Harry Truman

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib USA presidendist; lennukikandja kohta vaata artiklit USS Harry S. Truman

Harry S. Truman
Harry S. Truman

Ametiaeg
12. aprill 1945 – 20. jaanuar 1953
Eelnev Franklin D. Roosevelt
Järgnev Dwight D. Eisenhower

Ametiaeg
20. jaanuar 1945 – 12. aprill 1945
Eelnev Henry A. Wallace
Järgnev Alben W. Barkley

Ametiaeg
3. jaanuar 1935 – 17. jaanuar 1945
Eelnev Roscoe C. Patterson
Järgnev Frank P. Briggs

Sünniaeg 8. mai 1884
Sünnikoht Lamar, Missouri, USA
Surmaaeg 26. detsember 1972 (88-aastaselt)
Surmakoht Kansas City, Missouri
Erakond Demokraatlik Partei
Allkiri Harry S Truman Signature.svg

Harry S. Truman (8. mai 188426. detsember 1972) oli Ameerika Ühendriikide poliitik. Ta oli USA 34. asepresident (1945) ja 33. president (aastatel 19451953).

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Harry S. Trumani nimes ei olnud "S." lühend ühestki nimest. Lõunaosariikides oli tavaline võtta teise eesnime asemele üksnes initsiaal.

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Truman sündis 8. mail 1884 Lamaris Missouri osariigis John Anderson Trumani ja Martha Ellen Young Trumani vanima pojana. Vend John Vivian (1886–1965) sündis kaks ja õde Mary Jane Truman viis aastat hiljem (1889–1978).

Harry isa John oli farmer ning tegeles eluskarja müügiga. Truman elas Lamaris, kuni ta oli 11-kuune. Seejärel kolis nende perekond vanavanemate 600 aakri suurusse farmi Grandview's. Kui Truman sai kuueaastaseks, kolis perekond Independence'isse, kus Harry hakkas käima pühapäevases kirikukoolis. Tavakoolis hakkas ta käima kaheksa-aastaselt. Noore poisina olid tema huvideks lugemine ja muusika. Ta ärkas üles varahommikul, et harjutada klaverimängu, mida ta õppis, kuni ta sai 15-aastaseks. Tema lemmik raamatuteks olid ajaloolised sõjalood ja autobiograafiad. Pärast keskkooli lõpetamist töötas ta mitmetel vaimulike töökohtadel. Ta naasis Grandview’sse 1906 ja töötas seal järgneva aastakümne.

Ülejäänud elu teema juurde tagasi tulles meenutas Truman nostalgiliselt oma aastaid farmerina töötades. Töötades Grandview's, kohtus ta oma tulevase naise Bess Wallaceiga, kellelt ta isegi kätt palus. Kuid Bess lükkas abieluettepaneku tagasi. Truman ütles, et ta tahtis teenida rohkem raha, kui ta farmerina teenis, enne kui ta uuesti Bessi kätt paluks.

9. veebruaril 1909 sai Trumanist Fultonis Missouris vabamüürlane[1].

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkemisega värvati Truman Missouri armeesse. Kuna tema silmanägemine oli erakordselt halb, õppis ta füüsilise testi läbimiseks silmakontrolli tabeli pähe. Enne Prantsusmaale minekut saadeti Trumani väesalk treenima Camp Doniphani Fort Sillis Oklahoma osariigis. Ta töötas laagri sööklas ja tegutses sõdurilehe juures. Fort Sillis aitas tal sööklat juhtida tema juudist sõber Seersant Edward Jacobson, kes oli varem töötanud ühe Kansas City kaupluse müüjana. Teine mees, keda ta Fort Sillis kohtas ning kes teda pärast sõda aitas, oli leitnant James Pendergast, Kansas City poliitiku Joseph Pendergasti nõbu. Truman edutati ohvitseriks ja seejärel sai temast ühe Prantsusmaal asuva suurtükiväerügemendi komandör. Tema üksus Battery D 129 kuulus 60. väliarmee 35. brigaadi ratsaväedivisjoni, mis oli kurikuulus oma distsipliiniprobleemide poolest. Üksus langes Vogeeside mäestikus sakslaste ootamatu rünnaku alla ning kui sõdurid hakkasid laiali jooksma, käskis Truman neil otsekohe oma positsioonidele tagasi minna, kasutades seejuures vänget sõimu, mille ta oli oma sõnul selgeks õppinud "Santa Fe's raudteel töötades" ja mis rabas sõdureid sedavõrd, et nad kuuletusid ja Truman juhtis nad edukalt löögi alt ära. Kapten Trumani juhtimise all võideldes ei kaotanud väeosa mitte ühtegi meest. Hiljem edutati Truman koloneliks; aeg sõjaväes tõi esile tema liidriomadused ning tegi võimalikuks tema hilisema poliitilise karjääri Missouris.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Septembris 1940 valiti Truman Missouri vabamüürlaste suurlooži suurmeistriks[2]. Sama aasta novembris võitis ta valimistel Kansas City senaator Manvel H. Davist rohkem kui 40 000 häälega ja säilitas oma positsiooni Senatis[3]. Truman väitis hiljem, et positsioon vabamüürlaste seas tagas talle valimisvõidu[4].

