Regioonide Komitee

Allikas: Vikipeedia
Regioonide Komiteest lühidalt
Loodi 1994
Liik [[ELi tööorgan]]
President [[Michel Lebrun]]
Liikmeid 353
Esindab Kohalikud/piirkondlikud omavalitsused
Pädevus nõuandev; pöördumine Euroopa Kohtu poole õigusaktide subsidiaarsuse küsimuses
Asukoht Jacques Delors'i hoone, Brüssel
Veebileht cor.europa.eu

Regioonide Komitee (komitee) on Euroopa Liidu (EL) kohalikest ja piirkondlikest esindajatest koosnevnõuandev komitee, kes annab riigi tasandist madalama tasandi (st piirkonnad, maakonnad, provintsid, vallad ja linnad) asutustele hääle ELi institutsioonilises raamistikus.

Komitee loodi Maastrichti lepinguga 1994. aastal selleks, et tegeleda kahe peamise küsimusega. Esiteks oli mõistlik anda kohalikele ja piirkondlikele esindajatele võimalus kaasa rääkida uute ELi õigusaktide koostamisel, kuna ligi kolm neljandikku ELi õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Teiseks tekkis mure ühe suureneva lõhe pärast üldsuse ja Euroopa integratsiooniprotsessi vahel. Üks viis lõhe ületamiseks oli kaasata kodanikele kõige lähemal asuv valitud valitsustasand.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Liidu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on teinud lobitööd ELi asjades suurema sõnaõiguse saamiseks. Selle tulemusena loodi Maastrichti lepinguga Regioonide Komitee ning sätestati, et ELi Nõukogus esindavad liikmesriike piirkondlike valitsuste ministrid.

Põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komitee töö toetub kolmele aluspõhimõttele.

Subsidiaarsus

Subsidiaarsuse põhimõte, mis sätestati ELi aluslepingutes komitee loomisega samal ajal, tähendab, et Euroopa Liidu sisesed otsused tuleb teha kodanikule kõige lähemal asuval praktilisel tasandil. Seepärast ei peaks Euroopa Liit võtma enda kanda ülesandeid, mis on sobivamad riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi asutustele.

Kodanikulähedus

Kõik valitsustasandid peaksid püüdma töötada kodanikulähedaselt, eelkõige korraldades oma töö läbipaistval viisil, et inimesed teaksid, kes mille eest vastutab ning kuidas oma seisukohti kuuldavaks teha.

Partnerlus

Euroopa hea valitsemistava tähendab Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitsusasutuste koostööd. Kõik neli tasandit on hädavajalikud ning peaksid olema kaasatud kogu mitmetasandilise valitsemise otsustusprotsessi vältel.

Pädevusala[muuda | redigeeri lähteteksti]

ELi aluslepingute kohaselt on Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu kohustatud konsulteerima Regioonide Komiteega uute ettepanekute osas, mis tehakse kohalikule või piirkondlikule tasandile mõju avaldavates valdkondades. Lisaks neile valdkondadele võivad komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament konsulteerida Regioonide Komiteega ka siis, kui nende arvates toob ettepanek kaasa olulisi kohalikke või piirkondlikke tagajärgi. Samuti võib Regioonide Komitee koostada omaalgatuslikke arvamusi, mis võimaldab tal lisada teemasid ELi päevakorda.

Lissaboni lepingu jõustumisega pärast selle ratifitseerimist kõigi ELi liikmesriikide poolt sai Regioonide Komitee õiguse (privilegeeritud seisundi) pöörduda Euroopa Kohtu poole (protokolli nr 2 artikkel 8 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta).

Koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komiteel on 353 liiget. Iga ELi riigi delegatsiooni liikmete arv kajastab ligikaudu selle riigi rahvaarvu. Liikmete arv on riigiti järgmine.


Riik Liikmete arv
Saksamaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Itaalia 24
Poola, Hispaania 21
Rumeenia 15
Belgia, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Holland, Austria,Portugal, Rootsi, Bulgaaria 12
Taani, Horvaatia, Iirimaa, Leedu, Slovakkia, Soome 9
Eesti, Läti, Sloveenia 7
Küpros, Luksemburg 6
Malta 5
KOKKU 353

Komitee struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

President

President valitakse kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks, ta juhib komitee tööd, juhatab täiskogu istungjärke ja on Regioonide Komitee ametlik esindaja. Michel Lebrun (Belgia / Euroopa Rahvapartei), Viroinvali vallavolikogu liige, komitee praegune president, valiti ametisse 26. juunil 2014.

