Linask

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Linask
Tinca tinca Prague Vltava 1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Karpkalalised Cypriniformes
Sugukond Karpkalalased Cyprinidae
Perekond Linask Tinca
Liik Linask
Ladinakeelne nimetus
Tinca tinca
Linnaeus (1758)

Linask (Tinca tinca L.) on mageveekala, kes kuulub kiiruimsete (Actinopterygii) klassi, karpkalaliste (Cypriniformes) seltsi ja karpkalaste (Cyprinidae) sugukonda. Linask elab peamiselt järvedes, harva rannikualadel.[1] Linaski suurus on tavaliselt 20–30 cm (maksimaalselt 70 cm), kaal kuni 6 kg.[2] Linask on tavaliselt oliivrohekas ja metalse läikega, tema nahk on limane ning kaetud väikeste soomustega, suunurkades on kaks väikest poiset.[3] Linaski rahvapärased nimetused on linnas, linnakala, kingsepp, kingissepp, sapošnik, hobukala, tõtkes, tötkes, mürk,[4] limask ja ubakala.[5]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Linaski keha on pikergune ja üsna paks,[5] ümarik, kaetud väga peenikeste, sügaval nahas asuvate soomustega ja paksu limakihiga.[2] Soomuseid on küljejoonel 95–105 tükki ja küljejoon on täielik.[6] Linaski värvus sõltub keskkonnast, tumedal taustal on ta tumedamates toonides ja heledamal taustal kahvatum.[5] Linaski selg on mustjasroheline[2] või tumepruun,[5] küljed rohekaspruunid[2] või oliivrohelised, vahel isegi tumerohelised. Rohelist tooni katab kuldne või pronksjas läige.[5] Linaski kõht on valkjashall[2] või kollakasvalge.[7] Turbajärvedes, mis on tiheda taimestikuga ja tumedaveelised, on linaskid värvunud seljapoolelt rohekasmustaks, kõhuosas on nad kontrastselt kollakasvalged. Veekogudes, mis on liivase põhjaga, heledalt valgustatud ning hõreda põhjataimestikuga, on linaskid tumekuldsete selgadega ja helekollaste, mõnikord pisut siiruviiruliste külgedega.[3] Linaski pea on kehaga võrreldes suhteliselt väike ja küllaltki tömp, suu on väike ja paksuhuuleline ning kummaski suunurgas on kaks väikest poiset. Linaski silmad on väiksed ja punakaspruuni vikerkestaga. Linaskil on neeluhambad (nagu teistelgi karpkalalistel), need asetsevad ühes reas ning on linaskile iseloomulikult krooni osas laiemad kui juurel.[3] Linaski sabavars on jäme ja uimed ümarad, ainult pärakuuimel on kerge väljalõige.[8] Värvuselt on uimed tumepruunid või rohelised[9] ning sabauimel puuduvad jäigad kiired.[5] Isastel ja noortel linaskitel on rinnauimed kõhuuimedest lühemad.[5] Emaseid ja isaseid kalu on võimalik eristada kõhuuime järgi alates teisest eluaastast, kui linaskid on umbes 10 cm pikkused.[7] Kõhuuim on isastel linaskitel suurem kui emastel ja teine uimekiir on jämenenud. Isastel linaskitel on keha kõrgus suurem kui emastel.[8]

Kasv ja vanus[muuda | muuda lähteteksti]

Linaski pikkus on kuni 70 cm, maksimaalne kaal 6 kg. Tavaliselt püütakse 1–2 kg kaaluvaid isendeid.[2] Linaski kasvutempo on esimestel eluaastatel aeglane, kuid järgnevatel aastatel kiireneb hoogsalt. Peale karpkala on linask meie kaladest kõige kiirema kasvuga lepiskala.[10] Kasvukiirus sõltub vee temperatuurist ja toiduvalikust, kuid seda võib mõjutada ka linaski genotüüp.[11] Linaskid võivad väga suureks kasvada.[12] Eestis on rekordkala püütud aastal 1986 Päidrest: 3,06 kg kaaluv isend.[12] Ukrainast püüti 1857. aastal 7,5 kg kaaluv linask.[12] Üldiselt on isased veidi lühemad ja kergemad kui emased.[8]

