Põllumajanduse mõju keskkonnale

Allikas: Vikipeedia

Põllumajanduse mõju keskkonnale varieerub, sõltudes erinevatest põllumajanduslikest tavadest, mida praktiseeritakse üle maailma, kuid peamisteks probleemideks on paljude looma- ja taimeliikide elupaikade vähenemine, metsa pindala vähenemine, liigne niisutus, erosioon, väetiste ning agrokemikaalide sattumine veekogudesse.

Probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põllumajandus on peamine maakasutuse viis. Ligikaudu 50% maailma elamiskõlblikust maast on muudetud põllumaaks. Üldiselt hõlmab põllumaa 38% maailma maismaast ning see ala on endiselt kasvamas.[1] Ennustatakse, et arengumaades muudetakse aastaks 2050 täiendavalt 120 miljonit hektarit looduslikke elupaikasid põllumaadeks toidu nõudluse rahuldamiseks. See hõlmab maad, mis on suure bioloogilise mitmekesisusega.[2]

Looduslike elupaikade kadu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Džungel, mis põletati põllumajandusmaa tarbeks Mehhiko lõunaosas

Peamine põllumajanduse mõju keskkonnale tuleneb looduslike elupaikade hävitamisest ning nende asendamisest monokultuuridega. Põllumajanduse ökosüsteemid pakuvad olulisi elupaiku paljudele looduslikele taime- ja loomaliikidele. See kehtib eriti traditsioonilise põllumajandusega piirkondades, kus kasvatatakse mitmesuguseid liike. Kasvava nõudluse tõttu toiduainetele ja muudele põllumajandustoodetele on paljud looduslikud elupaigad kadunud ning need on asendunud intensiivsete monokultuuridega. Hiljutisteks näideteks on Indoneesia vihmametsade muutmine õlipalmiistandusteks ning suurte Brasiilia savannide ja Amazonase vihametsade alade muutmine soja- ning veisekasvatusfarmideks. See pidev elupaikade kadumine ähvardab mitmeid ökosüsteeme ning paljusid liike. Laiendatavad õlipalmi istandused Indoneesias ja Malaisias kujutavad kõige suuremat ohtu hävimisohus megafauna liikidele, nagu näiteks Aasia elevant ja Sumatra ninasarvik ja tiiger.[2]

Metsade raie[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslike elupaikade kadu on tihedalt seotud metsa pindala vähenemisega ning seda põhjustab tihti just maa karjamaa või põllukultuuri jaoks vabastamine. Briti keskkonnakaitsja Norman Myersi hinnangul 54% metsadest kaob alepõllunduse, 22% palmiõli istanduste rajamise, 19% palkide hankimise ning 5% karjakasvatuse tõttu.[3]

Raiskav veekasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Satelliitpildid, mis näitavad muutuvat veetaset Araali meres perioodil 2000-2011.

Liigne veekasutus põllumajanduses jätab paljudel niisutatud aladel kuivaks jõed, järved ning põhjavee allikad. Liigne niisutamine võib suurendada ka mulla soolsust ja saasteained võidakse uhtuda veekogudesse, mis kahjustab magevee ökosüsteeme ja liike ning lõpuks ka korallriffe ning rannikualadel olevaid kalade koelmualasid.[4]

Ülemaailmselt tarbib põllumajandussektor umbes 70% planeedi kättesaadavast mageveest – see on rohkem kui kaks korda suurem kui tööstuses (23%) ja olmekasutus (8%) näib selle kõrval tühine.[5]

Hinnanguliselt 15-35% põllumajanduse veekasutusest pole jätkusuutlik. Lisaks raiskab põllumajandus 60% või 1500 triljonit liitrit 2500 triljonist liitrist veest, mida ta kasutab igal aastal.[6] Paljud suured toiduaineid tootvad riigid nagu USA, Hiina, India, Pakistan, Austraalia ja Hispaania on jõudnud olukorda, kus veeressursid ei suuda taastuda piisavalt. Peamised põhjused raiskavale ja jätkusuutlikkust mittearvestavale veekasutusele on lekkivad niisutusüsteemid ning suure veenõudlusega taimede kasvatamine sobimatus keskkonnas. Probleemi muudavad raskemaks ka valesti suunatud toetused ning vähene avalikkuse ja poliitikute teadlikkus kriisist ning nõrgad keskkonnaalased õigusaktid.[4]

Hea näide liigse niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mis oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks.[7]

Pinnase erosioon ja maa väärtuse langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haritavad põllumaad on väga vastuvõtlikud erosioonile, sest kündmise järgselt puudub taimkate ning pinnas ei ole kinnistunud piisavalt tugevasti.

Olukorras, kus looduslik taimkate kaob ja hakatakse kündma selle asemele rajatud põllumaad, muutub pinnas avatuks tuulele või vihmale ning toimub pinnase ärakanne.[8] Näiteks Brasiilia kaotab soja tootmisest põhjustatud erosiooni tõttu aastas 55 miljonit tonni pinnast ning see vähendab mulla viljakust ehk maa kaotab oma väärtust.[9] Teised peamised põllukultuurid, mis põhjustavad pinnase erosiooni on kohvipuu, mais, teepõõsas, tubakas, riis, palmiõli, hirss, nisu.[8]

