Lockheed AC-130

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lockheed AC-130
AC-130 Training.jpg
AC-130U Spooky (2008)
Tüüp tuletoetuslennuk
relvastatud lennuplatvorm
Tootja
Riik Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Hetkeseis teenistuses
Põhikasutaja Ameerika Ühendriikide õhuvägi
Meeskond 13

Lockheed AC-130 on Ameerika Ühendriikide õhuväe tuletoetuslennuk, relvastatud lennuplatvorm (inglise keeles gunship), mis on mõeldud peamiselt pakkuma lähiõhutoetust sõbralikele üksustele.

AC-130 arendati välja Vietnami sõja ajal programmi Projekt Gunship II raames, et asendada seni kasutuses olnud tuletoetuslennukit Douglas AC-47 Spooky (arendatud varem "Projekt Gunship I" raames). Lennukikerena kasutati uue lennuki jaoks Lockheedi transpordilennukit C-130 Hercules. Lennuki ainukasutaja on Ameerika Ühendriikide õhuvägi (USAF), mille teenistuses on parasjagu AC-130 variandid AC-130U Spooky, AC-130W Stinger II ja AC-130J Ghostrider.

Lennuk on varustatud mitmesuguste relvadega, mis on mõeldud maismaasihtmärkide hävitamiseks ja paigutatud kere pakpoordi poolsele küljele. Näiteks AC-130U Spooky variant on relvastatud 25 mm GAU-12 Equalizer automaatkahuri, 40 mm Bofors L60 kahuri ja 105 mm M102 haubitsaga. Lisaks relvadele on lennuki pardal erinevad sensorid ning navigatsiooni- ja tulejuhtimissüsteemid. Lennuki kabiin on survestamata ja seda mehitab kokku 13 meeskonnaliiget. Tuletoetuslennu ajal teeb AC-130 sihtmärgiala ümber järjestikku ringe, mis võimaldab sel katkematult sihtmärki jälgida ja tulistada. Kuna AC-130 kere suur profiil ja lennuki tavapärane lennukõrgus lahinglendude ajal (umbes 2100 meetrit) teevad sellest õhutõrjele kergesti tabatava sihtmärgi, lendab see võimaluse korral ainult öösiti, et tagada lennuki visuaalne varjatus.

Operatiivajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vietnami sõda[muuda | muuda lähteteksti]

AC-130 tuletoetuslennul Lõuna-Laose kohal (umbes 1968–1972)

Esimene AC-130 jõudis Lõuna-Vietnami 21. septembril 1967 programmi Gunship II raames ja alustas tuletoetuslende Laose ja Lõuna-Vietnami kohal samal aastal. 1968. aasta juunis paigutati AC-130 lennukid Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni lähedal asuvasse Tân Sơn Nhấti õhuväebaasi, et aidata peatada Põhja-Vietnami Teti pealetungi. Sama aasta 30. oktoobriks moodustati Vietnamis paiknenud AC-130 lennukitest 8. Hävitajate Lennutiiva koosseisus 16. Erioperatsioonide Eskadrill (SOS), garnisoniga Ubon Ratchathanis Tais. Samuti anti lennukitele tähistus AC-130A Spectre.

1968. aasta detsembriks lendasid AC-130 lennukid lahingulendudele tüüpiliselt koos McDonnell Douglas F-4 Phantom II hävitus-pommituslennukite eskordiga, enamjaolt kolm hävitajat ühe AC-130 kohta, et olla paremini kaitstud tugeva vaenuliku õhutõrjetule vastu. Esimese AC-130A Spectre tulistas Põhja-Vietnami õhutõrje alla 24. mail 1969.[1]

Pärast 1973. aasta 28. jaanuaril jõustunud Pariisi rahulepingut, mille järgi pidid Ameerika Ühendriigid Vietnamist ära viima suure hulga vägesid vastutasuks vangilangenud USA sõdurite vabastamise eest, taandati kõik AC-130 lennukid Vietnamist ning neid rakendati operatsioonideks Laoses ja Kambodžas. 22. veebruariks 1973 lõppesid USA lahingoperatsioonid Laoses ja edasi keskendusid lennukid ainult Kambodžas toimuvale.

