Francisco de Goya

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Francisco Goya)
Jump to navigation Jump to search
Francisco José de Goya Lucientes
Goya-autoportrait-aux-lunettes.jpg
Sünniaeg 30. märts 1746
Sünnikoht Fuendetodos, Aragon, Hispaania
Surmaaeg 16. aprill 1828
Surmakoht Bordeaux, Prantsusmaa
Rahvus hispaanlane
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool romantism
"Kolmas mai 1808: Ülestõusnute mahalaskmine Madridis", 1814, Museo del Prado, Madrid

Francisco José de Goya y Lucientes (30. märts 1746 Fuendetodos, Aragón, Hispaania16. aprill 1828 Bordeaux, Prantsusmaa) oli Hispaania maalikunstnik, skulptor, poeet ja arhitekt, kelle maalid, joonistused ja graveeringud peegeldasid kaasaegseid murrangulisi sündmusi ning mõjutasid olulisi 19. ja 20. sajandi kunstnikke.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta pärines madala keskklassi perekonnast, tema vanemad olid José Benito de Goya y Franque ja Gracia de Lucientes y Salvador. Goya isa oli käsitööline ning töötas suurema osa eluajast kohalike altarimaalidega. Goya perekonna sotsiaalne ja finantsiline seis võimaldasid õpinguid Escuelas Pias, Zaragozas, mille käigus tutvus ta Martin Zapateriga, kellest sai tema sõber ja eeskuju edasises elus.[1]

Goya huvitus kunstist juba lapsena. 13-aastaselt sai temast õpipoiss kunstnik José Luzani kunstistuudios, kelle käe all õppis ta neli aastat. Goya varasemast loomingust on vähe säilinud, sest enamik tema töödest valmis pika perioodi vältel, kuna ta soovis maalid teostada ideaalselt.[2]

Periood Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]

1763. aastal kolis Goya Itaaliasse, kus ta jätkas õpinguid, ning jõudis 1771. aastal Rooma. Sama aasta lõpul teenis esimese ametliku tasu freskode eest, mille järgmise kümne aasta jooksul teostas.[3] 1771. aastal sai avalikkusele tuntuks kunstniku esikteos "Hannibali minek üle Alpide", mis saadeti kandideerima ka kunstivõistlusele. Teos saavutas võistlusel teise koha.[4]

Madrid[muuda | muuda lähteteksti]

1773. aastal abiellus Goya Josefa Bayeuga, kes oli Zaragossa kunstniku Francisco Bayeu õde. Pärast abielu sai paar mitu last, kuid vaid üks poeg, Xavier, elas täiskasvanueani.

Kuigi Goya väitis elu lõpus, et tema põhilisteks eeskujudeks olid Rembrandt ja Velázquez, siis oli tema kunstnikukarjäär mõjutatud ka teistest kunstnikest. Goya õppis hilisbaroki mõjutuste all ning jätkas tööd uusklassitsistliku ja rokokoo stiili printsiipidest lähtuvalt. Tänu Anton Raphael Mengsi soovitusele võttis ta osa projektist, mis oli pühendatud suurte hispaania kunstnike teadvustamisele ja Goyale sai osaks võimalus tutvuda kuninglike kunstikollektsioonidega, kus teda haaras Velázqueze looming.[5]

Karikatuuriperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks mitmekülgse loojana alustas Goya 1774. aastal tööd karikaturistina. Tema esimeseks tasustatud tööks sai jahiseeria Santa Barbara kuningliku gobeläänitöökoja tellimusel. Uues temaatikas loobuti mütoloogiast ning keskenduti pigem maistele teemadele, mis inimesi kõnetaksid.[4]Töö oli mahukas ja sisult keeruline, sest teosed olid eelnevalt kindlaks määratud, mis ei võimaldanud Goyal viljeleda originaalse sisu poole. Töödel olid kindlad mõõtmed vastavalt ruumile seinal. Taoliste karikatuuride alguses valmis töö plaanist miniatuurne visand, mis hiljem, kui see oli aktsepteeritud, maaliti üle värvielementide ja täiustustega.[1]

Kokkuvõtlikult valmis Goya käe all 63 karikaturistlikku teost peaaegu 16 aasta vältel.[6] Tema karjäär õukonna kunstnikuna algas aastal 1775, kui kaasaegsed aristokraatsed ja igapäevaelu stseenid valmisid Mengsi soovituste mõjul, kellest sai pärast Tieopolo surma konkurentsitult kunstidirektor Hispaania õukonnas. Goya varajastes karikatuurides on Mengsile iseloomulik lihtsus, mida Mengs ise Goya teostes innustada lootis. Hilisemad karikatuurid väljendavad iseloomulikumat stiili, mis on keskendunud välismaisetele traditsioonidele ja on suuresti mõjutatud tema huvist Velázqueze loomingu vastu.[7] Karikatuurides lähtus ta iseloomulikest hispaaniapärastest nüanssidest, jättes kõrvale Madalmaadest tuntud loodusläheduse ja täpse kujutamise.[2]

Graafika sari "Kapriisid"[muuda | muuda lähteteksti]

Los Caprichos/The sleep of reason produces monsters, u 1799, Metropolitan Museum of Modern Art, New York

1776. aastal valmis Goya menukas 80-osaline graafikaseeria "Kapriisid"(Los Caprichos). Esimene trükk avaldati kunstniku poolt 1799. aastal täies mahus albumina ja avalikkust teavitati ajakirjas Diario de Madrid 6. veebruaril 1799. Goya tõi välja teadaandes, et seeria sisuline pool ei puuduta kedagi isiklikult, vaid pigem keskendub esteetilise ja poliitkorra propaganda suhtele. Seeria oli range ühiskonnakriitilise alatooniga ja põhjustas rohkelt kõneainet, kuna sisaldas ajastule omase sõjalise poliitkorra pilkamist ja kritiseerimist. Kogumik mõjutas rahvast oluliselt ja seetõttu eemaldati kohe müügilt. Tänu hispaania kuningale Carlos IV käsule pääses Goya inkvisitsiooni käest[8].

