Filippo Paulucci: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
196. rida: 196. rida:


{{JÄRJESTA:Paulucci, Filippo}}
{{JÄRJESTA:Paulucci, Filippo}}
[[Kategooria:Eestimaa aadlikud]]
[[Kategooria:Liivimaa aadlikud]]
[[Kategooria:Liivimaa aadlikud]]
[[Kategooria:Eestimaa kubernerid]]
[[Kategooria:Eestimaa kubernerid]]

Redaktsioon: 24. november 2016, kell 21:16

Markii Filippo Paulucci kindraladjutandi mundris (1815. aastal kehtinud vormis)[1]. George Dawe' maal

Markii Filippo Paulucci (ka Philipp Paulucci, vene keeles Филипп Осипович Паулуччи; 1779 Modena – 25. jaanuar (vkj 13. jaanuar) 1849 Nizza) oli Itaalia päritolu Venemaa ja Sardiinia sõjaväelane (kindraladjutant, jalaväekindral) ja riigitegelane (kindralkuberner Balti kubermangudes, Sardiinias riigiminister).[2]

Filippo Paulucci oli pärit itaalia aadlisuguvõsast ja sündis Modenas Austria õukonna kammerhärra ja tõelise salanõuniku perekonnas. Paulucci omandas hariduse jesuiitide kolleegiumis.

Nelja armee teenistuses (1793–1807)

Itaalia poliitiline kaart aastal 1796 enne Napoleoni vallutusi.
Itaalia poliitiline kaart aastal 1810 pärast Napoleoni vallutusi.

Modena hertsogkonnast pärit 14-aastane Filippo Paulucci alustas oma sõjaväekarjääri 1793. aastal Sardiinia kuningriigi armees[2]. Samal aastal oli Sardiinia ühinenud Napoleoni-vastase I koalitsiooniga. Paulucci paistis silma Sardiinia ja Austria vägede kaitselahingutes 1794. aasta prantslaste sõjakäigul Piemontesse[3].

Märtsis 1796 tõi Napoleoni Itaalia armee juhiks määramine olulise pöörde sõjategevuses Põhja-Itaalias. Võitnud järgmisel kuul Sardiinia armeed mitmes lahingus, sundis Napoleon Sardiinia kuningat Vittorio Amedeo III sõlmima neutraliteedi ja loovutama osa kindlusi prantslastele. Juulis 1798 okupeerisid prantslased Sardiinia pealinna Torino, detsembris liideti Sardiinia Prantsusmaaga. Juunis 1799 okupeerisid Piemonte Austria ja Vene väed, kuid pärast Marengo lahingu kaotust juunis 1800 kirjutasid austerlased alla konventsioonile, et Genova, Piemonte ja Milano lähevad Prantsusmaa kätte. Prantslaste ülemvõim taastati.

Pärast seda, kui Napoleon vallutas Sardiinia kuningriigi alad Põhja-Itaalias, läks Piemonte armee prantslaste käsutusse. Vastuoluliste allikate tõttu pole selge, kas Paulucci põgenes kohe Austriasse, astus seal Austria armeesse ja sõdis seejärel prantslastega[4] või jäi pärast Piemonte armee Prantsuse väejuhatusele allutamist sinna mõneks ajaks edasi teenima ja alles hiljem põgenes Austriasse[2].

1801. aastal astus Paulucci Itaalia armeesse koloneli auastmes[3] (tõenäoliselt on mõeldud Prantsusmaa tütarvabariiki Tsisalpiini vabariiki, mis pärast austerlaste väljatõrjumist Põhja-Itaaliast taastati jaanuaris 1801, aastast 1802 oli see Itaalia vabariik ja aastast 1805 Itaalia kuningriik, mille kuningaks sai Napoleon)

Kotori keskaegne linnamüür

Mitu sajandit Veneetsia vabariigi Dalmaatsias asuvate valdustesse kuulunud Montenegro rannikulinn Kotor läks 1797. aastal Campoformio rahulepinguga üle Austria alla. 1805. aastal sõlmitud Pressburgi rahulepingu järgi andis Austria Itaalia kuningriigile üle Veneetsia ja Veneetsia vabariigi koosseisu kuulunud alad, sealhulgas Kotori. Aastal 1805 oli Paulucci Kotori komandant[2].

