Arutelu:Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Okupatsiooni periood[muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja käigus, 7. juulist 1941 kuni 24. novembrini 1944 oli Eesti ala okupeeritud

See ei ole päris nii. 7. juulil jõudsid sakslased eesti pinnale, Tallinnani jõudsid nad alles augustis.

Alguses tuleks anda mingi definitsioon. Andres 09:40, 17 august 2005 (UTC)

Arvan, et 7. juulil ja 24. novembril on ka mingi tähendus. Andres 04:59, 18 august 2005 (UTC)

8. juulil vallutati sakslaste poolt Pärnu, millest võib eeldada, et ju siis 7. juulil esimesed Saksa väed Eesti pinnale jõudsid. 24. novembril lõppes Lääme-Eesti saarte vallutamine Nõukogude armee poolt. Arvan, et need daatumid võiks ära märkida peatükkides okupatsiooni algus ja lõpp--Boy 07:50, 18 august 2005 (UTC)
Jah. Andres 07:51, 18 august 2005 (UTC)

Lõpp[muuda lähteteksti]

Viimane eesti punkt kust lahkusid Saksa väed oli Ruhnu saar 15. detsember 1944.--Animagi 30. juuni 2007, kell 18:35 (UTC)

Kas see ei peaks leidma äramärkimist?--Animagi 30. juuni 2007, kell 19:49 (UTC)
Kui kindlalt tead, siis muidugi märgi. Andres 30. juuni 2007, kell 19:51 (UTC)
See on kirjas ka artiklis 15. detsember.--Animagi 30. juuni 2007, kell 19:59 (UTC)


Redaktsioonid[muuda lähteteksti]

Siin on anonüümse kasutaja redaktsioon. Andres 04:57, 18 august 2005 (UTC)

7. juulist 1941 24. novembrini 1944 kehtis Eestis Saksa okupatsioon. Peamised haldusasutused olid Saksa armeegrupi Nord tagalastaap, mis asus juuli lõpust 1941 augusti alguseni 1944 Võrus, (tagalaülem kindral Franz Roques) ja Ida maa-ala Riigikomissariaadi (Reichskommissariat Ostland) Eesti kindralkomissariaat, mis tegutses 6. detsembrist 1941 17. septembrini 1944 (kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann). Sellel ajavahemikul kuulus Eesti Ida maa-ala Riigikomissariaadi kindralkomissariaadina (Generalbezirk Estland) Saksa Riigi poolt okupeeritud alade hulka. Neid haldusorganisatsioone abistas kollaboratsionistidest koosnev Eesti Omavalitsus - juht Hjalmar Mäe.

Natsid kavatsesid osa rahvastikust hävitada või Peipsist ida poole, Ingerimaale, ja Valge mere äärde, Karjalasse, ümber asustada ning Eesti ca 20 aastaga germaniseerida. Kehtestati terrorirežiim. 1944. aasta alguseks oli Eestis asutatud üle 20 koonduslaagri. Natsid mõrvasid Eestis üle 61 000 eraisiku, sealhulgas palju mujalt tooduid, ja 64 000 sõjavangi. Terrori ohvreina hukkusid professorid Artur-Tõeleid Kliimann ja Peeter-Heinrich Rubel, kirjanikud Johannes Ruven ja Evald Tammlaan ning kunstnikud Andrus Johani, Nikolai Kummits, Arkadio Laigo ja Kaarel Liimand. Rahvusvahelist õigust rikkudes mobiliseeriti Eesti kodanikke Saksa armeesse: "Eesti Leegioni", idapataljonidesse jt. väeosadesse; ja värvati Omakaitsesse. Noori saadeti Saksamaale tööteenistusse. Osa Eesti elanikkonnast avaldas natsidele vastupanu, esines sabotaaži ja diversiooni. Tegutsesid "saksaaegsed" metsavennad.

Andres 04:57, 18 august 2005 (UTC)

Artikli seisund[muuda lähteteksti]

Olen päri vajadusega lisada nendele esitatud faktiväidetele viiteallikad aga enne oleks vist vaja kokku leppida kelle andmeid usaldada. NL poolsetesse andmete suhtes on tõsiseid eelarvamusi ja Eestipoolseid ei ole sellest ajast veel kätte sattunud. Proovin kätte saada "Valge raamatu -Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi", mis kajastab aastaid 1940-1991, võib-olla annab sealt midagi võtta... 4. oktoober 2008, kell 20:41 (UTC)

Võime ju iga kord anda ülevaate, milliseid erinevaid andmeid on esitatud. Kui on põhjust mingeid andmeid umbusaldada, tuleb see põhjus ära tuua ning anda viide. Andres 5. oktoober 2008, kell 06:29 (UTC)
Artikkel on EV ajaloo seisukohalt üks tähtsamaid ning on lausa kohutav, et siin on väga palju viitamata materjali. Palun aidake seda parandada kiiremas korras! --kanakukk 10. oktoober 2008, kell 21:31 (UTC).