Õukond ja stiil[muuda | muuda lähteteksti]

1780. aastal maalis ta teose “Kristuse ristilöömine” ning selle teosega valiti ta San Fernando kunstiakadeemia liikmeks, sama asutuse, mis lükkas kunstniku varajases nooruses kaks korda tagasi. Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid stiili omapärasus ja iseseisvus ei võimalda ühegi stiiliga teda lõplikult seostada. Ta alustas rokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.[4]

Haigus ja poliitilised mõjutused loomingus[muuda | muuda lähteteksti]

1792. aastal haigestus Goya raskelt, mille tagajärjel jäi ta kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks. 1798. aastal esitati talle tellimus maalida San Antonio de la Floridasse freskod, mis sarnanesid märkimisväärselt Goya varasema loominguga[1].Ta oli sügavalt mõjutatud sõjalisest terrorist ning süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused".[6]

Hispaania monarhia taaselustamise perioodil 1808–1814 töötas Goya prantsuse õukonnas, kus tema looming polnud uue kuninga poolt heakskiidetud[5].

Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti maja" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797–1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu[6].

Seeria "Mustad maalid"[muuda | muuda lähteteksti]

1819–1823 valmis Goya pintslist 14-osaline maaliseeria, mida tänapäeval nimetatakse "mustadeks maalideks". Teosed olid peamiselt maalitud Goya maamaja seintele Madridis. Teoste täpset valmimisaega on keeruline dateerida, sest Goya eluajal ei ole teadaolevalt kedagi, kes oleks näinud teoseid oma silmaga. Maalid olid omapärased, sest kajastasid hüsteerilist, kummituslikku ja kõhedat tooni, mis väljendas kunstniku hirmu vaimuhaiguse ja poliitilise terrori ees. Kunstnik ei ole märkinud teostele pealkirju, kuid mitmed kunstiajaloolased on analüüsi põhjal teinud oma järeldusi ja nimetanud kunstiteosed: Atropos, Dos viejos comiendo sopa, Duelo a garrotazos, El aquelarre, Hombres leyendo, Judith y Holofernes, Peregrinación a la fuente de San Isidro, Dos mujeres y un hombre, Perro semihundido, Saturno devorando a su hijo, La Leocadia, and Fantastic Vision.[9]

Bordeaux ja viimased eluaastad (1824–1828)[muuda | muuda lähteteksti]

Samal aastal, kui tema püüdlus taastada liberaalne valitsuskord luhtus, lahkus Goya vabatahtlikult Prantsusmaalt ning suundus Bordeaux’sse, kus ta elas ja töötas kuni elupäevade lõpuni. Leocadia Weiss, kes oli kunstniku kauge sugulane, hoolitses Goya eest tema Bordeaux' kodus, kui Bayeu suri. Ta veetis oma elu Goya Quinta del Sordo villas koos oma tütrega kuni 1824. aastani. Arvatakse, et naise ja kunstniku vahel võis olla romantiline suhe, kuid pigem jagasid nad sentimentaalset platoonilist suhet.[10]Goya suri 16. aprill 1828 Bordeaux's 82-aastasena insulti. Tänapäeval on suur osa tema teostest Madridis Prado muuseumis. [11]

Filmid ja televisioon[muuda | muuda lähteteksti]

  • Goya in Bordeaux (1999), Hispaania ajalooline draama, filmi režissöör ja stsenarist Carlos Saura
  • Goya: Crazy Like a Genius(2007), dokumentaalfilm, filmi režissöör Ian MacMillan (1999), directed by Bigas Luna and based on the novel by Antonio Larreta
  • Volaveérunt (1999), režissöör Bigas Luna, Antonio Larreta romaani ainetel
  • Goya's Ghosts (2006), režissöör Miloš Forman

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 10. 
  2. 2,0 2,1 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 4. 
  3. Enriqueta Harris-Frankfort. "Francisco Goya". ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA.
  4. 4,0 4,1 4,2 Coca Garrido (1985). Goya. Hispaania, Barcelona: Editorial Escudo de Oro. Lk 13. 
  5. 5,0 5,1 "Biography of Goya". Goya: The Complete Works.
  6. 6,0 6,1 6,2 Michael Levey (1966, 1977). Rococo to Revolution. Singapore: C.S. Graphics Pte Ltd. Lk 212. 
  7. Enriqueta Harris-Frankfort. "Francisco Goya". ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA.
  8. Frank I. Heckes. "Goya's Caprichos". NGV, 1978.
  9. Arthur Lubow. "The Secret of the Black Paintings". The New York Times Magazine, 2003. Kasutatud 2018.
  10. Gassier, Pierre (1955). Goya: A Biographical and Critical Study.. New York: Skira. Lk 103. 
  11. Connell, Evan S (2004). Francisco Goya: A Life. New York: Counterpoint. Lk 235. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]