Soorinna

Soorinna
Pindala	5,3 km² (2020)
Elanikke	33 (1. jaanuar 2013)
EHAK-i kood	7734
Koordinaadid	59° 29′ N, 25° 29′ E

Soorinna on küla Harju maakonna Kuusalu vallas. Ta asub 5 kilomeetri kaugusel Kuusalu keskusest.

Küla piirneb Sõitme, Andineeme, Muuksi ja Kahala küladega ning Kahala järvega. Küla pindala on 417 hektarit ja seal elab 33 alalist elanikku (2013. aasta seisuga).

Külas on 26 elukondlikku hoonet. Nendest 12 on vanad talumajad, mis rajati aastatel 1924–1943 ja kannavad nimesid: Kase, Kotermanni, Kõreta, Lepiku, Loigu, Lubjaahju, Parasmetsa, Raja, Soone, Soorinna, Tamme ja Tahkemäe. Tahkemäe talu tall on aastast 1885. Kõreta talu eluhoone on ehitatud 1890. aastal. Loo mõisa varemete restaureerimine on andnud Soorinnale uued kinnistud: Uuemõisa (külavanem Madis Praksi elukoht) ja Vesiveski. Vesiveski kinnistu ajaloolised hooned olid rajatud 1862. aastal. Külas on ka mõned nõukogude ajal ehitatud eluhooned ja suvilad. Mitmed algsed talukompleksid on kasutusel suvekodudena ning omanike poolt restaureeritutena säilitanud oma ajaloolise väärtuse.

Soorinna küla on teistest sama piirkonna küladest hilisema tekkega. Eestimaa külade nimistut sisaldav 13. sajandist pärit Taani hindamisraamat Kuusalu vallas Soorinna küla olemasolu ei maini. Osa küla maast kuulus varem Muuksi küla alla, mõnda aega oli ühendatud ka Andineeme külaga.

Soorinna on tüüpiline Eestis levinud hajaküla tüübi esindaja, kus talukohad asuvad üksteisest eemal, neid eraldavad looduslikud rohumaad, põllud, metsasiilud. Enamus Soorinna talukohtadest on tekkinud alles 1910. aastatel. Põhiline hoonestus oli algselt tihedam endise mõisa keskuse ümbruses ja on seda tänaseni.

Nõukogude ajal tegutses külas Loo nime kandnud kolhoos, mis liideti 1980. aastatel Kirovi-nimelise kalurikolhoosiga. Mõnikord nimetatakse küla tänaseni Loo külaks. Seda nime kannab ka Loo bussipeatus.

Pritsikuur.

Kuusalu-Leesi tee Soorinna külas.

Küla keskel, Loo jõele paisutatud tiigi ja seda ületava maanteesilla ääres asub esimese Eesti Vabariigi ajast pärinev pritsikuur. Lihtsa tumepunase puuehituse tornil on säilinud laastkatus.

Küla läbib Loo väikejõgi (nimetatud ka Kolga jõgi, Santoja, Liiva, Sõitme oja, Liiva-Sõitme peakraav), mis on 18 kilomeetrit pikk, loode–kagusuunaline, saab alguse Kõrvemaal kuivendatud Kuuse soost Kosu küla lähedal ja suubub merre Andineeme küla kohal.

Loo karjamõisa ase

Kohe Soorinna küla alguses, Loo jõe ja paistiigi ääres asub Loo karjamõisa ase. Seda mõisa (saksa keeles Neuenhof) on esmamainitud 1536. aastal. Läbi sajandite on selle mõisa ajalugu olnud seotud naabruses (ca 10–11 kilomeetri kaugusel) oleva Kolga mõisaga. Tegemist oli sisuliselt Kolga abimõisaga. Abimõisaid tähistati tavaliselt nimetusega "uus mõis" (nye hove). Loo mõisale jäigi see nimetus külge. Millal kujunes eestikeelne nimi Loo, ei ole teada. Esimest korda esines eestikeelne Lomois ilmselt 1708. aasta sündmustest rääkivas Christian Kelchi kroonika lisas. Nime päritolu võib oletada, et tegu on sõnaga „lood”, mida Wiedemanni sõnaraamat seletab kui „tasane metsata saareke või kuiv maapind”. Ka vanemad külaelanikud kasutavad oma sõnapruugis „lähen loodu”, kui peetakse silmas oma küla.

