Kratt

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib olendist; Eduard Tubina balleti kohta vaata artiklit Kratt (ballett); ajakirja kohta vaata artiklit Kratt (ajakiri); väliseesti ajalehe kohta vaata artiklit Kratt (ajaleht, 1979); rahvaastronoomias on tulihännaks või pisuhännaks nimetatud ka boliide või heledaid komeete (sabatähti).

Kratt-Viija (Kristjan Raud, 1927)

Kratt (ka pisuhänd, puuk, tulihänd) on eesti folklooris nõiduslik olend, kes tule- või sädemejoana ringi lennates mitmesugust vara (vilja, rõivaid, raha jne) kokku veab.

Varasemate uskumuste kohaselt käis inimese hing ise nõiasõnade mõjul kratiks. Hiljem on levinud arusaam mitmesugustest esemetest valmistatud krattidest. Üldine on olnud usk, et inimkätega valmistatud krati elluäratamiseks on vaja kuradile kolm tilka verd anda, oma hing talle müüa.

Piltlikult võidakse kratiks nimetada varast või vallatut last.

Tulihändasid kujutatakse enamjaolt inimestena, kes on võimelised punasteks tulejugadeks muutuma ja naabertaludes varastamas käima. Muutumiseks kasutavad vargakommetega inimesed toa nurgas lebavat kivi, mida nuusutades nad tulihändadeks moonduvad.[1] Sellisel juhul seostataksegi tulihända rohkem inimese kui üleloomuliku olendiga ning pererahvas, kes ise on endale tulihänna muretsenud, annab talle ka putru süüa. Tavaliselt kirjeldatakse tulihända tumedas riietuses, habemega, kukesulega musta kübaraga mehena.[1]

Kratti seevastu seostatakse pigem inimese loodud olendina, kellel puuduvad inimlikud omadused. Krati tegemise kohta on üpris detailseid õpetusi. Kõige levinum neist on see, et kratt tuleb teha kolmest vanast raaguviheldud saunavihast, need luuavarre ümber siduda, hõõguv süsi südameks panna ja kõige pimedamal ja pilvisemal täiskuu-neljapäeva ööl kolme tee ristil vanakuradiga leping sõlmida. Lepingu sõlmimiseks tuleb krati hõõguvale südamele kolm tilka enda verd poetada. Jällegi, erinevates tekstides on õpetused erinevad, mõned neist väidavad, et kõige õigem krati tegemise aeg on iga kuu kolmanda neljapäeva ööl ning et kolme tee ristumise asemel tuleb rituaal viie tee ristumise kohas läbi viia.[1]

Kratti kirjeldatakse kui üleloomulikku pool inimest, pool looma. Tal on tavaliselt punane habe ning kratile peab kogu aeg tööd andma, et too peremehele kallale ei läheks ning teda endaga vanapagana juurde maa alla ei viiks.[1] Kratist lahti saamiseks tuleb anda elukale anda töö, millega too hakkama ei saa, näiteks liivast köie tegemine.[1]

„Korra jäänud vaene sant ühte talusse öömajale. Ööse kuulnud sant kobistamist, härganud ülesse ja näinud, et kõik majarahvas üksteise järele taha nurka läinud, seal halli kivi nuusutanud ja siis tuhknai! laest välja lennanud. Kui kõik ära kadunud, tõusnud sant maast ülesse, sidunud ennast jalgu pidi taari astja külge kinni ja läinud ka kivi nuusutama. Oh sa pala silk! Nii pea kui sant nuusutanud, lennanud ta taari astjaga tükkis laest välja ja otse kohe teise talu aita teistele järele. Teised ajanud parajasti kotte vilja täis, kui sant taari astjaga mürinal, kolinal järele tulnud. Üks seal olija ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasi mees! Sa viid korraga palju ära ja jätad jälle maha, kust kinni ei saa!" Need talurahvas olnud tulihännaks käijad ja vedanud nõia kivi abil teiste aitadest vilja kokku.” [1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jakobson, August. (2016). Puujalaga katk

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 M. J. Eiseni seletusi tulihännast ja 40 juttu – alliktekstid Vikitekstides