Sularahata ühiskond
| Riik | % |
|---|---|
 Singapur |
61 |
 Holland |
60 |
 Prantsusmaa |
59 |
 Rootsi |
59 |
 Kanada |
57 |
 Belgia |
56 |
 Suurbritannia |
52 |
 Ameerika Ühendriigid |
45 |
 Austraalia |
35 |
 Saksamaa |
33 |
 Lõuna-Korea |
29 |
 Hispaania |
16 |
 Brasiilia |
15 |
 Jaapan |
14 |
 Hiina |
10 |
 Araabia Ühendemiraadid |
8 |
 Taiwan |
6 |
 Itaalia |
6 |
 Lõuna-Aafrika Vabariik |
6 |
 Poola |
5 |
 Venemaa |
4 |
 Mehhiko |
4 |
 Kreeka |
2 |
 Colombia |
2 |
 India |
2 |
 Keenia |
2 |
 Tai |
2 |
 Malaisia |
2 |
 Saudi Araabia |
1 |
 Peruu |
1 |
 Egiptus |
1 |
 Indoneesia |
0 |
 Nigeeria |
0 |
Sularahata ühiskond tähistab majandussüsteemi, kus finantstehinguid ei tehta mitte paberraha ja müntidega, vaid tehinguosaliste vahelise digitaalse teabe (tavaliselt raha elektroonilise ekvivalendi) edastamise teel.[2]
Mitmel pool maailmas kasutatakse kaubanduses, investeerimises ja ka igapäevaelus digitaalset raha üha rohkem ning tehinguid, mida ajalooliselt oleks tehtud sularahas, tehakse nüüd sageli elektrooniliselt.[3][4] Mõned riigid piiravad tänapäeval sularahas tehtavaid tehinguid või nende tehingute mahtu.[5] Samas võib sularaha käibelt kadumine kujutada ohtu riigi finantssüsteemile, sest muudab selle haavatavamaks küberrünnakutele.[6]
Sularahata arveldamise populaarsuse kasv[muuda | muuda lähteteksti]
Sularahata tehinguid hakati igapäevaseks arveldamiseks rohkem kasutama alates 1990. aastast, mil elektrooniline pangandus kogus populaarsust. 2010. aastaks olid digitaalsed makseviisid mitmes riigis üldkasutuses. Sealhulgas kasutati laialdaselt nii makseteenuste vahendajaid (nt PayPal), digitaalse rahakoti süsteeme (nt Apple Inc. ja teiste sarnaste ettevõtete süsteemid), elektroonilise kaardi või nutitelefoni vahendusel toimuvaid viipe- ja NFC-makseid ning elektroonilisi arveid ja e-pangandust.[4] 2010. aastaks olid sularahata tehingud igapäevaseks nähtuseks muutunud ning suuri summasid sularaha oli hakatud teatud olukordades kahtlasena käsitlema, sest seda on lihtne kasutada rahapesus ja terrorismi rahastamises. Mõned tarnijad ja jaemüüjad on piiranud sularaha kasutamist määral[7], mis on andnud alust väljendiks "sõda sularahale".[8]
2016. aastal Suurbritannias tehtud uuringust selgus, et üks seitsmendik britte ei kanna enam kaasas ega kasuta sularaha.[9] Samal aastal Ameerika Ühendriikides läbi viidud tarbijauuring näitas, et 75% vastajatest eelistas makseviisina krediit- või deebetkaarti ja vaid 11% vastajatest eelistas sularaha.[10]
Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]
Sularahata ühiskonna idee kriitikud on nimetanud seda vastuoluliseks ja pahaendeliseks. Sularahata ühiskonna kontseptsiooni on seostatud negatiivsete intressimäärade, pangatehingute maksu ja ülemaailmse maksusüsteemiga[11][12][13], sest selline muutus mõjutaks ühiskonda laialdaselt ja selle mõjuga kaasneksid nii hüved kui ka ohud. Süsteem võiks olla ülemaailmse deflatsiooni ja kvantitatiivse lõdvendamise ning ka rahapakkumise keskse juhtimise kontekstis keskvalitsustele ja majandusele üldiselt kasulik. Samas ei saaks üksikisik vältida, et tema raha hoitakse reguleerimis- ja kontrollimisvõimelises välises süsteemis. Seega annaks sularaha kadumine täieliku kontrolli tehingute, intressi ja raha individuaalse kasutamise üle koos kõige selle kohta käiva teabega riigi või teenusepakkujast kolmanda osapoole kätte.