Mõisa peahoone oli algselt ühekorruseline puitehitis, pärinedes kas 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. Hiljem lisati hoone parempoolsesse otsa kahekorruseline eenduv tiibehitis. Vanem (ühekorruseline) hooneosa oli keskelt kolme akna laiuselt samuti kahekorruseline. Teise maailmasõja järgselt oli hoone kasutusel kortermajana. 7. märtsil 1981 hävis peahoone tulekahjus.

Alates 17. sajandist kuni mõisate võõrandamiseni Eesti Vabariigi maareformiga 20. sajandi alguses kuulus Kolga ühele vanimale rootsi aadliperekonnale – von Stenbockile. Nemad moodustasid valdavalt saksa rahvusest aadlikkonna ja mõisnike hulgas tähelepanuväärse erandi. 1658. aastal abiellus Kolga krahvinna Christina Catharina De la Cardie teistkordselt ja seekord Rootsi kindraladmirali ja feldmarssali krahv Gustav Otto von Stenbockiga. Krahvinna testamendiga aastast 1699 jagati osaliselt Rootsis, osaliselt Eestimaa kubermangus asuvad laialdased valdused nii, et lastele abielust von Stenbockiga jäid Kolga, Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisad.

Loo mõisa paisjärv.

Mõisasüda asus Loo jõekese maalilises orus sillakoha juures. Suur hulk kõrvalhooneid ja mõisa tootmine paiknes peahoonest loodes teisel pool Kuusalu–Leesi teed asunud vesiveski ümbrusse. Mõisa keskust läbiv Loo jõgi oli mõisa kohal üles paisutatud maaliliseks väikeseks paisjärveks või tiigiks.

2000. aastate alguseks olid kõik kõrvalhooned varemeis. Säilinud oli suur hulk müüre. Esimesena taastas Madis Praks 2000. aastate algul peahoone ees asunud aidahoone, mille baasil on asutatud Uuemõisa talu. Seejärel taastas Mart Roostfeldt mõisa tiigi ning jätkab innukalt mõisa karjahoonete taastamist. Loo mõisa kunagine tiik asus kahel pool maanteesilda. Tänapäeval on seega mere poolsel tiigil eraomanik, kuid teisel pool olev osa on avalik veekogu ja kalastamiseks kõikidele vaba.

Loodus

Soorinna külas algab Lahemaa rahvuspark.

Soorinna loodus on pinnavormidelt ja looduslikult mitmekesine. Piirkonna maastikuline ja liigiline mitmekesisus tuleneb reljeefist, ilmastikumõjudest, veerežiimist, aluspõhjast, mullastiku erinevustest ja maakasutusviisidest. Suurem osa Soorinna külast kuulub Lahemaa rahvuspargi alasse ja Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodushoiualade hulka. Koos Muuksi, Uuri, Kahala ja Sõitme külade maa-aladega kuulub Soorinna Harju lavamaa maastikurajooni, mille tasased paesed maastikud on kujunenud liustike tugeva kulutustegevuse ja Läänemere lainete uhtumise tulemusel. Lavamaa maastikustruktuuris domineerivad lootaimestikuga paetasandikud, rähksed suured põllumaad ja salumetsadega moreenitasandikud. Paekihid on kallutatud lõunasse – maapind madaldub 2,5–3 meetrit kilomeetri kohta. Aluspõhi paljandub paepanga astanguis.

Loopealne kadakatega.

Piirkond on vahelduv, struktuurne, terviklik ja vaateline. Haruldased kooslused on ainulaadsed kunagiste laialehiste metsade jäänukid paekaldanõlvadel ja paepealsed loometsad. Lahemaa rahvuspargi ja taimkatte suurim haruldus – loopealsed on kujunenud looduse ja inimese aastatuhandete pikkuse koostöö tulemusel. Õhukese mullakihiga paepealsed on väga liigirikkad. Soorinna küla maastikuväärtused ongi loopealsed oma kadakaste karjamaade ja kiviaedadega, samuti loometsad, kivikirstkalmete rühmitised väljad, lainjad viljapõllud, heina- ja rohumaad, põllusaared, ajaloolised talupaigad koos algse hoonestusega ning ajalooline küla teedevõrgustik.