8. detsembril (vkj) 1806 lahkus Paulucci Itaalia armee teenistusest ja sai võimaluse asuda koloneli aukraadis Prantsuse armee teenistusse; ta arvati Prantsuse kindralstaapi.[2][3]

Venemaa armee teenistuses (1807–1812)

1806. aasta lõpus alanud Vene-Türgi sõda mõjutas Pauluccit sedavõrd, et ta esitas palve Venemaa teenistusse astumiseks. Paulucci taotlus rahuldati – mais 1807 (teistel andmetel 16. märtsil vkj[2]) anti talle polkovniku auaste ning määrati Moldovas ja Valahhias türklaste vastu sõdivate Vene vägede ülemjuhataja kindral Johann von Michelsohneni adjutandiks.[3] Michelsohnen ise suri veidi hiljem augustis 1807 Bukarestis.

Serbia vabadusvõitluse juht Karađorđe

Salanõunik parun Andreas von Budbergilt sai Paulucci ka oma esimese diplomaatlise ülesande – veenda Serbia vabadusvõitluse juhti Karađorđet pöörduma abi saamiseks Osmanite impeeriumi ikke alt vabanemiseks Austria asemel Venemaa poole. Paulucci missioon õnnestus. Karađorđe kirjutas 28. juunil (vkj) 1807 konventsioonile alla.[3]

Vene-Rootsi sõda (1808–1809)

Paulucci võttis osa Vene-Rootsi sõjast (1808–1809).[2] Edukalt alanud sõjas oli juba 1808. aasta märtsi lõpul Soome ametlikult Venemaa külge liidetud, kuigi suur osa territooriumi oli veel hõivamata. Kuid sama aasta kevadel said Vene väed lüüa ning pidid loovutama suure osa vallutatud aladest. Järgnevatel kuudel (juunist septembrini) toimunud Vene armee pealetungi käigus paisati Rootsi armee taas põhja poole. Juba enne vastupealetungi saadeti keisri lähikondlane tiibadjutant polkovnik markii Paulucci olukorda inspekteerima. See aga solvas Vene vägede ülemjuhatajat krahv Friedrich von Buxhoevedeni. Krahv kirjutas keisrile, et vastutab selle eest, et rootslaste armee "lüüakse puruks ilma nõuannete ja abita välismaalastelt, kelle hulgad toovad meie isamaale pigem kahju kui kasu."[5]

Vastupealetungiks kaasati teiste seas ka suurem osa kindral Michael Andreas Barclay de Tolly 6. diviisist. Juunis 1808 juhtis Barclay de Tolly Savo suvesõjakäiku. Barclay määras Savo lääni pealinna Kuopio ründamise avangardi komandöriks markii Paulucci. Paulucci sai oma käsutusse kaks roodu – kaardiväejäägrid ja kaardiväegrenaderid koos ulaanisalgaga. 6. juunil (vkj) pidas Paulucci väesalk rootslastega maha lahingu. Mõlemad pooled kaotasid kümmekond meest ja rootslased sunniti taganema. Järgmisel päeval marssis Barclay de Tolly oma vägede eesotsas Kuopiosse sisse.[5]

Hea teenistuse eest ülendati 22. juulil (vkj, teistel andmetel 22. juunil[2]) 1808 polkovnik Paulucci kindralmajoriks.[6]

Juuli alguses (vkj) lahkus Barclay de Tolly oma vägede juurest Kuopiost tervislikel põhjustel ja sõitis Peterburi, kus osales Soome sõjakäiguga tegeleva nõukogu töös. Augusti lõpul toimus keisri eesistumisel nõupidamine, millest võttis osa sõjaminister krahv Aleksei Araktšejev, mitmed kindralid, nende seas Barclay de Tolly (kes järgmise aasta aprillis määrati Soome armee ülemjuhatajaks ja viis sõja võiduka lõpuni) ja markii Paulucci. Nõupidamisel esines Paulucci kaitseplaani poolt, kuid olukorraga tutvumiseks otsustati markii veel kord Soome saata. Kaitseplaani poolt oli ka Barclay. Kuid asjaolud muutusid: enne kui nõupidamise otsused ülemjuhatajani toimetati, oli Buxhoeveden asunud pealetungile.[7]

On andmeid, et Paulucci määrati 1808. aastal 6. jalaväediviisi staabiülemaks.[2] Kui selline määramine leidis ka aset, siis tõenäoliselt toimus see 1808. aasta sügistalvel.