Miks ei võiks öelda lihtsalt "Saksamaa"? Andres 31. jaanuar 2009, kell 21:35 (UTC)

Saksa okupatsioon Eestis oli Eesti ala okupeerimine Saksamaa Saksa Kolmanda Riigi ja Suursaksa Riigi vägede poolt Teise maailmasõja käigus - tahtsingi just tähelepanu juhtida, et esiteks mis imeloom see Saksamaa Saksa Kolmas Riik on ja teiseks, mille kuradi pärast on asi vaja nii keeruliseks ajada?!? --kanakukk 31. jaanuar 2009, kell 22:38 (UTC).

Saksa koonduslaagrid Eestis[muuda lähteteksti]

[2], [3], [4] --kanakukk 27. veebruar 2009, kell 16:06 (UTC).


==Nõukogude partisanitegevus==

Nõukogude võimude ning armee lahkumisel jäeti Eestisse EKP juhtivtöötajad põrandaaluse agitatsioonitöö ning relvastatud vastupanu organiseerimiseks. Isikud aga anti välja kohalike elanike poolt, arreteeriti ja hukati.

3. november 1942 loodi NSV Liidus Eestimaa Partisaniliikumise Staap (Эстонский штаб партизанского движения), mille juhiks oli EKP KK sekretär Nikolai Karotamm. Eesti territooriumile saadeti partisanisalgad EKP KK volinike J. Kalu, O. Salli, T. Talvi ja J. Jürissoni juhtimisel [2].

Välja võetud. Andres 12. märts 2009, kell 11:49 (UTC)

Mustlased[muuda lähteteksti]

järgnev lõik on kustutatud nii siit kui ka artiklist mustlased. mulle on selle kustutamise põhjused jäänud veidi ebaselgeks. kas viidatud allikaid on refereeritud ebakorrektselt? Ohpuu 29. märts 2010, kell 12:41 (EEST)