Loopealsete, tammikute, kadakasalude ja metsatukkade tüüpilised linnuliigid on kiivitaja, alpi risla, kanepilind, kivitäks, põldpüü ja linavästrik. Kevaditi ja suvehakul rõõmustavad oma tegemistega külarahvast ööbikud, peoleod, kuldnokad, rästad, pääsukesed, käod, rähnid, sookured, punarinnad, metsvindid jt. Sumedatel suveõhtutel kõlab üle loopealse rukkiräägu häälitsus. Kui sügiseti valmivad tammetõrud, on suure seltskonnaga kohal ka pasknäärid. Need Eesti lipu värve tiibadel kandvad linnud panevad oma kajakate kiljumist meenutava kisaga mõne talu õue ja ümbrust katvad tammikud kajama. Pasknäärid on looduses peamised tammede „istutajad”, kes peidavad endale talvevarudeks samblasse suured kogumid tammetõrusid, mida nad talvel imekspandava täpsusega lumest välja kaevavad ja toiduks tarvitavad. Ometi jäävad mõned peidikud avastamata ja tärkab uus tamm.

Ka metsloomarikkuse üle ei saa Soorinna küla kurta. Aia- ja põllupidajate nuhtluseks on metssead ja kährikud. Viimased kaevavad puuviljaaedade piirdetarade alla käike ning käivad söömas viljapuude alla pudenenud pirne-õunu-ploome. Näha võib ka kärpe, nirke ja tuhkruid. Sageli kohtutakse jäneste, metskitsede ja põtradega. Haruldane pole rebanegi ja hundi pahategudest on aeg-ajalt kuulda. Ilvest näeb harvemini, nagu ka karu. Viimane külastab sügiseti taluaedu, kui õnnestub, tühjendab mõne mesitaru, ning kevaditi võib leida tema laialituuseldatud sipelgapesi, mille usinad sipelgad suve esimestel kuudel kiiresti taastavad.

Pügatud õuemuru hooldavatele külaelanikele on tõeliseks nuhtluseks mutid, kelle vastu võitlemine on lootusetu. Küllalt levinud on ka stepilaadsel loopealsel hamstrite suguvõssa kuuluvad uruhiired. Need lühikese sabaga pontsakad tegelased ilmuvad periooditi üpris rohkearvuliselt ja siis on nende uruavadest väljuvaid rohtu tallatud väikseid teeradasid kõikjal leida. Siis on pidu nende põlisvaenlastel – rästikutel.

Loopealsed on olnud traditsioonilise külamaastiku lahutamatud osad, mida tavaliselt on kasutatud veiste, lammaste ja ka hobuste karjamaana. Et tihti karjatati kõiki loomi, siis tagasid loomaliikide erinevad toitumiseelistused taimeliikidele ühtlasemad tingimused. Karjatamine oli hädavajalik. Selle lõppemine viis paratamatult karjamaade kinnikasvamisele. Kadakaid ja mände raiuti ka kütteks, sest ainult karjatamine ei hoidnud ala võsastumast. Kadakate raiumine lõppes kolhoosiajal, kui hakkasid levima jutud, et kadakas on looduskaitse all. Loopealsel kasvab kadakate hulgas ka lodjapuu, türnpuu, tuhkpuu, kukerpuu, kibuvits ja viirpuu.

Loometsad kasvavad Soorinna küla põhjapoolsetel maadel. Puuliikidest on domineerimas mänd, kuusk, tamm, arukask, saar, pihlakas, sanglepp. Leidub ka haaba, paeastangu veeres pärnagi. Põõsastest on kadakate kõrval sarapuu, mets-kibuvits, mage sõstar ja türnpuu. Harvemad on tuhkpuu, viirpuu, pooppuu ja kukerpuu. Kohati leidub metsvaarikaid ja metsistunud mustsõstraid ning metsikult kasvavaid õunapuid. Kevaditi on Soorinna loopealsed kaetud päikesekollaste nurmenukkude ning valgete ja kollaste õiega metsülastega ning valendavate anemoonidega. Hiljem võtab paljudes kohtades võimust angervaks.

Kiviaiad

Tüüpiline kiviaed.

Kadakaste karjamaadega on tihedalt seotud kiviaiad. Kiviaiad on väga levinud Soorinna, aga ka Muuksi, Uuri ja Kahala külades. Need on varieeruva kõrgusega paekivist ilma sideaineta laotud müürid, mis rajatud karjamaade, põldude ja taluõuede piireteks ja nende eraldamiseks väiksemateks üksusteks. Kiviaedade kultuurilis-ajalooline väärtus on väga suur – nad on jälg talukoha ja küla ajaloost ning varasemate sugupõlvede tööst. Ka väärtus elupaigana on väga oluline. Kiviaedasid asustavad kuiva- ja lubjalembesed taimeliigid: samblad, samblikud, kukehari, nõmm-liivatee jt. Kividel armastavad peesitada sisalikud ja päikest võtta rästikud.