Mais 1809 annetas keiser Pauluccile Püha Georgi 4. järgu ordeni "arukate korralduste andmise eest Soome armees viibimise ajal, mis aitasid kaasa vaenlase lüüasaamisele".[6]

Ahhalkhalakhi lahing Gruusias (1810)

Aastal 1810 määrati Paulucci Üksiku Gruusia korpuse staabiülemaks.[2] 30. juulil (vkj) 1810 määrati ta Kaukaasia armee kindralkortermeistriks.[8]

Ahhalkhalakhi kindluse varemed

Augustis 1810 saatis Pärsia kroonprints Abbaz Mirza, kes oma põhijõududega paiknes Jerevani khaaniriigi territooriumil, pärslaste väegrupi khaaniriigi sardari juhtimisel Ahhaltsihhesse, et ühineda Türgi väega ning seeläbi formeeritud 10 000-mehelise ühendväega tungida Ahhalkhalakhi kaudu Gruusiasse.[8]

Kui Venemaa vägede ülemjuhataja Kaukaasias kindral Aleksander Tormassov sai teada, et pärslaste-türklaste ühendvägi jääb paariks päevaks laagrisse Ahhalkhalakhi kindluse juures, andis ta kindralkortermeister Pauluccile käsu võtta kaks jäägripolku ilma suurtükkideta, pääseda vaenlase laagrile ligi ja ootamatu rünnakuga nad hävitada. Ülesande täitmiseks andis Tormassov aega 10 päeva.[8]

Paulucci võttis ülesande täitmiseks kaasa ainult kaks jäägripataljoni ja kaks kerget välikahurit. Kolmepäevase ränkraske rännakmarsi ajal lumistel mäenõlvadel jõudis Paulucci väerühm tasahilju keskööl vastu 5. septembrit (vkj) vaenlase laagri alla. Rünnak toimus alanud lumetormis nii kiiresti ja ootamatult, et pärslased ja türklased ei jõudnud relvigi haarata. Halastamatud Paulucci sõdurid tapsid tääkidega nii alles pooluniseid sõdureid, relvituid kui ka neid, kes juba jõudsid relva haarata. Pärslaste-türklaste seas levis kiiresti paanika. Teistest südikamalt osutas vastupanu väeülemate telkide kaitsemeeskond. Tänu nende mehisusele pääsesid põgenema Jerevani sardar ja Ahhaltsihhe paša. Paljud sõdurid püüdsid põgeneda Ahhalkhalakhi kindlusesse, kuid selle komandant sulges väravad juba esimese häiresignaali ajal. Kokkusurutuna vastu kindluse müüri täitsid nad peagi oma laipadega vallikraavi. Tapatalgud kestsid üle kahe tunni kuni koiduvalguses kindlustest alanud turmtuli sundis venelased taanduma.[8]

Venelased said trofeena laagrist 4 lippu ja rohkesti relvi, hobuseid ja väärisesemeid.[8] Ahhalkhalakhi lahingu eest, kus Paulucci 800 mehega ründas edukalt 10 000-mehelist väegruppi, ülendas keiser kindralmajor Paulucci kindralleitnandiks[2], ülemjuhataja Tormassovile aga annetas keiser Aleksander Püha Aleksander Nevski ordeni briljantmärgid.[8]

Vene vägede ülemjuhataja ja kuberner Gruusias (1811–1812)

6. juulil (vkj) 1811 määrati Paulucci Gruusias paiknevate Vene vägede ülemjuhataja kohale.[2] Ühtlasi oli Paulucci aastail 1811–1812 Gruusia kuberner.