16. Erioperatsioonide Eskadrilli AC-130A Spectre (juuli 1974).

12. aprilliks 1975 ohustasid pealetungivad punased khmeerid otseselt Kambodža pealinna Phnom Penhi ning AC-130 lennukid pidid julgestama operatsiooni Eagle Pull raames toimunud USA ja liitlasvägede ametnike evakuatsiooni pealinnast. AC-130 lennukit kasutati ka 30. aprillil 1975 Lõuna-Vietnami pealinnas Saigonis julgestamaks operatsiooni Frequent Wind, millega evakueeriti linnast Põhja-Vietnami pealetungi eel ligi 7000 inimest. Spectret kasutati ka 1975. aasta mais asetleidnud nn Mayaguezi intsidendi raames, mil punased khmeerid hõivasid Kambodža rannikuvetes USA lipu all sõitnud kaubalaeva SS Mayaguez.

Vietnami sõja ajal tulistati alla kokku kuus AC-130 tuletoetuslennukit, milles kokku hukkus 52 meeskonnaliiget.[1]

Külm sõda ja muud konfliktid[muuda | muuda lähteteksti]

16. Erioperatsioonide Eskadrilli AC-130H Hercules (1988)

1983. aasta oktoobris hõivasid Ameerika Ühendriikide väed operatsiooniga Urget Fury Kariibi meres asuva Grenada saareriigi, et taastada kommunistliku revolutsiooni käigus kukutatud endine valitsus. Sissetungi toetamiseks kasutati ka AC-130 lennukeid, mis surusid maha Grenada õhutõrje ja ründasid erinevaid maismaasihtmärke.

AC-130 lennukid leidsid kasutust ka 1989. aasta detsembri lõpus alanud Ameerika Ühendriikide sissetungil Panamasse (operatsioon Just Cause). Lahingulendudel käigus hävitati nendega mitmeid Panama vägede tugipunkte, seehulgas Panama kaitseväe peastaap, ja pakuti tuletoetust pealetungivatele USA vägedele.

Lahesõda ja 1990. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Õhuvägi on AC-130 lennukeid kasutanud näiteks ka humanitaaroperatsioonidel Somaalias (operatsioonid Restore Hope ja United Shield 1992–1993), Haiti sõjaväelise režiimi kukutamiseks (operatsioon Uphold Democracy 1994–1995). Samuti osalesid lennukid NATO õhuoperatsioonides Bosnia ja Kosovo sõdades[2]

Terrorismivastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

AC-130 relvakaamera salvestus lahinglennust

Ameerika Ühendriigid on kasutanud AC-130 lennukeid Afganistani sõjas (operatsioon Kestev Vabadus; 2001–2014) ja Iraagi sõjas (operatsioon Iraagi Vabadus; 2003–2011).

2010. aasta juuli seisuga oli USA õhuväe tegevteenistuses kaheksa AC-130H ja seitsetest AC-130U lennukit. 2011. aasta märtsis saatis õhuvägi muuhulgas kaks AC-130U lennukit osalema USA relvajõudude juhitud operatsioonis Odyssey Dawn osana rahvusvahelisest sõjalisest sekkumisest Liibüa kodusõtta,[3] mis hiljem koondati NATO juhitud operatsiooniks Unified Protector.[4]

15. novembril 2015, kaks päeva pärast ISIL-i korraldatud Pariisi terrorirünnakuid, hävitasid AC-130 tuletoetuslennukid ja A-10 Thunderbolt II ründelennukid Süürias enam kui 100 veoautost koosneva ISIL-i naftaveokonvoi. Õhurünnak toimus operatsioonis Tidal Wave II ja oli osa rahvusvahelisest sõjalisest sekkumisest ISIL-i vastu.[5]

Variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Varajased[muuda | muuda lähteteksti]