Klint

Soorinna külas asub lõik Lahemaa klindist. Klindilõigule on iseloomulik osaliselt või täielikult mattunud, tugevasti liigestatud ja merest eemaldunud valdavalt laugevõitu klindiastang. Ordoviitsiumi (lubjakivi) ja kambriumi I (liivakivi) astangut eristab 2–3 km laiune, sügavalt liiva alla mattunud kambriumi terrass. Klindineemik eendub Kahala klindilahestikust, ulatub Muuksi külani ja sealt edasi Pudisoo klindilaheni ulatudes kohati paeplatoost kuni kilomeetri laiuseks. Klindineemikut ääristava kambriumi-ordoviitsiumi astangu kõrgus on suurim (kuni 30 m) neemiku kirdenõlval, kus I aastatuhande teisest poolest e.m.a kuni viikingiaja lõpuni (11. saj) asus muinaseestlaste kolmnurkse põhiplaaniga linnus. Kolmest küljest kaitses linnust looduslik järsak – klindiastang, neljandast aga kaarjas vall. Soorinna klindi ja kiviaedade tõttu on küla olnud läbi aegade rästikurikas. Kohalike meenutuste järgi tapnud talumehed kevaditi paarsada rästikut. Soorinna poisid käinud kevaditi klindil pajuvitstega päikese kätte end soojendama tulnud rästikuid nottimas. Nüüdki eksib igal aastal klindi ja kiviaedade lähedaste talude hoovidesse ja teedele rästikuid, kellesse eriti hästi ei suhtuta. Eesti loodusfilmide korüfee Rein Maran filmis just sealkandis oma menufilmi „Tavaline rästik” (1978).

Hundikangrud

Hundikangrud.

Soorinna ja tema naaberküla Muuksi territooriumil, kõrgel loopealsel, asetsevad kivikirstkalmed, Eesti suurimad – Hundikangrud. See nekropolis koosneb erinevatel andmetel 85–250 kalmest, mis kõik asetsevad õhukese huumusekihiga loopealsetel aladel. Neist umbes 40 asuvad tihedasti üksteise kõrval, sageli algab ühe kalme kuhjatis teise jalamilt. Hundikangrute vanus ulatub 2000 aasta taha. Varaseimad neist on aga rajatud hinnanguliselt juba nooremal pronksiajal (9.–8. sajandil eKr). Hiliseimad kuuluvad eelrooma rauaaja lõppu ning rooma rauaaja algusse (u 200 eKr – 200 pKr). Arvatavalt mattis oma surnuid kivikirstkalmetesse vaid üks osa Põhja- ja Lääne-Eesti elanikest, eelkõige asumi eliit. Mõneti on paepealsetesse kivikirstkalmetesse matmine seletatav ka selle piirkonna paepinnasega, kuhu haudade kaevamine oli tolleaegseid tööriistu silmas pidades äärmiselt ränk. See matmiskomme võeti üle Skandinaaviast, peamiselt Rootsist.

Enamik kalmetest on orienteeritud Kahala järve lähistele, asudes selle põhjakaldal, mis matmise ajal ja ka veel 1920. aastatel oli hästi nähtav. Nüüdseks varjab vaadet järvele rabamets oma puude ja kadakapõõsastega. Väliselt on kalmed valdavalt ümmargused paekivist kuhikud, mille kõrgus on 0,4–1,5 meetrit ning läbimõõt 5–15 meetrit. Maastikul paiknevad kivikirstkalmed harilikult rühmiti, 5–6 kalmet lähestikku. Tavaliselt maeti kivikirstkalmesse 3–4 inimest ning selline kalme oli ilmselt ühe pere matmispaik. Kalme kesksesse kirstu maeti tähtsaim surnu.