16. veebruaril (vkj) 1812 andis Paulucci juhtimise üle kindral Nikolai Rtištševile ja saabus seejärel Peterburi uute korralduste saamiseks.[2] Grusiinidele polnud keisri otsus meeltmööda. Gruusia aadelkonna esindaja saadeti Peterburi keisri juurde palvega jätta markii ülemjuhatajaks edasi Gruusias. Keiser aga ei soostunud oma otsust muutma; valmistudes sõjaks Napoleoniga, koondas ta enda ümber inimesi, kes tuntud oma lahingukogemustega ja sõjaliste annetega.[8]

Aprillis 1812 autasustati Pauluccit Püha Georgi 3. järgu ordeniga mehisuse ja vapruse eest, mis osutatud Kaukaasias pärslaste vastu.[6]

Barclay de Tolly armee staabiülem (juuni 1812)

Kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly

Aprillis 1812 lahkus keiser Aleksander I oma kaaskonnaga Peterburist Vilniusesse, et taaskord võtta enda peale armee juhtimine. Suuremas osas välismaalastest koosnevas kaaskonnas oli ka markii Paulucci.[9] Vene keisririigi läänepiiril paiknes kolm armeed, neist suurim – 120 000-meheline 1. Läänearmee sõjaminister Barclay de Tolly juhtimisel – asus otse Napoleoni põhijõudude vastas. 12. juunil (vkj) ületas Suur Armee Venemaa piiri. Alanud 1. Läänearmee taganemisel komplitseeris olukorda ka vajadus välja vahetada armee staabiülem, ja seda isegi kaks korda järjest.[10]

Barclay de Tolly ei kahelnud vajaduses leida nõrga tervisega kindralleitnant Nikolai Lavrovi asemele uus ja sobivam staabiülem, aga see, et Lavrovi asemele keiser Aleksander I määras kindralleitnant Paulucci, oli Barclay de Tollyle ebameeldiv üllatus. Keiser oli Paulucci juba eelnevalt Barclay staapi saatnud, kuid ülemjuhataja ei andnud talle mingeid ülesandeid, kuna ei pidanud markiid staabiülemana sobivaks. Nii määratigi Paulucci sellele kohale vastu Barclay de Tolly tahtmist.[10]

21. juunil (vkj) asus Paulucci oma ametikohuseid täitma[2], kuid juba Drissa laagris nõudis Barclay de Tolly keisrilt Paulucci väljavahetamist. Ametliku põhjusena muutuseks nimetati käskkirjas markii haigust.[10] Paulucci eemaldati 1. Läänearmeest 29. juunil (vkj).[2] Vene keele mitteoskamine ja suurte sõjaoperatsioonide juhtimise kogemuste täielik puudumine sundisid väejuhatust teda asendama kindral Aleksei Jermoloviga.[11] Jermolovi sõnul oli Paulucci eemaldamise põhjus vastuolud, mis kerkisid Paulucci ja ülemjuhataja Barclay de Tolly vahel.[8]

17. juulil 1812 (vkj) ülendas keiser Paulucci kindraladjutandiks.[3] Keisri antav aunimetus "kindraladjutant" ei olnud seotud otseste adjutandikohustustega nagu oli see pool sajandit varem, vaid see oli aunimetus, mida keiser andis väljavalitud kindralitele (kindral pidi omama kindralleitnandi, täiskindrali või kindralfeldmarssali sõjaväelist auastet). Kindraladjutandina oli markii Paulucci keisri kaaskonda kuuluv isik, kes omas vaba pääsu tsaaripaleesse kõikidele üritustele, pääses otse keisri audientsile ja võis esitada raporteid ja palvekirju vahetult keisri nimele.[12]

Kindralkuberner Balti kubermangudes (1812–1830)

Edasine Paulucci karjäär oli seotud Balti kubermangudega. 17. oktoobril (vkj) 1812 vahetas Paulucci Riia sõjakuberneri ametikohal välja kindral Johann Magnus Gustav von Esseni. Ühtlasi määrati ta Liivi- ja Kuramaa kindralkuberneriks.[2] Seoses sõjategevusega oli 1812. aasta juunist kogu võim Riias ja praktiliselt kõigis kolmes Balti kubermangus Riia sõjakuberneri käes[13].

Riia kaitsmine (oktoober–november 1812)

Oma uuel ametipostil võttis markii Paulucci esimese ülesandena Riia kaitsevõime parandamise, sest lähenev talv tekitas uusi probleeme: Väina jõgi ja linnakindluse vallikraavid kattusid juba 13. novembril (vkj 1. novembril) jääga. Riia väejuhatust häirisid kuuldused vaenlase suurtest tormijooksuettevalmistustest. Murettekitavaks tegi ka marssal Jacques Macdonaldi juhitud Prantsuse X korpuse ümberdislotseerumine. Paulucci meelest ei piisanud Riia garnisoni vägedest välioperatsioonideks, samal ajal kui vaenlane sai tema arvates pidevalt juurde abivägesid. Tegelikult ei kavatsenud marssal Macdonald siis Riiat rünnata. Teated Napoleoni taganemisest sundised Macdonaldi äraootavale seisukohale jääma.[11]

