Nõmm-liivatee

Allikas: Vikipeedia
Nõmm-liivatee
Thymus serpyllum 001.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Huulõielised Lamiaceae
Perekond: Liivatee Thymus
Liik: Nõmm-liivatee
Ladinakeelne nimetus
Thymus serpyllum
L.

Nõmm-liivatee ehk üldkeeles nõmmeliivatee (Thymus serpyllum) on huulõieliste sugukonna liivatee perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas õistaim.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Ladinakeelne perekonnanimi Thymus tuleneb Theophrastosel esineva, arvatavasti liivateed tähendava, kreekakeelse sõna θύμος (thymos) ladinapärasest kujust. Liigiepiteet serpyllum on muu hulgas Plinius Vanemal esinev liivateed tähistav ladina sõna, mis on laenatud kreeka sõnast ἕρπυλλος (herpyllos), mis arvatavasti tähendas liivateeliiki Thymus sibthorpii[1][2].

Eestis on nõmm-liivateed kutsutud nimedega punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee ja rabanduserohi.

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivatee on 3–10 cm kõrgune pool-kääbuspõõsas.

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Mõlemasugulised lühiraolised ühe sümmeetriateljega õied on koondunud tihedasse peajasse õisikusse. Nii tupp kui ka kroon on liitlehised. Tupp on kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Kroon on erksavärviline, roosakaslilla, harvem valkjas, 5–7 mm pikkune[3].

Viljad[muuda | muuda lähteteksti]

Viljad on ellipsikujulised beežikad 0,6 mm pikkused pähklikesed[3].

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivateel on suhteliselt paksud lihtlehed, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga. Lehed on tavaliselt paljad, ülaküljel läikivrohelised, alaküljel tuhmimad, veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed. Lehed asetsevad varrel vastakuti[3].

Varred[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivateel on peenikesed, lamavad, puitunud, ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid, õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega[3].

Maa-alune osa[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivateel on rohkesti harunev hästi arenenud sammasjuurestik. Sellest on osa küllaltki maapinna lähedal, kuid osa võib tungida ka 0,5 m sügavusele mulda[3].

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivatee paljuneb seemnetega, mis valmivad alates augustist. Taime varred juurduvad ja nii laieneb leviala igal aastal 1–3 cm võrra. Paljundada saab ka vegetatiivselt varrepistikutega[3].

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse ürti, mis koosneb lehtedest ja õitest. Kogutakse õitsemise ajal.

Nõmm-liivateel pole nii tõhus köhavastane mõju kui aed-liivateel, kuid tal on rögalahtistav ja palavikku alandav toime ning teed kasutatakse gripivaevuste leevendamiseks. Välispidiselt leevendab limaskesta- ja nahapõletikke ning kõrvaldab ebameeldiva lõhna suus.

Toiduainetetööstuses maitsestatakse nõmm-liivatee pulbri või eeterliku õliga lihakonserve. Õli on kasutusel parfümeeriatööstuses.

Nõmm-liivatee on väga hea meetaim.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmm-liivateed tunti juba antiikajal. Dioskorides kiitis nõmm-liivateed kui head vahendit "raske hingamise", nägemisnõrkuse, isupuuduse ja kõhuusside vastu. Taimest saadud eeterlikku õli kasutati Esimese maailmasõja ajal sõdurite haavu ja haiglaruume desinfitseeriva vahendina. Nõukogude Liidus raviti nõmm-liivatee tõmmisega kroonilisi alkohoolikuid. See parandas haigete enesetunnet, kergendas pohmelust, vähendas südamepekslemist ning hirmutunnet ja värinaid[4].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lewis & Short
  2. LSJ
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Nõmm-liivatee
  4. Raal, A,. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest, Valgus, 2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]