Hundikangruid on mitmel korral uuritud. Esimesteks kaevajateks olid baltisakslastest amatöörarheoloogid, kes 1920. aastatel uurisid kümmekond kalmet. Tolleaegsete oskuste kohaselt pakkus neile huvi vaid kalme keskosa, kus teati asuvat paekividest kirst, ülejäänud kalme jäi aga läbi uurimata. Baltisakslaste poolt osaliselt lahti kaevatud matmispaik on oma 11-meetrise läbimõõduga üks suuremaid Hundikangrute seas. Lahtikaevatud keskse põhja–lõunasuunalise kirstu pikkus oli tavapärase kahe meetri asemel 4,5 meetrit. Seda ümbritses kalme pealispinna tasemel suurtest raudkividest ovaalne ääris. Baltisakslaste andmeil olid tollesse kirstu maetud vanem, 50–60-aastane mees ning noor, umbes 25-aastane naine. Neist kaevamistest lahti jäetud sammaldunud ning osaliselt varisenud paeplaatidest kirstud on veel praegugi näha.

1930. aastate teisel poolel toimusid Eesti Vabariigi aegsed arheoloogilised kaevamised. Põhjalikud uuringud ja kalmete korrastused toimusid 1980.–1990. aastatel. Leiti 11 maetud surnut, kusjuures kõikide skeletid polnud täielikult säilinud. Kaevamisel leiti ka ühe inimese luid mitmest kalme piirkonnast, mis viitab kahekordsele matmisele. Peale kirstude leiti maetuid ka kalme kuhjatistest nagu 2–4-aastaste laste, 12–13-aastase nooruki ja 20–24-aastase naise korratult paiknenud luid. Kuid Hundikangrutest leiti väga vähe esemeid. Peamiselt savinõude kilde, loomaluid ning üksikuid luust ja rauast ehtenõelu, aga ka mõni pronksehe.

Küla põhjapoolses osas on rikkalikult muistseid põllukivi kuhilaid, mis tähistavad väiksemaid kivikirstkalmeid. Need asuvad enamasti Tamme ja Soone talu vahelisel alal. Uuritud on ühte põllukivikuhjatist, kuid põldude vanust ei õnnestunud selle uuringu tulemusena kindlaks teha. Tegu on tiheda kadaka- ja sarapuuvõsaga ning kasemetsaga kaetud kunagise karjamaaga, kus muistised pole enam peaaegu üldse nähtavad. Lääne pool külavaheteed Lubjaahju talust vahetult põhja pool võib üleni sarapuuvõsaga kaetud loopealsel märgata laiu madalaid põllupeenraid ja põllukivikuhilaid. Välise vaatluse põhjal on siin tegemist kas hilisel rauaajal või keskajal alguse saanud sargväljasüsteemiga, kus põldu on haritud ka hiljem. Praegu seal midagi ei toimu. Ida pool külavaheteed jätkub samasugune sarapuuvõsa, mille all võib näha nii põllukivihunnikuid kui ka kivikalmeid. Mõned nendest kalmetest, eriti metsa võsase ala lõunaservas on hästi suured ja kõrged. Suured kalmed on ka Kase ja Raja talust lõuna pool. Lõuna pool Kuusalu–Leisi maanteed on teada ka üks lohukivi. Veel üks lohukivi asub Kahala järve lõuna-edelakalda läheduses.

Kahala järv

Kahala järv.

Soorinna küla ilmestab piirnemine Kahala järvega. Järv kujunes 7600–8500 aastat tagasi kunagisest Antsülusjärve lahest ja asub paelava serva lähedases nõos. Järve pindalaga on ligi 350 hektarit. Tegemist on Harju lavamaa ühe suurema ja kogu Eesti järvede hulgas 16. kohal oleva järvega. Järv on väga madal: keskmine sügavus 0,9 m, suurim 2,8 m. Vesi on hästi segunev ja soojenev, rohekaskollane, planktoni ja pudeme rohkuse tõttu vähe läbipaistev. Põhjas on keskmiselt 2 meetri, maksimaalselt 7,6 meetri sügavune pealt tumehall mudakiht (sapropeel). Järve läbivool on peaaegu olematu. Toimub kinnikasvamine. Vesi õitseb igal suvel erakordselt tugevasti. Leidub mändvetikaid, ujuvat penikeelt, haruldast zooplanktonit jm. Madalas vees kasvab massiliselt tähk-vesikuusk. Kaladest elavad järves koger, hõbekoger, haug, ahven, linask ja särg, aga ka kaanid ja järvekarbid. Järve linnustik on erakordselt rikas. Pesitseb palju partlasi, eriti tuttvarti, näha võib haruldast ruiku. Luiged on järvel jää minekust kuni jää tulekuni. Osad neist pesitsevad järvel.