Üheaastased linaskid on enamasti 4,2–5,4 cm pikkused (ninamikust sabauime lõpuni) ja kaaluvad 0,9–2 g. Kolmeaastased on 16–17 cm ja 50–65 g, viieaastased 25–27 cm ja 250–330 g, seitsmeaastased 31–34 cm ja 500–650 g. Kümneaastased on 40–43 cm ja 1,1–1,4 kg, viieteistaastased 48–51 cm ja 2–2,5 kg.[10] Linaski eluiga ulatub keskmiselt 10 aastani.[4]

Linaski välimus veest väljas.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Linask on tüüpiline Euroopa kala, kelle levik ulatub idas Siberisse, Jenissei jõeni.[7] Algset levilat ei teata, kuna linaskit on sajandeid asustatud väljapoole algupärast levikuala.[13] Euroopas pole linaskit Šotimaal, Islandil, Põhja-Skandinaavias ning Krimmi ja Balkani poolsaarel (v.a Egeuse mere põhjapoolsetes jõgedes).[7] Linaskit on viidud Euroopast väljapoole Põhja- ja Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale, Indiasse, Põhja-Ameerikasse ja Tšiilisse.[13] Eestis ei ole ainult Hiiumaa veekogudest linaskit kinni püütud.[8]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Linask on mageveekala, kes elab peamiselt järvedes[5] või ka aeglase vooluga jõgede neis lõikudes, kus on täiesti mudane põhi ja rikkalik taimestik.[2] Üksikuid linaskeid on leitud ka riimveelisest rannikumerest,[4] peamiselt suuremate magedaveeliste jõgede suudmete ümbruses,[5] kus soolsus jääb vahemikku 4–10‰.[14] On teada, et linask on võimeline vastu pidama ka 13,8‰ soolasisaldusega vees.[14] Linask eelistab vees olla ühe meetri sügavusel[5] ning seetõttu sobivad talle seisuveekogud, mis soojenevad hästi.[7] Linask on võimeline elama ka suuremate järvede litoraalvööndis.[15] Suuremaid neist on leitud 7–17 m sügavuselt (näiteks mitmetest Uus-Meremaa järvedest).[16] Arvatavasti liigile omase halva nägemise tõttu[15] väldib linask suuremates järvedes avatud ja hästi valgustatud kohti. Linask muutub aktiivseks videvikus ning eelistab enamiku päevast veeta varjulistes kohtades.[10] Linask on öise eluviisiga ja paigatruu kala, kes elab üksikuna.[4] Peamiselt liigub linask veekogudes teistesse piirkondadesse siis, kui algse elupaiga toiduvarud on vähenenud või taimestik hävinenud.[5]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Linask on segatoiduline ja küllaltki laia toiduspekteriga,[5] ta toitub peamiselt selgrootutest (surusääsklaste vastsed, kirpvähid, kakandilised, limused), aga soodsal võimalusel ei põlga linaskid ära ka keerits- ja punntigusid jmt. Vanemast peast sööb kudeperioodil kalamarja ja -vastseid. Suuremate linaskite magudest on leitud isegi väiksemaid kalu.[3] Võrtsjärves toitub linask peamiselt molluskitest ja hironomiidide vastsetest, väikejärvedes aga põhiliselt koorikloomadest, molluskitest ja putukate vastsetest.[8] Mitmed allikad väidavad, et linask sööb üpris suurtes kogustes taimtoitu, kuid osad teadlased on veendumusel, et linask neelab taimtoitu pigem juhuslikult toitumise käigus.[5]

Linask võib üle kaheksa kuu olla söömata[4] ning kudemisperioodil ja talvel ta ei toitu.[2] Linaskid toituvad kõige aktiivsemalt suvel videviku ajal. Toituma hakkab linask ligikaudu 12. elupäeval.[17] Esimesel ja teisel eluaastal sööb linask zooplanktonit, peamiselt vesikirbulisi.[1] Hiljem muutub ta bentostoiduliseks, toitudes peamiselt aladel, kus kasvab palju suuri taimi.[8]

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis saavad isased suguküpseks tavaliselt 4–5 aastaselt (24–32 cm), emased enamasti aasta nooremalt (15–22 cm).[10] Kesk- ja Lõuna-Euroopas saabub linaskil suguküpsus varem, isastel 2–3 aastaselt ja emastel 3–4 aastaselt. Leviku piirialadel jahedamas kliimas on kasvutempo aeglasem ning marja koorumine võtab soojemate aladega võrreldes kauem aega.[5]

Eestis koeb linask hästi soojenevates veekogudes juuni keskpaigast augustini.[10] Kudemiseks vajalik temperatuur on 19–20 kraadi. Sooja kevade korral võib linask kudeda juba mais, kuid peamiselt koeb ta juunis.[5] Lisaks sellele, et soojemates veekogudes saavad emased kiiremini suguküpseks kui jahedamas vees, koevad nad ka sagedamini ning neil on pikem eluiga.[18] Linask koeb kolmes jaos maist juuli lõpuni, mõnedel aastatel on täheldatud kudemist ka veel augustis.