Paljud riigid on reguleerinud, piiranud või keelanud digitaalsete privaatvaluutade nagu näiteks bitcoin kasutamist. Kuigi bitcoin on eelduste kohaselt globaalsele majandusele kasulik ja aitaks võidelda kuritegevuse ning terrorismi vastu[14], võib sellega kaasneda tahtmatuid ohtlikke tagajärgi.[15] See tähendaks muu hulgas, et negatiivsed intressimäärad saaks täielikult jõustuda ja raha oleks võimalik väga üksikasjalikult kontrollida. Näiteks võidakse teatud tüüpi raha määrata järk-järgult devalveeruma või aeguma juhul, kui seda ei kulutata konkreetsetel viisidel või kindlaks ajaks. Sularahata ühiskond lihtsustaks järelevalvet rahvastiku üle, sest andmed isiklike säästude, sissetulekute ja tehingute kohta oleksid kas seaduslikult (nt politsei või maksuamet) või mitteseaduslikult (häkkerid ja isikud, kes on saanud ligipääsu andmetele) kättesaadavad.[16] See tähendaks ka, et eri rühmi, üksikisikuid ja ettevõtteid oleks võimalik rahast ilma jätta, takistades nende juurdepääsu sularahata tehingute sooritamise tehnoloogiatele.[11]
Sularahata ühiskond on küll mugav ja kiire, kuid samas suurendab see haavatavust pettuste suhtes ja vähendab teadlikkust isiklikest kulutustest.[17] Kui tehingu sooritamiseks tuleb pangakaardiga vaid viibata, siis tarbija teadmatus oma kulutuste suhtes suureneb. Ka krediitkaardipettusi võib rohkem esineda, sest erinevalt sularahatehingutest peavad korporatsioonid krediit- ja deebetkaardiga sooritatud tehingute üle arvestust.[18]
Ringluses oleva sularaha kogus[muuda | muuda lähteteksti]
Sularahata ühiskonda puudutavatest aruteludest sõltumata enamik riike hoopis suurendab oma valuutavarusid. Aastatel 2011–2015 suurendasid oma valuutavarusid kõige enam Türgi (12,1%), Lõuna-Korea (11,9%), Mehhiko (8,0%) ja India (7,9%). Erandid olid Lõuna-Aafrika Vabariik, kus paberrahavaru maht kõigub enamiku riikidega võrreldes väga palju, ning Rootsi, kes alustas 2007. aastal valuutavarude järsku vähendamist.[19]
Sularahata tehingud ja sularaha piiramine[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud mõõdik hindamaks, kui lähedal on riik sularahata ühiskonnaks muutumisele, on sularahata maksete arv või eraisikutevaheliste tehingute hulk seal riigis. Näiteks sooritatakse Põhjamaades teiste Euroopa riikidega võrreldes rohkem sularahata tehinguid. Euroopa maksekaartide aastaraamatu 2015–2016 ("European Payment Cards Yearbook 2015–16") järgi oli uuritud 33 riigi keskmine kaardimaksete arv elaniku kohta 88,4. Seevastu oli see näitaja Taanis 268,6, Soomes 243,6, Islandil 375,5, Norras 353,7 ja Rootsis 270,2. Seega on Põhjamaades kaardimaksete keskmine arv Euroopa keskmisest 2,5 korda suurem.[20]
Sularaha võib sarnaselt teemantidele, kullale, hõbedale, plaatinale, kinnisvarale ja antiikvarale toimida väärtuse säilitajana. Ringluses oleva sularaha hulk võib kahe sarnase sularahata tehingute määraga riigi vahel olla väga erinev. Näiteks Taanis on Rootsiga võrreldes ringluses peaaegu kaks korda rohkem sularaha ja seal kasutatakse ka suurema vääringuga paberraha (1000-kroonine paberraha).
