Rootsi ajalugu
Rootsi ajalugu on ülevaade Rootsi riigi territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest ja Rootsi kuningriigi ajaloost.
Esiaeg
Pikemalt artiklis Rootsi esiaeg
Paleoliitikum (kuni 10 000 eKr)
- Pikemalt artiklis Rootsi paleoliitikum
Rootsi inimasustuse jäljed ulatuvad tagasi nooremasse paleoliitikumi.
Skandinaavia on mitu korda olnud kaetud mandrijääga. Viimase jääaja eelsest asustusest Rootsi alal ei ole jälgi ning seda ei peeta tõenäoliseks.
Viimane jääaeg (Weichseli jäätumine) algas 110 000 aastat tagasi ning lõppes üle 10 000 aasta tagasi. Selle ajal olid jäävabad ainult Jüütimaa lääneosa ja Lofoodid Norra põhjaosas. Maastikku kujundas jää lisandumine, raskus ja sulamine. Jää lihvis kaljud ümaraks ja siledaks ning purustas neid. Maa oli jää raskuse all kokku surutud ning hakkas jää taandudes kerkima. See protsess oli põhja pool kiirem kui lõuna pool.
Kui jää hakkas taanduma, said esimesed inimesed võimaluse vabanenud maale elama asuda. Sedamööda, kuidas jääkate sulas, tuli praeguse Rootsi alale inimesi lõunapoolselt alalt, mis vabanes jääst varem. Vanimad teadaolevad inimeste jäljed on 12 kuni 13 tuhat aastat vanad. Neid jälgi on vähe ning nad pärinevad peaaegu eranditult Skånest. Leitud on küttide peatuspaiku.
Rootsi alalt on leitud kolme hilispaleoliitilise kultuuri jälgi. Need on Hamburgi kultuur, Bromme kultuur ja Ahrensburgi kultuur. Valdav neist on Rootsis Bromme kultuur. Ligikaudu samaaegse Federmesseri kultuuri jälgi pole Rootsist leitud.
Hilispaleoliitikumis leidsid aset suured kliimamuutused. Kõige vanemal ajal oli tõenäoliselt tegu arktilise tundrataimkattega, mis hakkas välja vahetuma sedamööda, kuidas kliima soojenes.
Jääaja lõpus kadusid paljud paleoliitikumile iseloomulikud loomad, nagu karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis), mammut ja Megalocerus giganteus, kuid lühikese aja jooksul nad Rootsi alal siiski elasid. Nendel loomaliikidel põhines paleoliitikumi majandus ja nende kadumine pani aluse mesoliitikumi elulaadile. Tollest ajast peale on Rootsis elanud ka põhjapõder ja hunt.
Mesoliitikum (umbes 10 000 – 4000 eKr)
- Pikemalt artiklis Rootsi mesoliitikum
Mesoliitikumi algusele oli iseloomulik suurte tundraimetajate (karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis), mammut ja Megalocerus giganteus) kadumine. Inimesed pidid küttima väiksemaid ulukeid ja korjama taimseid saadusi. Tõenäoliselt elatusid mesoliitikumiaegse Rootsi ala elanikud väikeulukite küttimisest ja kalapüügist. Seda aega nimetatakse mõnikord kütikiviajaks (jägarstenålder).
Mesoliitikumi vanema perioodi arheoloogilised leiud pärinevad kohtadest, mille praegune kõrgus merepinnast on 75...120 m ning mis mesoliitikumi ajal paiknesid mere ääres.
Pärast viimast jääaega asusid Rootsi aladele elama kütid-korilased ning seejärel kiviajal (10 000 – 1700 eKr) põllluharijad. Sellele järgnes pronksiaeg (1700 – 500 eKr) ning rauaaeg (500 eKr – 1050). Rootsi ühiskonnad jäid kirjaoskuse-eelsete hõimude tasemele kuni 1. aastatuhandeni.
Rootsit mainis esimest korda 1. sajandil Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas suioonide hõimust, kes elasid merel ning olid tugevad nii relvade kui laevade poolest. See viitas Ida-Rootsi asukatele Svealandist, kes elasid peamiselt Mälareni järve ümbruses. Sellest hõimust on saanud Rootsi endale ka nimetuse (Sverige). Lõuna-Rootsit asutasid Götalandi alal Götarid. Põhjaosa asustasid hõredalt saamid, kveenid ning teised hõimud/inimesed, kes on seotud soomlastega.
7. sajandist on leitud ka järve Kesk-Rootsist Vänerni järve Kållandsö saarelt Sunnerbyst matuselaev, mis pärinevat niinimetatud Vendeli ajajärgust (550–793). Arheoloogid arvavad, et see kuulus Vänerni järve juures elanud Vendeli kultuuri rahvaste esindajatele[1].
