Hermann Arbon

Hermann Arbon (18. mai (vkj)/ 30. mai 1898 Tallinn – 9. mai 1942 Tallinn) oli Eesti poliitik ja kommunist.

Elulugu

Arbon ei lõpetanud ühtegi kooli, lugema ja kirjutama õppis ise. 1910–1914 oli ta maalri õpilane, 1914–1915 töötas maalrina. 1915 hakkas maalrina tööle Dvigateli vabrikus, kust vallandati sügisel streigi ettevalmistamise pärast ja mõisteti Tallinna merekindluse komandandi poolt “korrarikkumise eest” üheks kuuks vangi, istus Paksus Margaretas. Hiljem töötas kindlustustöödel, kus õppis lukksepaks. 1917. aasta algul mobiliseeriti sõjaväkke. Veebruarirevolutsioonist võttis osa sõjaväes Oudova linnas. 1917. aasta suvel eesti polkude formeerimisel tuli vene väeosast üle 1. Eesti Polku ja 1917. aasta oktoobris teenis Tallinnas.

Esimese Saksa okupatsiooni algul 1918 läks Nõukogude Venemaale, kust tuli aga kohe tagasi. Saksa okupatsioonivõimude poolt peeti lühemat aega vangilaagris kinni. 17. detsember 1918 osales Eesti Vabariigi vastase demonstratsiooni korraldamises Tallinnas. Ta arreteeriti ja anti sõjaväljakohtu alla, kes mõistis ta 30. detsembril 1918 15 aastaks sunnitööle. Vabanes vanglast juulis 1919 Asutava Kogu kokkutuleku puhul antud amnestia põhjal.

Poliitiline tegevus

Arbon kuulus metallitööliste ametiühingusse ja töötas ka sõjaväe autotöökojas, kus valiti töölisvanemaks. 1920. aastal läks ta tööle sõjaväe tehnikakooli laohoidjaks. 1920 astus ta Tallinna Noorproletaarlaste Ühingu liikmeks, 1922 Eesti Tööliste Parteisse ja selle partei noorteosakonda, oli nendes Tallinna komitee liige. 1923. aastal vallandati sõjaväe tehnikakoolist riigivastase tegevuse pärast, siis töötas ta Tallinna sadamas lihttöölisena. 1923 valiti ta Töörahva Ühise Väerinna nimekirja järgi Tallinna linnavolikogusse. Metallitööliste ametiühingus ja karskusseltsis "Valvaja" oli ta juhatuse liige.

21. jaanuar 1924 arreteeriti Arbon riigivastase tegevuse pärast ja 10. november 1924 mõisteti 149 protsessis eluks ajaks sunnitööle. Vabanes vanglast 1938. aasta 7. mai amnestia põhjal, töötas põlevkivitööstuse asfalttöödel lihttöölisena. Kohe pärast vanglast vabanemist astus ehitustööliste ametiühingusse, kus oli usaldusmees. 1938. aasta sügisel sai kütja koha Tallinna Ühises haigekassas, kus töötas kuni 1940. aasta suveni.

Alates maist 1940 oli ta EKP Illegaalse Büroo ja EKP Tallinna Komitee liige.

Tegevus juunipöörde ajal

21. juuli 1940 määrati ta Riigikogu saadikuks. Kui Riigikogu nimetati ümber augustis Ülemnõukoguks, määrati ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liikmeks.

Tegevus ja surm teise Nõukogude okupatsiooni ajal

Ta määrati EK(b)P KK otsusega 26. septembril 1940 Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esimeheks. Jaanuaris 1941 määrati ta Virumaalt NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks. 3. märtsil 1941 vabastati ta juhtivkohalt ametiühingutes ja kinnitati EK(b)P KK büroo otsusega EKP KK sekretäriks tööstuse alal.

23. juulil 1941 toimus Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee laiendatud koosseisu istung, kus osalesid Hermann Arbon, Vladimir Botškarjov, Oskar Cher, Nikolai Karotamm, Boris Kumm, Johannes Lauristin, Adolf Pauk, Karl Säre ja Vladimir Tributs. Vastu võetud määrusega:

• asutati Saksa tagalas loodava partisanitegevuse staap
• organiseeriti EKP põrandaalused juhtorganid
• asutati põrandaalune parteikeskus Punaarmee väljatõmbumise puhuks Eesti NSV-st

Tegevus ja surm teise Saksa okupatsiooni ajal

Eestisse jäeti EK(b)P juhtivtöötajad põrandaaluse agitatsioonitöö ning relvastatud vastupanu organiseerimiseks, nende hulgas ka Arbon. Ta vahistati Saksa okupatsioonivõimude poolt Saaremaal 29. augustil 1941 ja süüdistatuna kommunistlikus tegevuses Nõukogude okupatsiooni aastal hukati ta 9. mai 1942. Kirjanduses esineb ka, et ta hukati 2. juunil 1942.