23. juunil 1941 andis Truman ülevaate oma seisukohast Saksamaa – Nõukogude Liidu vahelises sõjas: "Kui me näeme, et võidab Saksamaa, siis tuleb meil aidata Venemaad, kui aga võidab Venemaa, siis tuleb meil aidata Saksamaad, ja las nad tapavad võimalikult rohkem."[5]

Augustis 1945 andis Truman käsu heita Jaapanile kaks tuumapommi. Esimene neist lõhkes Hiroshimas 6. augustil 1945, tappes kohe vähemalt 70 000 inimest ja põhjustades hiljem veel üle 200 000 inimese surma kiiritustõppe. Teine pomm lõhkes 9. augustil Nagasakis. Kohe sai surma üle 30 000 inimese, veel 140 000 inimest suri pärast pommi plahvatamist saadud haavadesse ja kiiritushaigusse.

Truman ise kirjutas selle kohta hiljem: "Ma teadsin, mida ma tegin, kui ma sõja peatasin... Ma ei tunne kahetsust ja samas olukorras teeksin sedasama jälle."[6]

Presidendina (1945–1953)[muuda | muuda lähteteksti]

20. jaanuaril 1945 sai Truman Franklin Delano Roosevelti asepresidendiks. 82 päeva hiljem, 12. aprillil 1945, president Roosevelt suri, tehes sellega Trumanist uue presidendi.

Truman tuli võimule keerulises olukorras, Teise maailmasõja ajal veel enne Hitleri alistamist. Trumani populaarsus oli aga kõrge – kohe pärast tema võimuletulekut õnnestus liitlastel purustada Teises maailmasõjas Saksamaa. Trumani 61. siünnipäev, 8. mai 1945, oli päev, mil lõppes maailmasõda Euroopas.

Augustis 1945 andis Truman käsu heita Jaapanile kaks tuumapommi. Esimene neist lõhkes Hiroshimas 6. augustil 1945 ning teine pomm 9. augustil Nagasakis. Sellega lõppes ka Teine maailmasõda.

Pärast maailmasõja lõppu jätkas Truman paljude oma eelkäija Roosevelti ideede elluviimisega. Näiteks just Trumani eestvedamisel loodi 1945. aasta keskel Ühendatud Rahvaste Organisatsioon – algselt oli sellise liidu loomine olnud Roosevelti idee.

President Trumani ametiajal algas väga aktiivselt ka külm sõda. Kui 1947. aastal hakkasid USA suhted NSV Liiduga muutuma pingelisteks, kuulutas Truman välja Trumani doktriini. Seda peetakse üheks külma sõja algussündmuseks. 1948. aastal kuulutas ta välja Marshalli plaani, millega Ameerika Ühendriigid loovutasid 13 miljardit dollarit Lääne-Euroopa ülesehitamiseks pärast külma sõda. Marshalli plaani eesmärgiks oli hoida ära kommunismi levikut sõjajärgses majanduslikult nõrgestatud Lääne-Euroopas. Trumani ajal, 1948. aastal, kuulutati välja Berliini blokaad, mida võib pidada ka külma sõja esimeseks kriisiks. 1949 loodi Trumani eestvedamisel ka maailma demokraatlikke riike külmas sõjas ühendav sõjaline liit – NATO. Trumani ametiajal, aastal 1950, sekkus USA ka Korea sõtta.