Pideva lahingutegevusega pidi Paulucci Macdonaldi korpust paigal hoidma, et too kindral Peter Wittgensteini vägedele selja tagant ei pääseks ründama. Macdonaldi korpuse koosseisus oli ka 20 000-meheline Preisi abikorpus, mida juhtis kindral Ludwig Yorck von Wartenburg. Riia väed olid ebaõnnestunult paigutatud ja sellist killustatust ei jätnud marssal ära kasutamata: novembri keskel (vkj novembri alguses) asusid Macdonaldi väed laialdasele vastupealetungile. Kanonaad Riia vallide ees kutsus linnas esile paanika. Prantslastele eduka vastupealetungi tulemusel olid Riia garnisoni kaotused täies vastavuses Vene väejuhatuse vigadega. 1300 meest langes vangi. Läbikukkunud operatsiooni aga kirjeldas markii Paulucci keisrile kui edukalt läbiviidud sõjaoperatsiooni ja esitas autasustamiseks 29 ohvitseri. Paulucci eestkostmisel annetati kindral Friedrich von Löwis of Menarile kui "Macdonaldi võitjale" Püha Vladimiri 2 ja Püha Georgi 3. järgu orden.[14]

Prantsuse vägede taganemine Kura- ja Liivimaalt (detsember 1812)

1812. aasta novembri lõpuks (vkj novembri keskpaigaks) oli sõda Napoleonile juba pöördumatult kaotatud ning suhteliselt stabiilne olukord tiibadel, sealhulgas Riia all ei andnud enam tunnistust Suure Armee üleolekust, vaid viitas prantslaste juhtimissüsteemi lagunemisele.[14]

Macdonaldi korpuse taganemine algas 20. detsembril (vkj 5. detsembril), kohe pärast käsu saamist. Taganevate Prantsuse vägede jälitamisest võttis osa ka kindral Paulucci Riia garnisonist moodustatud väesalgaga: ta kavatses suunduda Miitavisse, hiljem aga Memeli poole. Preislased lahkusid Miitavist 20. detsembri hommikul. Õhtul jõudis linna juba Paulucci oma väeüksusega. Üldise vaimustuse õhkkonnas kuulutati Vene võim taastatuks. Miitavist saatis Paulucci mitmele poole ratsasalku, et maa võimalikult kiiresti vaenlastest puhastada. Paulucci ise läks 1800 mehega kiiresti edasi liikudes, teel mitmeid vastase väeosi purustades ning vange ja trofeesid saades Palanga juurde, et siit 27. detsembril suunduda Memeli kindluse juurde. Linna piiramist ja rünnakuks ettevalmistusi nähes nõustus Memeli garnison end vangi andma. Sõjasaak tuli siiski hiljem keisri käsul preislastele tagasi anda.[15]

Memeli sõjakäigu eest autasustas keiser Pauluccit Aleksander Nevski ordeniga. Paulucci poolt keisrile tehtud ettepaneku – liita Memel Venemaaga, lükkas Aleksander I tagasi. Mitmed kaasaegsed on irooniliselt suhtunud Paulucci ebaõnnestunud katsesse Vene riigile uusi maid juurde vallutada ja on ka arvatud, et selle ettepanekuga näitas markii oma poliitilist lühinägelikust.

Preisi kindralfeldmarssal Ludwig Yorck von Wartenburg

Paulucci kavatsus Memelist oma väeüksusega Tilsitisse minna ja kindral Löwisi väed uuesti endale allutada, ei läinud täide. Et Preisi korpuse küsimus lahendati ilma Pauluccita, siis tuli tal välispoliitiliste küsimuste juurest taas Riiga Balti kubermangude juhtimise juurde naasta.[16]

Salajased läbirääkimised preislastega

Venelaste katsed meelitada Preisi vägesid poolt vahetama algasid juba suvel. Eriti aktiivselt pidas mitu kuud kestvaid salajasi läbirääkimisi Kuramaal asuva Macdonaldi korpusesse kuuluva Preisi abikorpuse komandöri kindral Yorckiga markii Paulucci, mis päädis 30. detsembril 1812 Tauragė konventsiooni sõlmimisega, mille alusel Preisi korpus katkestas oma sõjategevuse Venemaa vastu. Selle tähtsa lepingu sõlmimine oli Vene väejuhatusele suur võit.[16]

