Kuldnokk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kuldnokk (perekond)

Kuldnokk
European Starling 2006.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Kuldnoklased Sturnidae
Perekond: Kuldnokk Sturnus
Liik: Kuldnokk
Ladinakeelne nimetus
Sturnus vulgaris
(Linnaeus, 1758)
Looduslik levila: Kollane – suvepoolaastal; tumeroheline – aastaringselt;sinine – talvitusalaIntrodutseeritud: helekollane – suvepoolaastal; heleroheline – aastaringselt.
Looduslik levila: Kollane – suvepoolaastal; tumeroheline – aastaringselt;
sinine – talvitusala
Introdutseeritud: helekollane – suvepoolaastal; heleroheline – aastaringselt.

Kuldnokk (Sturnus vulgaris) on linnuliik kuldnoklaste sugukonnast kuldnoka perekonnast.

Rahvapäraseid nimesid: kuldnokk, rästas, türgi varblane, puurivarblane, mustmats, tulilind, nõgikikas, kullalind, rootsvarblane, rootsvilistaja, teomees.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldnokk on musta läikiva sulestikuga mida katavad väikesed valged tähnid. Kehapikkus on 21–23 cm, kaal 65–80 g[viide?]. Maapinnal liigub joostes või astudes (mitte hüpates).

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldnokk on levinud haudelind kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Itaalias ja Koola poolsaarel), Siberi metsa- ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike-Aasias, Kesk-Idas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias (v.a kõrbealad). Eestis on levinud üle kogu riigi, kuigi arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Viimase arvukushinnangu järgi pesitseb Eestis 150 000–250 000 paari kuldnokki. Talvel on meil hinnanguliselt 100–2000 kuldnokka [2].

Kuldnokk on inimese poolt viidud ka Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus nad on välja tõrjunud kohalikke linnuliike. Põhja-Ameerika kuldnokkade populatsiooni hinnatakse 2 miljonile, neid on lubatud igal ajal tappa. Lääne-Austraalias, kuhu kuldnokad pole veel jõudnud, on valitsus palganud püsivaid patrulle, kes peavad maha laskma kõik kuldnokad, kes sinna üritavad tulla.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldnokk tarvitab nii loomset (putukad ja nende vastsed, ussid, teod jt. selgrootud) kui taimset toitu (seemned, marjad, taimepungad). Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sturnus vulgaris

Kuldnokk elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes. Väldib paksu metsa ja laia avamaastikku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite.

Kuldnoka vaenlasteks looduses on pistrikulised ja kakulised, poegadele on ohtlikud varesed ja oravad, ka kärplased. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega.

Pesitseb paaridena, kuid väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salguti või suurte parvedena. Päevase eluviisiga. Suur hulk kuldnokki pesitseb inimese poolt pandud pesakastides või puuõõnsustes. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 meetri kõrgusel. Kurn on täis aprilli lõpuks või mai alguseks ja selles on 4–7 muna. Mune hauvad emas- ja isaslind vaheldumisi, haudumine kestab 13–15 päeva. Mõnikord võivad pesitseda samal suvel ka teistkordselt. Pojad lennuvõimestuvad kolmenädalaselt.

Ränne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldnokk on rändlind. Eestisse saabub juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Sügisränne võib alata juba juuli II poolel ja kesta oktoobri lõpuni. Talvitub Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias. Üksikud kuldnokad jäävad ka meile talvituma. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel ning kõrgepingeliinidel ja lendamise käigus vastu traate põrkamisel. Rände ajal kogunevad suurtesse parvedesse (erandjuhtudel kuni 1 miljon lindu). Lõuna-Euroopa kuldnokad on enamasti paigalinnud.

Vangistuses on elanud 20 aastat vanaks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bird, J., Butchart, S.(BirdLife International) (2009). "Sturnus vulgaris." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF) Kasutatud 22.06.2011.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]