Kudemiseks otsib linask üles veekogu tuulte eest kõige paremini varjatud kohad, eelistades sealjuures kõrge taimestikuga kaldalähedast vett ning hea oleks, kui selle läheduses leidub redutamiseks sügavam hauakoht. Kudemisel kleebitakse mari põhjast kõrgemale veetaimede vartele ning lehtedele. Viljastamise järel paisub marjatera umbes kaks korda suuremaks.[3]

Ühes portsjonis võib olla 7800 – 19 560 marjatera ja vanuse kasvades marjaterade arv suureneb. Marjaterade läbimõõt on keskmiselt 0,87 mm,[19] Võrtsjärves 0,9–0,98 mm.[1] Mari on üsna läbipaistev ja rohekaskollast tooni. Absoluutne viljakus[10] (munasarjas olevate küpsete munarakkude arv)[5] võib ületada miljonit marjatera, suhteline viljakus[10] (marjaterade arv emaskala kaaluühiku kohta, tavaliselt kasutatakse ühe grammi kehakaalu kohta)[5] on enamasti 350–450 marjatera.[10]

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Linaski marja haudumiseks kulub tavaliselt 3–4 ööpäeva (teiste allikate järgi 20 °C juures 5–6 ööpäeva[3]), mille järel kooruvad väikesed (3–5 mm) vastsed.[5] Pärast koorumist on eelvastsed pikka aega liikumisvõimetud[3] ja vajavad vastsed kuni paarinädalast puhkeaega[10] Periood jaguneb kaheks. Esimesel poolel kinnituvad vastsed veetaimede lehtedele[10]. Selle aja jooksul kinnitusnäärme kleepuvus väheneb ning eelvastne “kukub lahti“.[3] Teise poole ajast lamavad nad veekogu põhjas.[5] Vabaks saanud kalalapsel on tung liikuda ülespoole. Veepinnale jõudes ahmib ta oma ujupõie õhku täis ja muutub vabalt ujuvaks ning aktiivselt toituvaks vastseks.[3]

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Linask on väga vastupidav kala. Ta talub vähest hapnikusisaldust (0,3 mg/l)[10] ning haput vett.[4] Linask talub kõrgeid veetemperatuure,[10] isegi üle 30 °C[4] ja lühikest aega 37kraadist vett.[20] Kuumal suvel, kui veekogu ähvardab ärakuivamine või ülekuumenemine, poeb linask sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja langeb suveunne, jäädes ootama paremaid aegu.[21] Kui veetemperatuur langeb alla 8 °C[4] poeb linask samuti mutta, jääb talveunne[22] ja paastub.[5] Linaski eelistatuim temperatuur on 17–24 kraadi.[5] Noored linaskid eelistavad soojemaid temperatuure kui täiskasvanud linaskid.[23]

On tehtud katseid, kus linask pidas veest väljavõetuna ja märja sambla sisse mähituna vastu 46 tundi.[21] Paari tunni vältel püsib linask elus ka ilma veeta, kui temperatuur on 5–10 °C.[5] Temperatuuri järsk muutus (5–7 kraadi võrra) kutsub esile temperatuurišoki.[8] Linask talub hästi ka pH-taseme tõuse ja langusi teatud vahemikus.[5] Nii noored kui ka täiskasvanud isendid saavad hakkama pH-tasemega 6,5–8,0, suremus tõuseb kiirelt, kui pH langeb alla 5 või tõuseb üle 10,8.[24] Kuigi linask on elutingimuste suhtes väga vastupidav, on ta arvatust stressialtim. Käitlemisel (püük, transport, ümberasustamine) saadud kahjustused avalduvad hiljem ja järk-järgult.[5]

