Üldhoolekandekolleegium
Üldhoolekandekolleegium (ka üldise järelevalve prikaas, üldise hüveolu kolleegium; vene Приказ общественного призрения, saksa Kollegium Allgemeiner Fürsorge) oli Vene keisririigi kubermangudes (sh Eesti alal) hoolekande-, tervishoiu- ja haridusküsimustega tegelev kubermanguvalitsuse asutus (kolleegium).[1]
Keisririigis asutati esimesed kolleegiumid 1775 Katariina II ajal.[viide?] Liivi- ja Eestimaal asutati esimesed kolleegiumid (vene k. Эстляндскій Приказъ Общественнаго Призренія) 1783 asehalduskorra oludes. Kui Eesti alal asehalduskord kadus, siis kolleegiumite töö jätkus. Eesti alal tegutsesid Eestimaa kubermanguvalitsuse Eestimaa ja Liivimaa kubermanguvalitsuse Liivimaa Üldhoolekandekolleegium.[1]
Kolleegiumi esimees oli vastava kubermangu kuberner ja liikmed vastava kubermangu kohtute esindajad: igast kohtust (ülemaakohus, kubermangumagistraat, ülemkorrakohus) kaks liiget. Kolleegium allus vahetult Venemaa keisrile ja Valitsevale Senatile.[1]
Kolleegiumite ülesannete seas oli rahvakoolide (kuni 1802. aastani), haiglate, vaestemajade, hullumajade, lastekodude, töö- ja parandusmajade rajamine, hoolekandmine ja nende üle järelevalve tegemine.[1]
Haridusasutused[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu õpperingkonna asutamiseni oli hoolekandekolleegiumi halduses kool Tallinnas ja maakonnakooliasutused Paldiskis, Lihulas, ja Haapsalus
Priihospidal[muuda | muuda lähteteksti]
Ühiskondliku hoolekande kolleegiumid olid kohustatud hooldama koole, vaestemaju, orbude kodusid ja eraisikuile määratud raviasutusi, milleks kolleegium palkas 1784. aastal ühe arsti ja ühe kirurgi vaeste arstimiseks nende kodudes. Aasta hiljem võeti ametisse ka teine kirurg ja üüriti üks eramaja Karja värava ees, milles organiseeriti 12 voodikohaga haigla. Seda raviasutust juhatas komissar, majandusküsimustega tegeles virtin, haigeid ravis alamkirurg ja talitajaiks olid naised. Et arstimine toimus tasuta, hakati raviasutust rahva seas kutsuma Priihospidaliks. Priihospidal juhiks oli Georg Ludvig Knobloch, kes tegi ravikorraldusi, tööle võeti ka kirurg Mihhail Albrecht. Kui Mere- ja Maaväehospidalid ühendati, ostis Eestimaa kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegium Tallinna sadamavalitsuse käest praeguse haiglakrundi koos hoonetega. 1796. aastal avati raviasutuses eraldi Priihospidali vaimuhaigete osakond.
1917. aastal võttis Eestimaa Üldhoolekandekolleegiumi ülesanded üle Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.[1]
Eestimaa Üldhoolekandekolleegiumi järelevalve all olid ka maakonnahaiglas Rakveres, Paides ja Haapsalus[2].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Üldhoolekandekolleegiumist Ajalooarhiivi fondiloendis (vaadatud 21.06.2016)
- ↑ Заметки о предметах, которые предполагаются к осмотру их императорскими высочествами государем великим князем Владимиром Александровичем и государынею великою княгинею Мариею Павловной во время пребывания их в г. Ревеле, Уздныя городскія больницы, 1886