Mossi konventsioon
Mossi konventsioon (Mossekonvensjonen) oli 1814. aasta 14. augustil Rootsi kuninga ja Norra valitsuse poolt allkirjastatud relvarahu kokkulepe. Lepe järgnes sama aasta Rootsi-Norra sõjale, millega Norra püüdis iseseisvust saavutada. Sellest sai ka de facto rahulepe ja pärast seda, kui Norra parlament storting oli sama aasta 4. novembril Rootsi kuninga Norra kuningaks valinud, oli see aluseks ka Rootsi ja Norra personaaluniooni moodustamisele. Rootsi-Norra personaalunioon kestis seni, kuni Norra aastal 1905 unioonist välja astus.
Lepingu allkirjastasid Rootsi poolelt kindralid Magnus Björnstjerna ja A. F. Skjöldebrand ning Norra valitsuse poolelt ministrid Niels Aall ja Jonas Collett.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Taani-Norra oli Napoleoni sõdades kaotajate poolel ja 1814. aasta 14. jaanuari Kieli rahulepinguga oldi sunnitud Norra Rootsi kuningale loovutama. Püüdes ohjad enda saatuse üle enda kätte võtta, kutsusid norralased Eidsvollis kokku asutava kogu ja sama aasta 17. mail allkirjastati Norra põhiseadus. Asekuningas ja Taani ning Norra troonipärija Christian Frederik valiti asutava kogu poolt kuningaks.
Sõda[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi de facto valitseja, kroonprints Karl XIV Johan, kes tegutses kuningas Karl XIII nimel, lükkas sõltumatu Norra eeltingimused tagasi ja käivitas 2. juulil oma sõjakäigu rünnakuga Hvaleri saartele ja Fredrikstadi linnale. Rootsi armees oli Norra omast rohkem mehi, kes olid lisaks paremini varustatud ja parema väljaõppega, ning neid juhtis üks Napoleoni tähtsamaid kindraleid – vastvalitud Rootsi kroonprints Karl Johan ehk Jean Baptiste Bernadotte.
Vaenutegevus algas 26. juulil Hvaleris Rootsi mereväe kiire rünnakuga Norra suurtükipaatide vastu. Norra alustel õnnestus põgeneda, kuid ülejäänud sõjas nad enam ei osalenud. Peamine Rootsi rünnak toimus üle piiri Haldeni lähedal, möödudes Fredriksteni kindlusest ja seejärel seda ümber piirates ning jätkates liikumist põhja suunas. Samal ajal maabus teine 6000 sõdurist koosnev vägi Fredrikstadi lähistel Kråkerøy saarel. Fredrikstad alistus järgmisel päeval ja sellega algas Rakkestadis asunud Norra sõjaväe peamise osa sisse piiramine.
Norra sõjavägi suutis oma vasturünnakutel aga rootslastele mitmeid lööke anda, survestades seeläbi Rootsit nõustuma Norra kui sõltumatu rahvaga ja läbirääkimised avama. See taktika töötas ja kui läbirääkimised 7. augustil algasid, nõustus Karl Johan Norra demokraatliku põhiseadusega. Relvarahu läbirääkimised lõppesid 14. augustil 1814 Mossis.
Läbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]
Kieli rahuleping jäeti seega vaikides kõrvale ja läbi hakati rääkima uue võrdsematel tingimustel loodava uniooni üle. Konventsioon koosnes neljast prantsuse keeles kirjutatud dokumendist ja nende põhipunktid olid järgmised.
- Kokkulepe sõlmiti Rootsi kuninga esindaja Rootsi kroonprintsi ja Norra valitsuse vahel. Kuna rootslased ei tunnustanud Christian Frederiki nõuet Norra troonile, ei olnud ta ka üks kokkuleppe osapooltest. Kokkuleppe osas rääkisid läbi ja selle allkirjastasid hoopis tema ministrid Aall ja Collett. Lisaks vormistati salajane lepe, millega anti talle käsk Taani naasta.
- Norra parlament pidi konventsiooni ratifitseerimiseks tulema kokku kas septembri lõpus või oktoobri alguses.
- Rootsi kuningas nõustus Norra põhiseadusega, kuid seda vaid selliste parandustega, mida oli vaja, et leping kohanduks Rootsiga sõlmitava uniooniga. Norra parlament pidi kõiki muudatusi aktsepteerima.
- Christian Frederik (kes on konventsioonis kirjas kui "prints") pidi loobuma kõigist oma nõuetest Norra kroonile ja tal tuli pärast parlamendi kokkukutsumist riigist lahkuda.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Norralased olid valitsuse järeleandmistest vapustatud ja kui Rootsi poolt läbirääkimisi juhtinud kindral Magnus Björnstjerna Kristianiasse saabus, sai ta ebasõbraliku vastuvõtu osaliseks. Norralased ei olnud rahul ka riigijuhtide ja sõjaväega, mille tegevust nähti selgrootu kaitsena sissetungi vastu.
Ent aja jooksul avalik arvamus muutus; konventsiooni tingimused olid norralaste jaoks tegelikult märkimisväärselt paremad kui Taani-Norra jaoks Kieli rahulepinguga ette nähtud tingimused. Lisaks ei koheldud Norrat enam kui Rootsi vallutust, vaid kui võrdset partnerit kahe sõltumatu riigi unioonis. Konventsiooniga nõustuti ju nii Norra põhiseaduse põhimõtete kui ka olemusega ning Norra säilitas oma parlamendi ja eraldi institutsioonid (välja arvatud ühine kuningas ja välisteenistus).
Norra ja Rootsi vaheline 1814. aasta sõda oli ühtlasi ka kahe riigi viimane omavaheline sõda ja Rootsi jaoks viimane sõda üldse.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]