Eelkõige mõjutas Yorcki otsust konventsiooni sõlmimiseks lõpuks ka temani jõudnud teade Suure Armee purustamisest. Yorck saatis oma adjutandi major Anton von Seydlitzi Berliini juhtnööride järele, kuid Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III ei andnud kindralile mingeid korraldusi. Tagasiteel tuli Seydlitzil läbida Memel, mis aga oli vahepeal – 27. detsembril – Paulucci väeüksuse poolt vallutatud. Memelis kohtus Seydlitz Paulucciga, kes ikka veel lootis, et Yorck sõlmib kapitulatsioonilepingu just temaga. Kuid kindral Yorck ei andnud Pauluccile otsekohest vastust. Mõne päeva pärast sai Paulucci aga teada, et Yorck oli kokku leppinud Vene kindral Hans Karl von Diebitschiga. Venemaa poolelt kirjutaski konventsioonile alla Diebitsch.[16]

Hiljem on Paulucci süüdistanud kindraleid Wittgensteini ja Diebitschit võõraste loorberite omastamises ning pidas Tauragė konventsiooni sõlmimise võimaluse avanemist oma ainuisikuliseks teeneks. Sõjaajaloolase Rein Helme hinnanguil ei oleks saanud Paulucci läbirääkimistel edu olla kahel põhjusel: 1) tal puudus võimalus preislaste taganemistee läbilõikamiseks; 2) preislased poleks iialgi nõustunud Paulucci tingimustega – kapitulatsioon ja Preisi piiri korrigeerimine Venemaa kasuks.[16]

Kubermangude tsiviiljuhtimine

Mälestuskivi Riias Filippo Paulucci Riiga saabumise daatumiga (23. oktoober 1812.)

Paulucci nimega on seotud Vene–Prantsuse sõjas 1812. aastal maha põletatud Riia eeslinnade taastamine, ehitusreformid ja linnade saneerimised.[17] Meenutamaks Filippo Paulucci teeneid Riia heakorrastamisel paigaldati 1851. aastal Vērmanesi parki mälestussammas tema Riiga saabumise daatumiga (23. oktoober 1812).

Filippo Paulucci immatrikuleeriti 1813. aastal Liivimaa rüütelkonda ja 1817. aastal Eestimaa rüütelkonda.[18]

Lätlastest ja eestlastest kui sõjameestest oli markii Pauluccil välja kujunenud negatiivne arvamus. Raportites keisrile nurises ta sageli Eesti- ja Liivimaa nekrutite üle, kes polevat võimelised sõjaraskusi taluma. Ühes raportis ta kirjutas, et ei tea kogu Venemaal sõjaväeteenistuseks vähem kõlblikke inimesi kui eestlased ja lätlased.[19]

1819. aastast Paulucci valitsemisala suurenes Eestimaa kubermangu võrra.[17] Järgmise 10 aasta jooksul olid kõik kolm Balti kubermangu tema valitseda. Ametikoha nimeks oli: Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner.

Paulucci oli elukutseline sõjaväelane, kuid saades kindralkuberneri ametis ühtlasi talle alluvate provintside tsiviilülemjuhatajaks, püüdis ta agaralt sekkuda mitmesugustesse eluvaldkondadesse. Nii näiteks võttis ta ette katseid Tartu ülikooli privileegide piiramiseks ja nõudis ülikoolijuhtidelt aupauklikku suhtumist enda persooni. On teada juhtum 1823. aastast, mis põhjustas suure tüli Tartu ülikooli rektori ja akadeemiku Gustav von Ewersi ning Paulucci vahel, kui Ewers oli saatnud kindralkubernerile ettekande Tartu linna ja ülikooli tuletõrjekorralduse kohta ning pealkirjastas selle "донесение" ('raport') asemel pealdisega "сообщение" ('teade'). Paulucci pidas seda lubamatuks vabaduseks, et mingi ülikooli ülemõpetaja kirjutab talle nagu võrdsele, ja ta süüdistas kõrgemale poole saadetud kaebuses kogu ülikooli ja eriti selle liidrit enesele liigseid vabadusi lubava ajavaimu järgimises. Tüli lahendamine võttis kaks aastat.[20]