Regioonide Komitee presidentide loetelu

Regioonide Komitee president

Ametiaeg

Rahvus

Euroopa tasandi erakond

Michel Lebrun,

Valloonia

2014 –

belglane

Euroopa Rahvapartei

Ramón Luis Valcárcel Siso,

Murcia

2012 – 2014

hispaanlane

Euroopa Rahvapartei

Mercedes Bresso ,

Piemonte

2010 – 2012

itaallane

Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei

Luc Van den Brande ,

Flandria

2008 –2010

belglane

Euroopa Rahvapartei

Michel Delebarre,

Dunkerque, Nord–Pas-de-Calais

2006 –2008

prantslane

Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei

Peter Straub,

Baden-Württemberg

2004 –2006

sakslane

Euroopa Rahvapartei

Sir Albert Bore,

Birmingham

2002 –2004

britt

Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei

Jos Chabert,

Brüsseli pealinna piirkond

2000 – 2002

belglane

Euroopa Rahvapartei

Manfred Dammeyer,

Nordrhein-Westfalen

1998 – 2000

sakslane

Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei

Pasqual Maragall I Mira

, Barcelona, Kataloonia

1996 –- 1998

hispaanlane

Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei

Jacques Blanc,

Languedoc-Roussillon

1994 –1996

prantslane

Euroopa Rahvapartei

Esimene asepresident

Esimese asepresidendi valib täiskogu samuti kaheks ja pooleks aastaks ning ta esindab presidenti viimase äraolekul. Catiuscia Marini, Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei, Itaalia Umbria maakonna maavanem, valiti esimeseks asepresidendiks 26. juunil 2014.

Juhatus

Juhatus on Regioonide Komitee otsustusorgan. Juhatusse kuuluvad komitee president, esimene asepresident, 28 asepresidenti (üks igast liikmesriigist), fraktsioonide esimehed ja muud liikmesriikide delegatsioonide liikmed, peegeldades rahvuslikku ja poliitilist tasakaalu. Üldjuhul koguneb juhatus seitse/kaheksa korda aastas, koostab komitee poliitilise programmi ning annab komitee administratsioonile juhiseid oma otsuste täitmiseks.

Täiskogu

Regioonide Komitee liikmed kohtuvad kuus korda aastas täiskogu istungjärgul Brüsselis, et arutada ja vastu võtta arvamusi, aruandeid ja resolutsioone.

Regioonide Komitee komisjonid

Komitee töö toimub komiteesisestes komisjonides, mis on spetsialiseerunud päevakajalistele valdkondadele: territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika; majandus- ja sotsiaalpoliitika; keskkond, kliimamuutused ja energeetika; looduvarad ja põllumajandus; kultuur, haridus ja teadus; kodakondsus ning valitsemis- institutsioonilised ja välisasjad. Komisjonid valmistavad ette arvamuste eelnõusid ning korraldavad konverentse ja seminare, mis keskenduvad nende pädevusvaldkondadele. Igal komisjonil on umbes 100 liiget ning komisjoni abistab komitee haldusstruktuuri kuuluv sekretariaat.

Rahandus- ja halduskomisjon (CFAA)

See kaheksaliikmeline komisjon nõustab juhatust haldus- ja finantsküsimustes.

Fraktsioonid

Komitees on viis fraktsiooni: Euroopa Rahvapartei (EPP), Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (ECR), Euroopa Sotsiaaldemokraatlik Partei (PES), Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liit (ALDE) ning Euroopa Allianss (EA). Fraktsiooni liikmed kogunevad enne olulisi koosolekuid, et võtta vastu ühine seisukoht. Regioonide Komitee president, esimene asepresident ja fraktsioonide esimehed kohtuvad samuti enne iga täiskogu istungjärku ja teisi olulisi koosolekuid, et saavutada võtmeküsimustes poliitiline üksmeel.

Liikmesriikide delegatsioonid

Regioonide Komitees on 28 riigi delegatsiooni. Liikmed osalevad enne täiskogu istungjärke ja teisi üritusi ka oma riigi delegatsiooni koosolekutel, et arutada ühiseid seisukohti.

Peasekretär

Juhatus nimetab peasekretäri ametisse viieks aastaks. Regioonide Komitee haldusjuhina ei tohi peasekretäril olla poliitilist mandaati. Tema ülesanne on tagada juhatuse otsuste elluviimine ja komitee administratsiooni tõrgeteta töö. Komitee praegune peasekretär on Jirí Buriánek.

Peasekretariaat

Peasekretariaat koosneb seitsmest direktoraadist: haldus- ja finantsküsimused; liikmete teenindamine ja register; nõuandetegevus; teabevahetus, press ja üritused; horisontaalpoliitika ja võrgustikud. Logistika- ja tõlkedirektoraati hallatakse ühiselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvamused

Euroopa Komisjon, ministrite nõukogu ja Euroopa Parlament konsulteerivad Regioonide Komiteega õigusaktide (direktiivid, määrused jne) ettevalmistamisel kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi puudutavates valdkondades. Eelnõude tekstid edastatakse Regioonide Komitee vastavale komisjonile. Seejärel määratakse raportöör komitee arvamuse koostamiseks. Enne arvamuse arutamist täiskogu istungjärgul peab selle vastu võtma komitee komisjon. Kui komitee täiskogu on arvamuse vastu võtnud, saab sellest komitee ametlik arvamus, mis saadetakse kõikidele Euroopa institutsioonidele ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Resolutsioonid

Resolutsioonid võimaldavad Regioonide Komiteel väljendada oma arvamust olulistes ja päevakajalistes küsimustes. Resolutsioone võivad koostada komitee fraktsioonid või 32 komitee liiget.