1948. aasta presidendivalimiste eelvalimistel tekitas Truman lõunaosariiklaste seas furoori tema kodanikuõiguseid pooldava platvormiga.

6. veebruaril 1948 Floridas Wakulla Springsis toimunud lõunaosariikide kuberneride konverentsil tegi Mississippi kuberner Fielding L. Wright ettepaneku moodustada uus partei, et kaitsta lõunaosariikides rassilist segregatsiooni.

12.-14. juulil 1948 Philadelphias toimunud Demokraatliku Partei konverentsil toetasid Trumani kodanikuõiguste-platvormi põhjaosariikide demokraadid, näiteks Minneapolise linnapea Hubert Humphrey, ning konverents võttis selle vastu. Protestiks kõndisid kõik 22 Mississippi delegatsiooni liiget kuberner Fielding L. Wrighti ja endise kuberner Hugh L. White'i juhtimisel, koos 13 Alabama delegatsiooni liikmega asekuberner Leven H. Ellise juhtimisel konverentsilt välja. 17. juulil 1948 kohtusid nad Alabamas Birminghamis, kus nad lõid uue partei, mille nimeks sai "Demokraatlik Osariikide Õiguste Partei" (States' Rights Democratic Party). Lõunaosariikide hüüdnime Dixie järgi sai see tuntuma nimetuse "Dixiecrats". Dixiekraatide partei nimetas oma presidendikandidaadiks Lõuna-Carolina kuberner Strom Thurmondi ja asepresidendikandidaadiks Mississippi kuberner Wrighti. Alabamas ei märgitud Trumanit valimissedelile, lisaks oli Louisianas, Mississippis, Lõuna-Carolinas Thurmond valimissedelitel märgitud Demokraatliku partei peakandidaadina.

Kuid ka ilma lõunaosariikide toetuseta ei paistnud 1948. aasta valimised Trumanile soodsad. Vabariiklikul Parteil oli enamus nii Senatis kui ka Esindajatekojas, ning nende kandidaat, New Yorgi kuberner Thomas E. Dewey kogus kiirelt populaarsust. Paljud arvasid, et valimised võidab Dewey, üle 500 ajalehe toetasid Deweyt, samas kui Trumanit toetasid 182 ajalehte, ning paljud lõunaosariikide ajalehed toetasid Thurmondit.

Ka valimisööl, 2. novembril 1948, ootas Dewey koos perekonna ja meeskonnaga enesekindlalt New Yorgis oma peakorteris Roosevelt Hotelis, samas kui Truman hiilis Kansas Citys reporterite juurest eemale, sõitis koos teda kaitsnud Salateenistuse agentidega Excelsior Springsi äärelinna, võttes endale seal Elms Hotelis toa, ning peale õhtusööki ja Türgi sauna läks magama. Kuid kui hääletustulemusi avalikustati, asus Truman varakult juhtima ning ei kaotanud oma positsiooni kordagi. Kell 4 hommikul ärkas Truman üles ning kuulis raadiost, et ta juhib rahvahääletuses 2 miljoni häälega, ning käskis Salateenistuse agentidel sõidutada ta tagasi Kansas Citysse. Dewey sai aru, et ta on hädas, kui esimestel tulemustel Uus-Inglismaal ja New Yorgis ei juhtinud ta oodatud häälteenamusega. Ta oli üleval kogu öö ja hommiku, analüüsides tulemusi, kui need saabusid. Kell 10:30 oli Deweyle selge, et ta on kaotanud, ning kell 11:14 saatis ta Trumanile telegrammi, tunnistades allajäämist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Harry S Truman
  2. Harry S. Truman (1884–1972) Masonic Record
  3. McCullough, David (1992). Truman. New York: Simon and Schuster. Lk. 252.
  4. The Wonderful Wastebasket
  5. The New York Times 24. juuni 1941.
  6. Saatmata kiri Harry S. Trumanilt Irv Kupcinetile (5. august 1963). The Papers of Harry S. Truman: Post-Presidential Papers, Harry S. Truman Library (National Archives Archival Research Catalog).
Eelnev:
Franklin D. Roosevelt
Ameerika Ühendriikide president
19451953
Järgnev:
Dwight D. Eisenhower