Haigused ja parasiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt ei õnnestu linaski looduslikes veekogudes nn vabalt kasvatamine eriti hästi. Selle ühe põhjusena tuleks mainida meie vetes esinevat lõpuseparasiiti Ergasilus ja teisena lõpusemädaniku tekitajat.[3] Parasiithaigustest on üks levinumaid ihtüoftirioos (valgetäpihaigus, IHC),[22] millele on vastuvõtlikud kõik mageveekalad.[25] Haigus on levinud ka looduslikult.[26] Haigust põhjustab ripsloom Ichthyopthirius multifiilis. Parastiit elutseb peremehe uimede ning naha- ja lõpusepiteeli vahel, olles ohtlik haigusetekitaja.[25] Näiteid linaskile patogeensetest bakteritest: Shewanella putrefaciens, Aeromonas sobria, Aeromonas veronii, Pseudomonas fluorescens.[1]

Varud ja kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Linask on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Linaskit kasvatatakse ka kunstlikult, tavaliselt lisakalana karbitiikides.[21]

Linaski luud on väga tugevad, seega tavalise lauanoaga ei tasu linaskit lõigata, vaja on suurt pussnuga või hambulise teraga saagnuga, millega luid läbi saagida. Kuna roodluud on suured, siis on nad söömisel väga hästi nähtavad ja kala puhastamine on hõlbus.[27] Soomust linaskil reeglina maha ei võeta, vaid kala praetakse või keedetakse koos soomustega ja sageli ka koos paksu limakihiga. Osade sööjatele meelest on just linaski paks nahk (koos soomustega) linaski maitsvaimaks osaks. Linask on hea suitsutatult, praetult, keedetult, marineeritult, üleküpsetatult jne. Kala ei ole rasvane (1–2%) ega eriti toitev (85–90 kcal 100 g kohta), kuid on hästi maitsev.[27]

Töönduslikult on linask Eestis vähetähtis kala. Keskkonnaministeeriumi andmete põhjal püüdsid kutselised kalurid 2015. aastal siseveekogudest 8,49 tonni linaskit, kõige rohkem Võrtsjärvest – 1,88 tonni. Mullutu lahest püüti 1,64 tonni ning Narva jõest ja veehoidlast 1,61 tonni. Emajõest püüti 0,66 kg ja rannikumerest 5,02 tonni.[5] Harrastuskalapüüdjate seas on linask muutunud aastatega järjest olulisemaks püügiobjektiks. 2013. aastal Eesti Uuringukeskuse koostatud harrastuskalastajate kvantitatiivuuring näitab, et linaski laiendatud püügi kogus oli 2010. aastal 50 tonni ning 2012. aastal 129 tonni. Aastatel 1989 ja 1990 olid harrastuspüüdjate saagid 4,8–5,8 tonni.[5] Heade kulinaarsete omaduste ja vähenõudlikkuse tõttu on linaskist saanud populaarne kala ka Eesti harrastuskalakasvatajate seas. Eestis kasvatatakse linaskit valdavalt noorjärke asustamiseks, et rikastada looduslike veekogude kalastikku, aga ka müügiks harrastuskasvatajatele. Teda on mõtet asustada väikestesse rohketoitelistesse järvedesse ja veehoidlatesse. Vajaliku asustusmaterjali saamiseks kasutatakse kalakasvandustes nii haudemajas paljundamist kui ka sugukalade tiikidesse kudema jätmist.[5]