Uuringud ja muud väljaanded

Regioonide Komitee korraldab uuringuid ELi kohaliku ja piirkondliku tasandi eri valdkondade kohta (haridus, transport, sotsiaalküsimused, laienemine jne). Uurimistöösse on kaasatud väliseksperdid. Samuti koostab komitee üldsusele või kohalikele ja piirkondlikele sidusrühmadele suunatud väljaandeid, et tutvustada oma tegevust ja jagada teavet poliitilise olukorra kohta.

Üritused

Piirkondade ja linnade kohtumispaigana korraldab Regioonide Komitee koostöös kohalike ja piirkondlike partnerite ning teiste Euroopa institutsioonidega konverentse, seminare ja näitusi. Kord aastas, linnade ja piirkondade Euroopa nädalal (OPEN DAYS) võõrustab komitee tuhandeid osalejaid, kes võtavad sõna aruteludes või otsivad partnereid ühisprojektide elluviimiseks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992: Maastrichti leping. ELi juhid otsustavad asutada Regioonide Komitee nõuandva organina, mis oleks piirkondade ja linnade hääl ELi otsustusprotsessis ja tegutseks otsese ühenduslülina ELi institutsioonide ja ELi kodanike vahel. Lepinguga pannakse Euroopa Komisjonile ja ministrite nõukogule kohustus konsulteerida komiteega piirkondlikke huve puudutavates võtmeküsimustes. Liikmesriikide valitsused nimetavad komitee liikmed ametisse neljaks aastaks. Komitee esimene täiskogu istungjärk toimub 1994. aasta märtsis Brüsselis.

1995: ELi laienemine . Austria, Soome ja Rootsi ühinemisel Euroopa Liiduga suureneb Regioonide Komitee liikmete arv 189-lt 222-le.

1997: Amsterdami leping. Lepinguga laieneb Regioonide Komitee nõuandev pädevus kahele kolmandikule Euroopa Liidu õigusaktide ettepanekutest. Amsterdami lepingu alusel võib Regioonide Komiteega konsulteerida ka Euroopa Parlament.

2001: Nice'i leping. Toonitatakse Regioonide Komitee demokraatlikku legitiimsust, sätestades, et komitee et komitee liikmed peavad olema valitud kohalikku või piirkondlikku valitud kogusse või kandma selle ees poliitilist vastutust. Samuti seatakse komitee liikmete arvu ülempiiriks 350 liiget.

2002–2003: Euroopa Tulevikukonvent. Regioonide Komitee liikmed osalevad ELi põhiseaduse lepingu koostamise eest vastutava tulevikukonvendi töös. Lepingu tekstis tunnustatakse selgesõnaliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja pädevust, samuti antakse Regioonide Komiteele õigus pöörduda Euroopa Ühenduste Kohtusse, et vaidlustada subsidiaarsuse põhimõtet rikkuvad ELi õigusaktid.

Mai 2004: ELi laienemine. Kümne uue liikmesriigi ühinemisel Euroopa Liiduga suureneb Regioonide Komitee liikmete arv 222-lt 317-le.

Veebruar 2006: uus ametiaeg. Algavad Regioonide Komitee uue koosseisu nelja-aastased volitused. Ametiaja poliitiliste prioriteetide hulka kuuluvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli suurendamine kooskõlas Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegiaga, ühtekuuluvuse ja solidaarsuse tugevdamine ning juhiroll kampaanias „Euroopa asjadest teavitamine kohalikul tasandil” ELi lähendamiseks kodanikele.

Jaanuar 2007: ELi laienemine. Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisel Euroopa Liiduga kasvab Regioonide Komitee liikmete arv 317-lt 344-le.

Detsember 2007: Lissaboni leping. Lissaboni lepingus kinnitatakse Regioonide Komitee õigust pöörduda oma õiguste ja subsidiaarsuse põhimõtte kaitseks Euroopa Liidu Kohtusse. Seda õigust tunnustas juba Euroopa Tulevikukonvent. See uus võimalus tugevdab komitee poliitilist rolli, aidates tal ELi tasandil kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heaks tõhusamalt tegutseda. Lissaboni lepinguga pikendatakse komitee liikmete ametiaega neljalt aastalt viiele.

Juuli 2013: ELi laienemine. Horvaatia ühinemisel Euroopa Liiduga kasvab Regioonide Komitee liikmete arv 344-lt 353-le.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Liidu institutsioonid

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Regioonide Komitee