Viikingiajal (9. – 10. sajand) liikusid Rootsi viikingid ka ida poole ning jätsid jälje Baltimaadele ning Venemaale. Venemaale liikunud viikingite nimi tuleneb ilmselt nende slaavi nimetusest: Rus. See nimi tuleneb ilmselt Roslagenist ning peegeldub ka tänapäevases riigi soome- ja eestikeelses nimes (Ruotsi ning Rootsi). Nende teekonnad viisid mööda Venemaa jõgesid lõunasse Konstantinoopolisse ning Lõuna-Euroopasse.
- Pikemalt artiklis Viikingiaeg, Viikingid, Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni
Keskaeg
- Pikemalt artiklis Rootsi keskaeg
Pärast ristiusustamist 12. sajandil ja võimuvõitlust Sverkeri suguvõsa ja Eriku suguvõsa vahel riik ühendati ning selle keskuseks olid Östergötlandi ning Västergötlandi põllumajanduslikud alad, ning hiljem ka Põhja-Balti veeteed ning Soome laht.
1252. tunnistas Rooma paavst Birger Jarli ühendatud Rootsi kuningana, sellest ajast loetakse ka ühtse Rootsi riigi tekkimist. 13. sajandil osales Rootsi Rooma paavsti poolt välja kuulutatud Põhjala ristisõdades, koloniseerides järk-järgult Soome territoooriumi ning keskajal Rootsi laienes põhjapoolsetesse Lapimaa ning Norrbotteni aladele, Skandinaavia poolsaarele ning tänapäevase Soome alale. Soome oli osa Rootsist 13. sajandist kuni 1809. aastal.
- Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad
13. sajandi keskpaigas tegi Roomakatoliku kirik ja Rootsi ülikud katse jätkata sõjalist invasiooni ka Novgorodi ja Pihkva vabariigi aladele, kuid Neeva lahingus, saadud kaotus peatas nende edasised plaanid.
- Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal
14. sajandil ründas must surm (katk) Rootsit nagu ka kogu Euroopat.
Rootsi ja Hansa Liit
- Pikemalt artiklis Hansa Liit
13. sajandil moodustunud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslikul ja poliitilisel liidul olid Skandinaavias ja ka Rootsis suur mõju majandusele. Hansa Liidu mõju Rootsis algas 1250ndatel aastatel peamiselt tänu Rootsi rauakaevanduste rajamisele. 1361. aastal sai Hansa Liit ulatuslikud privileegid, mis avaldasid mõju ka Rootsi linnade elanikkonnale. Näiteks olid 1470ndate aastateni pooled Stockholmi ja Visby magistraadi liikmetest sakslased.
Ühendatud Skandinaavia, Kalmari unioon
1389. aastal ühendati Norra, Taani ja Rootsi Kalmari uniooniga ühe kuninga võimu alla, kelleks oli selle aja Euroopa suurriigi Taani kuningriigi valitseja.
Rootsi taasiseseisvumine
Taani ja Norra kuningas Hans (Rootsi kuningas (Johan II-na) suri 1512. aastal ja Taani ning Norra trooni päris tema 32-aastane poeg Christian II. Taani ja Norra Riiginõukogu tunnistasid Christiani, aga Rootsi Riiginõukogu lükkas uue kuninga nimetamise määramata ajaks edasi.
Christian valmistus vältimatuks sõjaks Rootsiga, kus iseseisvuslased, keda juhtis riigieestseisja Sten Sture noorem olid avalikuks konfliktis peapiiskop Gustav Trolle juhitud taanimeelsete jõududega. Christian viis oma väed Rootsi eesmärgiga vabastada Almarestäketi linnuses sissepiiratud peapiiskop. Christian sai Sture vägede käest Vedila lahingus lüüa ning oli sunnitud Taani taganema. 1518. aastal üritas Christian taaskord Rootsist hõivata, kuid sai Brännkyrka lahingus lüüa.
Kolmanda katse tegi ta 1520. aastal ja seekord kaasnes ka edu. Sten Sture noorem sai 19. jaanuaril Bogesundi lahingus surmavalt haavata ning peatselt tunnustasid Christianit ka Riiginõukogu liikmed. Siiski polnud alistunud kogu Rootsi – Sture lesk Christina Gyllenstierna juhtis südilt vastupanu Stockholmis ning 19. märtsil said taanlased Balundsåsi lahingus lüüa Kesk-Rootsi talupoegade käest. Viimased said siiski 6. aprillil Uppsala lahingus hävitava kaotuse osaliseks. Mais asus saabus kohale ka Taani laevastik ning Stockholmi piirati nii maalt kui merelt. Christina Gyllenstierna alistus 7. septembril ning 1. novembril vandusid Rootsi seisuste esindajad Christianile truudust ning tunnistasid teda päriliku kuningana, kuigi Rootsi seaduste järgi pidi monarh olema valitav. 8. novembril 1520 Stockholmi veresaun, kus 80–90 inimest – peamiselt Sturesid toetanud aadlikud ja vaimulikud – hukati, ehkki kuningas Christian oli lubanud üldist amnestiat.