Kaitse Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Linask ei ole looduskaitse all.[4] Linaskit on keelatud püüda 20. juunist 20. juulini, välja arvatud lihtkäsiõnge, käsiõnge ja põhjaõngega. Endla järves ja Sinijärves (Endla Sinijärves) on linaski püük keelatud 1. aprillist 20. juulini kõikide püügivahenditega.[28]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Albert, G. (2016). Linaski (Tinca Tinca L.) kasvatamine suletud vaakasutusega süsteemis. Bakalaureusetöö. Tartu: Eesti Maaülikool. Kasutatud 25.11.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Elango, J. (1971). Kalastaja käsiraamat. Tallinn: Valgus, lk 169–170.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Järv, L. Meie vete püügikalu. Linaskist kirjutab Leili Järv. Ajakiri Kalastaja nr. 31, kasutatud 29.10.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Linask - täiendav info. bio.edu.ee, kasutatud 07.10.2017.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 5,24 5,25 5,26 Albert, G., Šabanov, V., Krause, T. jt. (2016). Linask. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, lk 7–15.
  6. Wydoski, S. R., Richard R. W. (2003). Inland Fishes of Washington. 2nd ed. Seattle: University of Washington Press, lk 141–142.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Gross, R., Pihu, E., Saat., T. (2003). Tench, Tinca tinca (L.). Kogumikus: Ojaveer, E., Pihu, E., Saat., T. Fishes of Estonia. Tallinn: Estonian Academy Publishers, lk 194–198.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Mikelsaar, N. (1984). Eesti NSV kalad. Tallinn: Valgus.
  9. Nordstrom, K. (2011). Tinca tinca, Tench.
  10. 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 Pihu, E,. Turovski, A. (2001). Eesti mageveekalad. Kalastaja Raamat. Tallinn: Zero Gravity OÜ.
  11. Nordquist, M. (1927). Försök rörande vaxthastighet och avkastningsförmaga hos tva olikasutareraser [Experiments concerning growth rate and yield potential of two different tench strains]. Skr. Södra Sveriges Fiskerifören., 3-4, lk 82–104.
  12. 12,0 12,1 12,2 Pihu, E. (2006). Meie kalad olelusvõitluses. Kalastaja Raamat. Tallinn: Zero Gravity OÜ.
  13. 13,0 13,1 Tinca tinca. The IUCN Red List of Threatened Species, kasutatud 25.11.2017.
  14. 14,0 14,1 Weatherley, A. (1959). Some Features of the Biology of the Tench Tinca tinca (Linnaeus) in Tasmania. J. Anim. Ecol. Vol. 28(1), lk 73–87.
  15. 15,0 15,1 Mamcarz, A., Skrzypczak, A. (2006). Changes in commercially exploited populations of Tench, Tinca tinca (L.), in littoral zones of lakes of northeastern Poland. Aquacult. Int. 14(1-2), lk 171–177.
  16. Rowe, D., Moore, A, Giorgetti, A., Maclean, C., Grace, P., Wadhwa, S., Cooke, J. (2008). Review of the impacts of Gambusia, Redfin Perch, Tench, Roach, Yellowfin Goby and Streaked Goby in Australia. Prepared for the Australian Government Department of the Environment, Water, Heritage and the Arts.
  17. Penaz, M., Wohlgemuth, E., Hamackova, J., Kouril, J. (1981). Early ontogeny of the Tench, Tinca tinca 1. Embryonic period. Folla Zoologica 30, lk 165–176.
  18. Linhart, O., Rodina, M., Flajshans, M., Nicola, M., Nebesarova, J., David, G., and Kocour, M. (2006). Studies on sperm in diploid and triploid tench, Tinca tinca (L.). Aquaculture International 14, lk 9–25.
  19. Erguden, S. A., Goksu, M. Z. L. (2011). The Reproductive Biology of the Tench Tinca tinca(L. 1758) in Seyhan Reservoir (Adana, Turkey). Journal of Animal and Veterinary Advances. 10(8): lk 1041–1044.
  20. Coad, B. (1999). Freshwater fishes. In Yarshater E. Encyclopædia Iranica (Daneshnameh-yeIranika). Volume IX, Fascicule 6. Festivals VIII–Fish. New York: Bibliotheca Persica Press, lk 655–669.
  21. 21,0 21,1 21,2 Linask - liigikirjeldus. bio.edu.ee, kasutatud 07.10.2017.
  22. 22,0 22,1 Paaver, T., Kasesalu, J., Gross, R., Puhk, M., Tohvert, T., Liiv, A., Aid, M. (2006). Kalakasvatus ja kalade tervishoid. Eesti Maaülikool: Halo Kirjastus.
  23. Hamackova, J., Kouril, J., Kamler, E., Szlaminska, M., Vachta, R., Stibranyiova, I., Asenjo, C. (1995). Influence of short-term temperature decreases on survival, growth and metabolism of Tench (Tinca tinca (L.)) larvae. Pol. Arch. Hydrobiol. 42, lk 109–120.
  24. Tench. 24.08.2015. Biota Information System of New Mexico, kasutatud 25.11.2017.
  25. 25,0 25,1 Bauer, O., Musselius, V., Nikolajeva, V., Strelkov, J. (1981). Lühiandmeid ihtüopatoloogia ajaloost. – Ihtüopatoloogia. Tallinn, lk 10–12.
  26. Päkk, P. (2013). Kalade tervisehoiu käsiraamat. Pärnu: Kalanduse teabekeskus.
  27. 27,0 27,1 Koržets, V. Linask. Koržetsi Õpiköök, kasutatud 29.10.2017.
  28. Keeluajad ja keelualad. 13.01.2017. kalaportaal.ee, kasutatud 29.10.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]