Paulucci kui riigitegelase nimega on otseselt seotud Liivimaa kubermangude talupoegade elujärje parandamine seoses pärisorjuse kaotamisega Kura- (1817) ja Eesti- ning Liivimaal (1819).[17]

Ühes oma kirjas krahv Araktšejevile kurtis Paulucci, et rahandusminister on ta palgamäära kärpinud. Paulucci kirjutas krahvile, et tulnuks arvestada asjaoluga, et Napoleon konfiskeeris pärast markii Venemaa teenistusse üleminekut kõik tema suguvõsa varad ning markii lisas kirjas, et kuigi keiser Aleksandr I lubas talle kõik kahjud heastada, ei hakka tema – markii Paulucci – kunagi keisrile seda lubadust meelde tuletama, kuna valitseja poole pöördumine, mis talle kindraladjutandi aunimetus lubab, oleks ametiseisundi otsene kuritarvitamine.[3]

1823. aastal ülendati Paulucci jalaväekindraliks. Samast aastast anti lisaks Balti kubermangudele Paulucci võimu alla ka Pihkva kubermang.[17]

Sardiinia kuninga teenistuses (1830–1849)

31. detsembril 1829 (vkj) lahkus markii Paulucci Venemaa teenistusest ja naasis Itaaliasse. Paulucci asus Sardiinia kuninga Carl Alberti teenistusse, pidades erinevaid ameteid: Genova kuberner, Genova sõjaväeringkonna ülem, Sardiinia vägede kindralinspektor ja Sardiinia kuninga riigiminister.[2]

1845. aastal annetas Vene keiser Nikolai I Filippo Pauluccile Püha Vladimiri 1. järgu ordeni.[3]

Filippo Paulucci suri Savoias Nizzas 25. jaanuaril 1849.[2]

Perekond ja suguvõsa

Markii Paulucci suguvõsa vapp

Filippo Paulicci oli pärit Perugia patriitsisuguvõsast. Markiitiitli annetas Modena hertsog Francesco III d'Este Francesco Pauluccile 1738. aastal. Austria kinnitas markiitiitli 20. novembril 1783.[18]

Filippo Paulucci abiellus 22. mail 1804 Viinis Kuramaalt pärit krahvitar Wilhelmina Franziska von Koskulliga (1778–1824), kes oli krahv Joseph von Koskulli (1749–1805) ja Philippine von Witteni (1749–1823) tütar.[21]

Neil oli poeg Aleksandr-Nikolai Fillipovitš Paulucci, kellest sai samuti Vene riigiteenistuja, omades kammerhärra õukonnatiitlit.

Vene keisri Aleksander III ukaasiga anti detsembris 1890 Aleksander-Nikolai Fillipovitšile õigus kasutada Venemaal markii tiitlit.[22]

Filippo Paulucci pojapoeg markii Viktor Aleksandrovitš Paulucci teenis pärast keiserliku paažikorpuse lõpetamist 1894. aastal kavalergardipolgus.

Sõjaväelised auastmed Vene armees

(daatumid vana kalendri järgi)

Kirjanduses

Filippo Paulucci tegelaskuju on kasutanud Jaan Kross oma raamatus "Keisri hull".