  • AC-130A Spectre (tuntud ka kui Project Gunship II, Surprise Package, Pave Pronto)
Esmavariant, kohandatud Lockheed C-130A transpordilennukitest; kokku 19 tükki; 1975. aastal viidud üle Ameerika Ühendriikide õhuväe reservi, 1995. aastal teenistusest maha kantud.[6][7]
  • AC-130E Spectre (Pave Spectre, Pave Aegis)
Kohandatud Lockheed C-130E transpordilennukitest; kokku 11 tükki, 10 neist uuendati hiljem AC-130H lennukiks.[8]
  • AC-130H Spectre
Uuendatud AC-130E lennukid; viimane kanti teenistusest maha 2015. aastal.[9]

Teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

  • AC-130U Spooky
17 tükki tegevteenistuses.[10]
  • AC-130W Stinger II (varem MC-130W Dragon Spear)
Kohandatud Lockheed MC-130W lennukitest; tegevteenistuses kokku 14 tükki.[11]
  • AC-130J Ghostrider[12]
Kohandatud Lockheed MC-130J lennukitest; tellitud 32 tükki, et asendada maha kantud AC-130H lennukid.[13]

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

AC-130U Line Drawing.svg

Toodud andmed käivad konkreetselt variandi AC-130U Spooky kohta.

  • Meeskond: 13
    • Ohvitserid: 5 (piloot, kaaspiloot, navigaator, tulejuht ja elektroonilise sõjapidamise ekspert)
    • Tegevväelased: 8 (lennuinsener, sensorite eest vastutav TV-operaator, infrapunadetektori operaator, lennulasti käitleja ja neli relvaoperaatorit)
  • Pikkus: 29,8 meetrit
  • Tiivaulatus: 40,4 meetrit
  • Kõrgus: 11,7 meetrit
  • Tippkiirus: 482,8 km/h (Mach 0,4)
  • Lennulagi: 7576 meetrit
  • Suurim stardikaal: 69 750 kilogrammi
  • Mootor: neli Allison T56-A-15 turbopropellermootorit
  • Tegevusraadius: umbes 2407 kilomeetrit

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Hobson 2001, lk 268.
  2. Joseph Fitchett. "Combat Plane From '50s Plays Vital Role in Kosovo : A Long-Lived U.S. Workhorse". The New York Times, 12. juuni 1999. Vaadatud 30. juuni 2019. Inglise keeles.
  3. Brendan McGarry. "Coalition Isn’t Coordinating Strikes With Rebels, U.S. Says". Bloomberg, 29. märts 2011. Vaadatud 25. juuni 2019. Inglise keeles.
  4. Eric Schmitt. "U.S. Gives Its Air Power Expansive Role in Libya". The New York Times, 28. märts 2011. Vaadatud 25. juuni 2019. Inglise keeles.
  5. Richard Sisk. "US A-10 Attack Planes Hit ISIS Oil Convoy to Crimp Terror Funding". Military.com, 16. november 2015. Vaadatud 25. juuni 2019. Inglise keeles.
  6. "Lockheed AC-130A "Pave Pronto"". Ameerika Ühendriikide Õhuväe Riiklik Muuseum. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  7. "AC-130A Spectre". GlobalSecurity.org. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  8. "Lockheed AC-130H". 8. jaanuar 2009. Ameerika Ühendriikide Õhuväe Riiklik Muuseum. Vaadatud 24. juuni 2019. Arhiiviversioon, arhiveeritud 13. september 2011. Inglise keeles.
  9. Chip Slack. "Air Commandos retire final AC-130H Spectre gunship". 26. mai 2015. Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  10. "AC-130U". 20. jaanuar 2016. Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  11. "MC-130W Combat Spear / AC-130W Stinger II". GlobalSecurity.org. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  12. Raquel Sanchez. "The most fearsome weapon is evolving". 9. jaanuar 2013. Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.
  13. Samuel King Jr.. "New AC-130J completes first test flight". 9. veebruar 2014. Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 24. juuni 2019. Inglise keeles.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hobson, Chris (2001). Vietnam Air Losses: United States Air Force, Navy and Marine Corps Fixed-Wing Aircraft Losses in Southeast Asia, 1961–1973. Hinckley. England, United Kingdom: Midland. ISBN 1-85780-115-6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]