20. sajandi alguses ja esimesel poolel oli järve ümbritsev maastik oma hõreda männimetsavööga valdavalt avatud. Kui järveäärseid maid hakati kuivendama paranesid puude kasvutingimused ning järveäärne kasvas kinni. Nüüdseks on järv rohkem kui ¾ ümbermõõdu ulatuses vaateliselt suletud. Veekogu ümber laiuvad metsad, võsa ja karjamaad. Järve läänekaldal on raba, põhjakaldal erinevas soostumisastmes metsad.

Kohalikes rahvamuistendites kõneldakse Kahala järve tulekust musta pilvena. Räägitakse, kuidas vanal ajal olnud see järv mitte praegusel kohal, vaid Maardu järve kõrval Tallinna lähedal. Et kaks järve üksteise kõrval asetsesid, puutusid nende vetevaimud tihti kokku ja tülitsesid. Kui nad tüli ei suutnud ise lahendada, läksid oma kaebustega Vana-taadi ette. Kuna kaebamas käimine oli sage, tüdines taat. Ta otsustas järved lahutada. Ühel kaunil suvisel päeval liikus suur must pilv mõlema järve poole. Kahala järve kohale jõudes pilv peatus ja hakkas järve vett üles tõmbama. Natukese aja pärast ei olnud endisest nägusast järvest enam muud midagi järel kui porine soo koht. Siis hakkas must pilv oma märja koormaga ida poole liikuma. Kuusalu kiriku lähedal kukkunud üks osa vett pilvest alla. Sellest tekkis väike Tuurakakatku järv. Järele jäänud Kahala järve vesi sõudis pilves edasi, kuni jõudis praeguse Kahala järve kohale. Seal oli kena nurm. Kündjad ja äestajad tegid parajalt tööd, kui nägid musta pilve ja kuulsid tugevat vee kohinat. Pilve silmates tõusis üks lind lendu ja hüüdis vahetpidamata valju häälega: „Põgenege mehed! Põgenege mehed! Järv tuleb!“ Mitmed töömehed panidki plehku, kuid teised ei võtnud linnu hoiatust tõsiselt ja naersid selle peale. Peagi oli pilv nende peade kohal. Vett voolas nagu oavarrest. Enam ei suutnud keegi põgeneda ja nad uppusid. Kui pilv oli ennast tühjaks lasknud, lainetaski nurmel Kahala järv.

Turje kelder

 Pikemalt artiklis Turje kelder

Turje kelder.

Turje keldri juga talvel.

Soorinna ja Muuksi küla piiril asub Turje kelder oma joa ja koopaga. Turje kelder on ühtlasi Lahemaa neljas juga: vesi langeb viie meetri kõrguselt pakerordi lademe liivakivikaldast. Joa teeb erandlikuks see, et ta on üks vähestest liivakivilt laskuvatest jugadest; valdavalt langevad meie joad paeastangult. Juga toitub Tsitre klindisaare platoolt alguse saavast Turje ojast. Kõrgeimast astangust jõe vastuvoolu suunas asub veel väiksemaid – 0,2–0,5 m – astanguid. Joa all asub Turjekeldri koobas, mille on moodustanud sealt välja nõrguv põhjavesi (Turjekeldri allikas). Koobas on nime saanud üleval klindil asuva Turje pere järgi. Turje keldriga on seotud palju legende. Ühe järgi olnud see Vanakuradi viinakelder. Liivakivilt laskuv juga olnud puhas viin, mida müünud imekaunid sortsineiud.

Kultuurisündmused

Soorinna külas on helilooja Veljo Tormise juured. Tema "Eesti ballaadid" olid 2004. ja 2005. aastal ettekandmisel Soorinna külas nõukogude ajal tegutsenud Loo kolhoosile kuulunud endises heinaküünis. Etendused olid väga populaarsed ja tõid kokku palju rahvast üle Eesti ning ka välismaalt. Neis endistes kolhoosihoonetes tegutseb tänapäeval 1992. aastal asutatud kuni 25 töötajaga eriotstarbelisi valmisrõivaid tootev õmblusettevõte Kerno Eesti AS.

Kirjandus

• Metsaots, Kaie. Soorinna, Muuksi, Uuri külade ja Kahala järve ümbruse maastikuhoolduskava. Tartu-Kuusalu, 2006-2007.