1941 - 1943 mõrvati kõik Eesti mustlased, välja arvatud mõned üksikud, kellel õnnestus end varjata.[3] 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 776 mustlast. Pärast Eesti okupeerimist Natsi-Saksamaa poolt arreteeriti nad kõik ja paigutati koonduslaagritesse. Igas maakonnas arreteeriti 50-70 mustlast, Tallinna ümbruses oli neid aga tunduvalt rohkem. Koondaruandest arreteeritute arvu kohta nähtub, et Tallinna Keskvanglas oli vahi all 252 mustlast. 1941. aasta 23. septembril oli Pärnu koonduslaagris 50 mustlast. Valga vanglas peeti kinni 35 mustlast.[4] Mustlaste tapmine tehti ülesandeks Eesti Politseile. 1942. aasta 14. veebruari kirjas nr. 443/42 tegi Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ülem politseiprefektidele veelkordse korralduse, et mustlastega tuleb ümber käia nagu juutidega. Eesti Riigiarhiivis hoitakse dokumenti selle kohta, et 27. oktoobril 1942 mõrvati 243 mustlast, keda hukkamise momendini peeti kinni Harku koonduslaagris. Selle nimekirja järgi oli mahalastute hulgas 154 naist, kellel olid lapsed. Kõik need 243 inimest tapeti julgeolekupolitsei eesti sektori IV osakonna ülema Ervin Viksi kirjaliku korralduse põhjal. Nimetatud vahialuste hävitamisest kandis Viks ette 1942. aasta 30. oktoobril dokumendiga nr. 871 julgeolekupolitsei ja SD saksa sektori IV osakonna ülemale SS-Obersturmführer Heinrich Bergmannile.[5] 1943. aasta märtsis mõrvas Eesti Julgeolekupolitsei Kalevi-Liival umbes 25 kolme kuni viie aasta vanust mustlaslast ja niisama palju täiskasvanuid. Selle mõrva panid toime Jägala koonduslaagri komandant Aleksander Laak, tema abi Ralf Gerrets ja laagri valvurid. Ohvrid viidi kahe autoga Kalevi-Liivale. Ühes autos olid täiskasvanud mustlased, teises lapsed. Algul lasti maha täiskasvanud. Gerrets, kes Laagi korraldusel mustlasi maha lasi, sundis täiskasvanuid ise auku minema. Kui see mahalaskmine oli lõpule viidud, võtsid Gerrets, Jaan Viik ja valvurid teise autoga kohaletoodud lastel käest kinni ja tirisid nad väevõimuga auku. Pärast seda, kui lapsed olid auku viidud, lasid Laak ja Viik nad maha. Gerrets ise rääkis selle kuriteo kohta järgmist: "Laak väljus autost automaat käes ja ütles: "Noh, kas hakkame peale?" Küsisin Laagilt, kas vangid tuleb alasti võtta. Laak avas autoukse. Kui ta nägi, millised kaltsud vangidel seljas olid, käskis nad riidesse jätta. Vangid kuulsid seda. Naised hakkasid hüsteeriliselt karjuma. Kui Aleksander Laak oli juba augus, hakkasin autobussist vange kahe-kolme inimese kaupa augu juurde saatma. Valvurid saatsid, õigemini konvoeerisid neid augu juurde, kus Laak nad automaadist maha laskis. Viimaseks jäi autobussi üks elatanud, ilma jalgadeta mustlanna. Kaks valvurit, üks neist, nagu ma mäletan, oli Purka, haarasid tal kätest kinni ja lohistasid augu juurde... Mina andsin sel ajal käega märku teise auto juhile, kes selle peale mahalaskmiskohale lähemale sõitis ning peatas masina augu juures. Autojuht avas autol presendi ja tegi lahti auto kasti tagaluugi. Auto pealt hüppasid maha umbes 3 - 5 aasta vanused lapsed. Lapsed karjusid ja nutsid külma pärast, sest nende riietuseks oli ainult midagi pidžaamataolist. Valvurid haarasid lastel käest kinni ja tirisid nad kahekaupa auku. Viimasel kahel lapsel võtsin ma käest kinni ja viisin nad augu juurde." Niisama moodi tapeti mustlasi kõigis teistes okupeeritud Eesti maakondades. 1942. aasta märtsis sai politsei teada, et grupp mustlasi põgenes Eestist Pihkva oblasti Oudova rajooni Tšernevski külanõukogu Filippovštšina külla. Sama aasta märtsis saadeti sinna eesti politsei karistussalk. Selle eesotsas oli Eesti Kaitseväe ohvitser Erik Meisner. Meisner sai korralduse sõita oma salgaga Filippovštšina külla ja lasta maha seal elavad mustlased. Kohapeal tegi Meisner kindlaks majad, kus mustlased elasid. Oma abile Liivile andis ta korralduse leida koht mahalaskmiseks. Pärast seda, kui koht oli välja valitud, andis Meisner korralduse kõik mustlased, sealhulgas lapsed, majadest välja tuua ja hukata. Neid, kes püüdsid end ära peita või ei tulnud majadest välja, peksti püssipäradega ja sunniti väevõimuga mahalaskmispaika minema. Surmale määratute üle irvitati ja neid sunniti enne surma tantsima. Timukad võtsid mustlastelt ära jalanõud ja riided, mistõttu neil tuli minna mahalaskmispaika paljajalu läbi lume. Mahalaskmine toimus automaatidest lõhkekuulidega. Nii tapeti Meisneri juhtimisel 26 mustlast. Sellised mõnitamised leidsid aset kõikidel mustlaste mõrvamisjuhtudel.[6] 1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10.000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast[7] ja Bystritzast Transilvaaniast, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944)[8], mille komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas.

Üks probleem on selles, et viidatud on otse arhiivimaterjalidele. Andres 29. märts 2010, kell 12:47 (EEST)

Viited[muuda lähteteksti]

  1. [1]
  2. (Выдержки из издания 1985 г. "ВОВ 1941-1945"). http://kz44.narod.ru/1_est.htm
  3. Eesti ajalugu VI. Tartu 2005. Lk. 203.
  4. ERA, f. R-308, fol. 257, l. 165.
  5. ERA, f. R-64, nim. 1, s.-ü. 108-a.
  6. ERA, f. R-64, nim. 1, s.-ü. 108-a.
  7. Symposium Kuldiga introduction
  8. Камень скорби


Katkine link[muuda lähteteksti]

Korduval kontrollimisel on leitud, et järgnev välislink ei tööta. Kontrolli selle toimimist ja vajadusel paranda vigane link.

--MastiBot (arutelu) 7. juuli 2013, kell 02:41 (EEST)