Kirjandus

  • Allan Burns, Observations on some of the most frequent and important diseases of the heart, 1809, pp- 242–249 [1].
  • Ulrich Einrich Gustav Freiherrn von Schlippenbach, Erinnerungen von einer Reise nach St. Petersburg im Jahre 1814, Hamburg, 1818, II, pp. 5, 88, 154–165, 178–180, 192, 202, 205, 220, 241–42 [2].
  • Carl von Clausewitz, Der Feldzug von 1812 in Russland (Hinterlassene Werke, Band 7, ed. 1862, cc. 32–33, 165, 187) [3].
  • Ferdinando Augusto Pinelli, Storia militare del Piemonte in continuazione di quella del Saluzzo, cioè dalla pace di Aquisgrana sino a’ dì nostri, 1748–1850, Torino, T. De Giorgis, 1854, vol. 2, pp. 653–55 e supplemento III pp. 31–33 [4]; vol. 3, pp. 203–204 [5].
  • Joseph Lehmann, Paulucci und Carlo Alberto, Magazin für die Literatur des Auslandes, Bände 59–60, 1861, p. 284-286 [6].
  • Julius von Eckardt, Garlieb Merkel, York und Paulucci: Aktenstücke und Beiträge zur Geschichte der Convention von Tauroggen, Leipzig, 1865 [7].
  • Dr. W. von Gutzeit, “Urtheile über den Marquis Paulucci”, in Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, hgb von der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde der Ostsee-Provinzen Russlands, Riga, I, 1865, pp. 546–550.[8]
  • Василий Александрович Потто (1836–1911), Кавказская война. Том 1. От древнейших времен до Ермолова, 1887, Tom 1, cc. 466–488 (Maркиз ПАУЛУЧЧИ)[9].
  • Le Général Marquis Amilcar Paulucci Et Sa Famille, Padoue, 1899.
  • Le bocche di Cattaro nel 1810: con notizie sul Montenegro: relazione di Luigi Paulucci (1774–1844), delegato napoleonico, con altri documenti e appunti di storia "bocchese": biografie dei Marchesi Paulucci, nei loro legami dalmati, veneti, piemontesi e russi, a cura di Almerigo Apollonio, Istituto regionale per la cultura istriano-fiumano-dalmata, Trieste, Italo Svevo, 2005.
  • V. Ilari, con M. Lo Re, T. Polomochnykh e P. Crociani, Маркиз Паулуччи. Filippo Paulucci delle Roncole (1779-1849), Roma, Società Italiana di Storia Militare, 2013, ISBN 978-88-908510-2-5 [10].
  • Maurizio, Lo Re (2006). Filippo Paulucci. L'italiano che governò a Riga. Livorno: B&C – Books & Company. Lk 272 lk. ISBN 8879970887. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend)
  • Livonijas piļu attēli no marķīza Pauluči albuma / Abbildungen der livländischen Burgen im Album des Marquis Paulucci. Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds (Läti Ajaloo Instituudi Kirjastus). 2008. Lk 319 lk. ISBN 9984824047. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend)

Viited

  1. ↑ Генерал-лейтенант маркиз Паулуччи маркиз Филипп Осипович museum.ru (vene)
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 Филипп Осипович Паулуччи Hrono.ru veebileht (vene)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Паулуччи маркиз Филипп Осипович www.biografija.ru (vene)
  4. ↑ Паулуччи Филипп Осипович museum.ru Словарь русских генералов (vene)
  5. ↑ 5,0 5,1 Rein Helme. "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 99–107
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Паулуччи Филипп Осипович museum.ru Русская армия. Генералитет (vene)
  7. ↑ Rein Helme. "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 113
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 А.В. Потто "Кавказская война" www.vehi.net (vene)
  9. ↑ Henri Troyat. "Aleksander I". Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2000. lk 194
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Rein Helme. "Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 183–185
  11. ↑ 11,0 11,1 Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 152–154
  12. ↑ Свитские звания 1711–1917 гг. Таблицы воинских званий Русской Армии (vene)
  13. ↑ Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 47
  14. ↑ 14,0 14,1 Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 155–161
  15. ↑ Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 169–171
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 174–180
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Jaan Tamm. Uut Läti ja Eesti linnustest Estonian Journal of Archaeology, 2009, 13, 1, 53.56
  18. ↑ 18,0 18,1 Francesco Paulucci
  19. ↑ Rein Helme. "1812. aasta Eestis ja Lätis". Monograafia. Tallinn: Kirjastus Olion, 1990. lk 120
  20. ↑ Lea Leppik. Võim ja vaim Tartu tudengite duellidest Rahvusarhiiv
  21. ↑ [daten.digitale-sammlungen.de/~db/bsb00000602/images/index.html?id=00000602&seite=358 "Genealogisches Handbuch der kurländischen Ritterschaft, Teil 3,1: Kurland, Bd.: 1". Görlitz, 1939. Lk. 343]
  22. ↑ Паулуччи Филипп Осипович AZ Library (vene)

Välislingid

Eelnev
Magnus Gustav von Essen 		Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner
1812–1819 		Järgnev
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner
Eelnev
Eestimaa kindralkuberner
Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner 		Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner
1819–1830 		Järgnev
Carl Magnus von der Pahlen
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Filippo_Paulucci&oldid=4525205"