Lõuna-Korea võttis 2016. aastal vastu otsuse lõpetada 2020. aastaks müntide kasutamine seadusliku maksevahendina. Seega peab tulevikus Lõuna-Koreas sularahaga arveldades arvestama sellega, et kui tehingu väärtus on väiksem kui väikseima paberraha (1000 vonni) väärtus, siis tuleb vahetusrahast loobuda. See suurendab kindlasti elektrooniliselt tehtud tehingute hulka, kuid suurimas vääringus paberraha (50 000 vonni) suur ringlus tähendab, et kodanikud saavad sularaha endiselt mugavalt väärtuse säilitajana kasutada.[21]
Suurima vääringuga käibel olevat paberraha seostatakse sageli kriminaalse tegevuse, võltsimise või maksudest hoidumisega. Suurbritannia aktsepteeris pärast II maailmasõda Natsi-Saksamaa valeraha kartuses seaduslike maksevahenditena vaid kuni 5-naelase väärtusega paberrahasid. Aastal 1969 teatas Ameerika Ühendriikide valitsus, et kõik paberrahad vääringus üle 100 dollari jäävad seaduslikuks maksevahendiks, kuid sellised valitsuse käes olevad paberrahad hävitatakse ja tulevikus neis vääringutes uut paberraha ei trükita. Üle 100 dollari vääringus paberraha trükiti Ameerika Ühendriikides viimast korda 1945. aastal.
Rootsi trükkis aastatel 1939 ja 1958 ka 10 000-kroonise vääringuga paberraha, kuid kuulutas selle alates 31. detsembrist 1991. aastal kehtetuks. Kanada tegi 2000. aastal sama 1000-dollarise rahatähega ja ka Singapur on teatanud, et 10 000-dollarilisi rahatähti enam juurde ei toodeta. Euroopa Keskpank teatas 2016. aasta mais, et 2018. aasta lõpust alates ei sisalda euro paberrahade uued seeriad enam 500-eurost paberraha.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Measuring progress toward a cashless society. Vaadatud 31.08.2017.
- ↑ The Cost of Cash in the United States, lk 9. The Fletcher School Tufts University. Vaadatud 17.12.2016.
- ↑ Sweden leads the race to become cashless society. The Guardian, 04.06.2016.
- ↑ 4,0 4,1 UK moves towards cashless society.
- ↑ Cashless-Society.org. Vaadatud 27.01.2017.
- ↑ "Keskpangad hoiatavad kaose eest sularahavabas ühiskonnas" ERR, 17. august 2018.
- ↑ A cashless society? Some retailers turn noses up at currency.
- ↑ Negative Interest Rates and the War on Cash.
- ↑ One in seven Brits no longer carries cash, as we become increasingly reliant on card and smartphone payments. The Sun, 23.10.2016. Vaadatud 12.11.2016.
- ↑ 2016 User Consumer Study.
- ↑ 11,0 11,1 The Cashless Society Is a Creepy Fantasy.
- ↑ The Sinister Side of a Cashless Society.
- ↑ Banking Transaction Tax is a Dangerous Idea
- ↑ The Sinister Side of Cash.
- ↑ What Happens When We Become A Cashless Society?
- ↑ Economics Professor: Negative Interest Rates Aimed at Driving Small Banks Out of Business and Eliminating Cash.
- ↑ Consumers' Attitude and Perception towards Doing Cashless Transactions: An Empirical Study in Vadodara.
- ↑ Lydia, Segal,; Benjamin, Ngugi,; Jafar, Mana, (2011). "Credit Card Fraud: A New Perspective On Tackling An Intransigent Problem". Fordham Journal of Corporate & Financial Law (inglise). 16 (4).
{{cite journal}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ Statistics on payment, clearing and settlement systems in the CPMI countries – Figures for 2015.
- ↑ Financial Cards and Payments in Denmark.
- ↑ South Korea to kill the coin in path towards ‘cashless society’. Financial Times 01.12.2016.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cashless society seisuga 23.03.2017.