Talvel 1520–1521 kutsus Gustav Dalarna talumehi Taani kuninga Christian II vastu tegutsema ja puhkes ka Smålandis mäss. Taanlased ei suutnudki Dalarna üle kontrolli kehtestada. Rahutused levisid üle kogu riigi, seda nii Dalarnast kui ka Smålandist lähtuvalt. Christian pidi aga tagasi minema Taanisse, kus samuti temavastased meeleolud kasvasid. Nõnda said ülestõusnud üha hoogu juurde ning peagi asus Gustav Stockholmi piirama. 1521. aasta suvel nimetati ta Rootsi riigieestseisjaks ehk sõjaliseks juhiks ning regendiks ning ta lõi rahvusriigi, mida peetakse tänapäevase Rootsi algusajaks. Peale katoliiklusest keeldumist viis ta läbi protestantliku reformatsiooni. Gustav I Vasa peetakse Rootsi rahvusisaks.
Gustav I Vasa Rootsi riigi tsentraliseerimise ja moderniseerise poliitika, mis pani talupoegkonnale senisest tunduvalt suurema maksukoormuse, kutsus esile aastatel 1542–1543 nn Dacke-vaenuse. Ülestõusu mahasurumise järel karistas kuningas vastuhakanuid karmilt: ülestõusu juhid ja neid toetanud preestrid hukati, mässulised talupojad saadeti Soome sõjaväeteenistusse ja mässuliste käes olnud alad pidid maksma suuri trahve.
Sõjad Läänemere ülemvõimu eest
- Pikemalt artiklis Liivi sõda, Põhjamaade seitsmeaastane sõda, Kahekümneviieaastane sõda, Sõda Sigismundiga (1598–1599)
Rootsi–Taani rivaliteet
- Pikemalt artiklis Kalmari sõda (1611–1613)
Rootsi-Poola rivaliteet
17. sajandil konkureeris Rootsi ülemvõimu eest Kesk-Euroopas teise suurriigiga Rzeczpospolitaga, mille valitsejadünastiad olid omavaheliste abielude tõttu läbipõimunud, mis andis ka aluse kandideerimiseks teise riigi troonile.
- Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõjad, Rootsi-Poola sõda (1600–1611), Rootsi-Poola sõda (1626–1629)
- Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda
Rootsi suurvõim
- Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Läänemereprovintsid
17. sajandil tõusis Rootsi üheks Euroopa suurvõimudest tänu edukale osalemisele Kolmekümneaastases sõjas Gustav II Adolfi juhtimisel ning sõdades Poolaga Karl X Gustavi juhtimisel. Sel ajal sai Rootsist tähtis jõud Põhja-Euroopas, kuid selle võim ei olnud nii mõjukas kui teistel Euroopa juhtriikidel. Rootsi sai ka mitmeid võimsaid vaenlaseid ning suurvõimu staatus lagunes 18. sajandil.
- Pikemalt artiklis Rootsi dominioonid
Kolmekümneaastane sõda
- Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda
Uusaeg
Põhjasõda
Põhjasõja tulemusel võitis Venemaa keisririik Rootsilt Põhja-Euroopa valdused. 18. sajandiks oli käigus pea kogu Soome vallutatud Venemaa keisririigi poolt. 1741–1743 Vene-Rootsi sõja 1743. aastal lõpetanud Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaa keisririigile osa kagu-Soome territooriumist Kymi lään (hilisem Viiburi kubermang, (koos Fredrikshamni, Villmanstrandi linnade ja Nyslotti kindlusega).
1788–1790 aastate Vene-Rootsi sõja lõpetanud Värälä rahulepinguga jäid püsima Uusikaupunki rahulepingu ja Abo rahulepinguga sätestatud piirid. ning Vene-Rootsi sõja tulemusena kaotas Rootsi Soome Venemaale, 1809. aastal moodustati Rootsi idapoolest Soome territooriumist Soome suurvürstiriik.
- Pikemalt artiklis Põhjasõda, Vene-Rootsi sõda 1808–1809
Napoleoni sõjad
Prantsuse revolutsioonisõdade järel Euroopa monarhide poolt, Napoleon I ja Prantsuse esimese keisririigi vastases Kolmanda koalitsioonis, sõlmis 1805. aastal Rootsi kuningas Gustav IV Adolf liidulepingu Venemaa keisriga. Gustav IV Adolf soovis hõivata Põhja-Saksamaal Pommeri alad. 1805. aasta Kolmanda koalitsiooni sõja sõjaline kampaania lõppes liitlastele õnnetult. Prantsuse väed purustasid Austria keisri armee, vallutasid Viini ning novembris purustasid prantsuse väed Austerlitzi lahingus Austria-Vene ühendväed. Austria keiser allkirjastas Napoleoniga rahulepingu ning ka Rootsi väed, kes kavatsesid tungida Pommerisse, olid sunnitud taganema.
