Kuusalu kirik

Allikas: Vikipeedia
Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik
Kuusalu kiriku raamihoone

Kuusalu Püha Laurentsiuse kirik on 13. sajandi lõpus tsistertslaste ehitatud kirik Kuusalus Harjumaal. Tsistertslaste mõju avaldub juba hoone asukoha valikus: tsistertslased eelistasid rajada hooneid suurtest teedest veidi eemale, sageli just jõeorgudesse.

Legendi järgi oli Kuusalu kiriku ehitajaks munk Laurentsius, kelle paganad elusalt põletasid. Munga piinarikast hukkamist meenutab kahe lohuga ohvrikivi, tuntud kui Raja- ja ka Lauritsakivi. Põletamise tähistamiseks on kivisse raiutud kahe ristuva piiskopisaua ja praadimisresti kujutis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuusalu kirik arvatakse olevat üks Põhja-Eesti vanimaid kivist pühakodasid. Patronaadiõigus kiriku üle kuulus Gotlandi Roma kloostri Kolgal asunud majandusmõisale. Seda kinnitab kiriku pühitsemine Pühale Laurentsiusele. Kolga abikloostri mungad võisid juba 13. sajandi lõpul asuda ehitama jumalakoda pühade allikate äärde. See kahe haritorniga, alguses madal, võlvimata kirik oli sama suur kui praegused kooriruum, pikihoone ja vana käärkamber.

Tõenäoliselt 15. sajandi II veerandil telliti Tallinnast ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Mõnevõrra kõrgendati seinamüüre, ühtlasi kindlustati need varem puudunud tugipiilaritega. Liivi sõja ajal (1564) purustati nii võlvid kui ka haritornid. Kirik kannatas ka Põhjasõjas, mil muuhulgas viidi ära kirikukellad. Praegune barokne kellatorn ehitati 1760. aastal. Torni pealmine osa ehitati põhjalikult ümber aastail 1823 ja 1867. Kiriku tornikell, mis arvatakse olevat Kolga mõisniku krahv Stenbocki kingitus, valati 1759. aastal Tallinnas Gottwerth Koerneri poolt.

19. sajandi teisel poolel jäi Kuusalu kirik kogudusele kitsaks. Ühel 1876. aasta pühapäeval loendatakse kirikulisi 1440[1]. Sellel ajal oli kirikus umbes 300 kohta (praegu 600). Esimese teadaoleva ümberehitusprojekti tegi Kuusalu kirikule 1879. aastal Rakvere arhitekt Friedrich Modi[2]. Reaalne ümberehitustöö algas 1889. aastal. Projekti autoriks oli Friedrich Axel von Howen[3]. Säilisid senine torn (kuigi algselt oli ka see plaanis ümber ehitada) ja keskaegsed müürid, neogootistati võlvid ning lisati pikihoonele põikitiivad ja aknad. Kooriruumi idaküljele lisandus uue avara käärkambri-ristimiskabeli näol koorilõpmik. Põhiplaan muutus Kreeka risti kujuliseks. Uuendatud Kuusalu kirik pühitseti 16. septembril 1890. Aastal 1929 varustati kirik uue katusega punastest tsementkividest.[4]

Vanemast kunstipärandist on Kuusalu kirikus säilinud renessanss-stiilis kantsel, altar, tornikell, kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud, paest ristimiskivi jalg, nikerdatud vappepitaaf, baroksed puitskulptuurid Mooses ja Ristija Johannes (Elert Thiele), Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni portreed klaasimaalidena ning Carl Sigismund Waltheri maal "Kristus ristil".

27-aastasena Saksamaal surnud Kolga mõisnik krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbock (1834–1861) soovis, et ta süda leiaks viimse rahupaiga kodukirikus. Krahvi süda müüritigi koori lõunaseina.

Kirik on arhitektuurimälestis ja kuulub Eesti kultuurimälestiste riiklikku registrisse.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kuusalu kirikukroonika 1837–1914. Kuusalu, EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus, 2014. Lk 223
  2. Plan zum Umbau einer Kirche in Kusal - F... Wesenberg 1879 [Fasad-, plan- och sektionsritning till en kyrka i Kusal i Estland]. Rootsi Riigiarhiiv, Kartor och ritningar Stenbock (Tusti), från Kolk, samling, SE/RA/720784/#/0004:00002
  3. Дело о перестройке Кузальской лютеранской церкви. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.33.3.1881
  4. Kuusalu kirik, Eesti Kirik (1923-1940), nr. 11/12, 26 märts 1931, lk. 98

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]