Neljandas koalitsioonisõjas, milles Rootsi osales samuti Prantsusevastases liidus, kaotasid koalitsiooniväed võitis Prantsuse vägede välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Vene piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Vene piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Vene väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi vastase Kontinentaalblokaadiga.
Peale Napoleon Bonaparte ja Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingut vallutas Venemaa Keisririik Aleksander Iga Vene-Rootsi sõja tulemusena aastail 1808–1809, lisaks 1741–1743 Vene-Rootsi sõjas loovutatud territooriumist, ülejäänud Soome territooriumi millest Rootsi loobus Fredrikshamni rahulepingu ehk Hamina rahulepingu tulemusena. Soome alad läksid Venemaa keisririigi koosseisu ning neist moodustati personaalunioonis Venemaa keisriga, Soome suurvürstiriik.
Kui Taani alistus Napoleoni sõdades, ühendati Kieli lepinguga Norra Rootsiga. Norra aga kuulutas end iseseisvaks ning see viis sõjani aastal 1814. Sõda lõppes Mossi konventsiooniga, mis sundis Norra liitu Rootsiga aastani 1905. See kampaania oli ka viimaseks Rootsi sõjaks ning riigi 200 aastat kestnud rahu on maailmas tähelepanuväärne.
18. ja 19. sajandil suurenes elanikkond tähelepanuväärselt, kahekordistudes aastatel 1750–1850. Paljud läksid Ameerikasse paremat elu otsima, kuna piisav sissetulek lubas osta vajaliku pileti laevareisile üle Atlandi ookeani. Usutakse, et vahemikus 1850–1910 läks Ameerika Ühendriikidesse üle miljoni inimese. Mõned rootslased läksid ka Kanadasse.
Rootsi oli traditsiooniliselt vähem arenenud kui Lääne-Euroopa (kuid palju külluslikum kui Ida- ja Lõuna-Euroopa); 1870.a. algas industrialiseerimine. 19. sajandi lõpupooles mõjutasid Rootsit peamiselt Ameerikast tulevad protestantlikud karskust propageerivad liikumised. Seetõttu arvatakse, et Rootsis toimus sel ajal erakordselt suur alkoholitarbimine, kuid faktid ei näita suuremat tarbimist kui teistes võrreldavates riikides.
19. sajandil loodi mitmeid ühinguid, liikumisi ning iseseisvaid usugruppe. Need kõik põhinesid demokraatlikel alustel ning lõid aluse Rootsi arenemisele modernseks parlamentaarseks demokraatiaks, mis saavutati Esimeseks maailmasõjaks. Tööstusrevolutsiooni tõttu asusid inimesed elama linnadesse, et töötada vabrikutes. Nad olid seotud ka Sotsialistlike ühendustega. Sotsialistlik revolutsioon hoiti ära 1917. aastal, misjärel hakkas riik demokratiseeruma.
Lähiajalugu
1930-ndateks oli Rootsis välja kujunenud Euroopa üks kõrgemaid elustandardeid.
Rootsi jäi neutraalseks Esimeses ja Teises maailmasõjas, kuigi neutraalsuse üle Teises maailmasõjas on vaieldud. Rootsi oli Saksa mõju all kogu sõja ajal, kuna sidemed teiste riikidega lõigati ära. Rootsi valitsus nõustus Saksamaaga ilma vaidluseta, kuid üritas aidata salajaselt ka liitlasi. Paljud põgenikud päästeti tänu Rootsi neutraalsusele.
Pärast sõda hakkas Rootsi ära kasutama industrialiseeritust, sotsiaalset stabiilsust ning loodusvarasid, tehes võimalikuks majanduse arenemise, et aidata Euroopa ülesehitust, tehes Rootsist ühe rikkama riigi maailmas aastaks 1960. Rootsi osales Marshalli plaanis, kuid jäi neutraalseks Külma sõja ajal ning ei ole praegugi ühegi sõjalise liidu liige.
Pärast sõda juhtis riiki peamiselt Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mis lõi heaoluriigi. Pärast majanduslangust 1990. aastate alguses kujundati sotsiaalpoliitikat veidi ümber. Kuigi Rootsi on ametlikult neutraalne, liituti 1995.aastal Euroopa Liiduga. 2003. aasta rahvahääletusel keeldusid Rootsi kodanikud Euro kasutuselevõtust. Rootsi jääb oma rahvusvahelises suhtluses neutraalseks ega ole sarnaselt naaberriigi Soomega liitunud NATO-ga.