Põllumaa hävinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et erosiooni tõttu on 1960. aastast alates kadunud kolmandik maailma haritavast maast. Probleemile ei ole lahendust leitud ning hetkel teatatakse kahjusid umbes 10 miljoni hektari kohta aastas. Tegelikult võib olukord olla palju murettekitavam. Viimase viie kümnendiga on oluliselt suurenenud põllumajanduse tootlikkus ning see on teinud võimalikuks suurema saagi tootmise pindalaühiku kohta. Probleem on aga selles, et kuna põllumajandusmaa on tihti degradeerunud ning muutunud peaaegu kasutuks, siis liiguvad tootjad edasi viljakamale maale. Ülemaailmselt võib viimase 50 aasta jooksul kasutatud ning seejärel mahajäetud maa pindalaliselt olla võrdne tänapäeval kasutatava maaga.[8]

Veekogude ummistumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vihma või tuulega veekogudesse uhutud pinnas võib põhjustada nende settimise. Olukord muutub eriti halvaks, kui veekogude kallastel puudub taimestik, mis hoiaks pinnast kinni. Settimine põhjustab tõsist kahju magevee-ja mereeluapaikadele, millest sõltuvad paljud looma-ja taimeliigid.[8]

Erosioonist põhjustatud üleujutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsade raiumisega kaasnev erosioon võib tekitada ka üleujutusi. Näiteks banaaniistandustes toimuvad üleujutused osaliselt puude maharaiumise tõttu, sest seal puudub pinnas, mis suudaks sealset vett endasse imeda.[8]

Reostus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väetiste ning taimekaitsevahendide drenaaž Põhja-Prantsusmaa jõkke.

Põllumajandus on paljudes riikides üks suurimaid reostusallikad. Taimekaitsevahendite, väetiste ning muude agrokeemiatoodete kasutus on kasvanud tohutult alates 1950. aastast. Näiteks põldudele pritsitud taimekaitsevahendite hulk on viimase 50 aasta jooksul kasvanud 26 korda. Need kemikaalid ei jää lihtsalt pidama põldudele, kus neid rakendati. Ebasobivate niisutamistehnoloogiate ning veemajanduse tõttu satuvad kemikaalid lähedalasuvatesse jõgedesse ning järvedesse ning reostavad põhjavett. Need kemikaalid satuvad lõpuks ka merekeskkonda.[10]

Taimekaitsevahendid sageli ei tapa ainult kahjureid, vaid ka kasulikke putukaid ning lisaks ka loomi, kes söövad mürgitatud putukaid. Pestisiidid võivad tappa ka mulla mikroorganisme. Veekogudesse sattunud taimekaitsevahendid ohustavad otseselt erinevaid veeliike, kuid lisaks ka inimesi.[10]

Erinevalt taimekaitsevahendidest ei ole väetised otseselt mürgised, kuid nende olemasolu magevee- ja merealadel muudab toitainete süsteemi ja seetõttu ka spetsiifiliste ökosüsteemide liigilist koosseisu. Toitainete kõige dramaatilisem mõju on eutrofeerumine, mille tulemuseks on plahvatuslik vetikate kasv toitainete suure hulga tõttu. See kahandab vees lahustunud hapnikku, mis omakorda võib tappa kalu ning muid veeorganisme.[10]

Olukord Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fütoplanktoni poolt põhjustatud veeõitseng Läänemeres, 3. juuli 2001

Hoolimata sellest, et loomakasvatuse intensiivsus on viimasel kahel kümnendil tunduvalt vähenenud, on käesoleval hetkel põllumajanduse mõju keskkonnale märgatav. Intensiivne loomakasvatus 1970. ja 1980. aastatel on jätnud oma jälje Eesti maastikule, põhjustades õhukese pinnakattega aladel põhjaveereostust, halvendades muldade seisundit ja vähendades põllumajandusmaastike mitmekesisust. Põllumajandusega tegelevad ettevõtjad peavad oma majandustegevuse juures jälgima erinevaid regulatsioone. Välja on töötatud ka mitmeid toetusskeeme, mis aitavad kaasa põllumajandustootmise keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning Eestile iseloomuliku põllumajandusmaastiku säilimisele.[11]

Eestis on arvatavasti kõige päevakajalisemaks probleemiks lämmastiku- ja fosforiühendite Läänemerre sattumine, mis põhjustab eutrofeerumise ehk vee rikastumise toitanetega. Sealjuures on toitained peamiselt pärit põllumajanduslikust äravoolust. Oluline on siinjuures see, et põllumajanduslikud väetised ei pruugi kohe merre jõuda. Võib võtta kuni 20 aastat, enne kui need merre uhutakse. See tähendab, et praegused meetmed toitainete vähendamiseks võivad olulisi tulemusi anda alles 20 aasta pärast. Eutrofeerumise tagajärjeks on hapnikukadu, mis paneb vohama niitvetikad ja suvel õitsema sinivetikad. Eutrofeerumist käsitlevad meetmed sisalduvad näiteks Helsingi konventsioonis ning HELCOM-i Läänemere tegevuskavas. Põllumajandusest pärit toitainete kao ehk siis merre sattumise vähendamiseks nähakse ette nitritite direktiivi ja vee raamdirektiivi täielikku rakendamist ning põllumajanduspoliitika uut nõuet rajada 1. jaanuariks 2012 vooluveekogude äärde puhverribad.[12]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. CBD/UNEP. Global Biodiversity Outlook 1. 2001. (pdf) Kasutatud 23.05.2012. (inglise)
  2. 2,0 2,1 WWF. Farming: Habitat conversion & loss. Kasutatud 23.05.2012. (inglise)
  3. Jeremy Hance. Tropical deforestation is 'one of the worst crises since we came out of our caves. Kasutatud 20.05.2012. (inglise)
  4. 4,0 4,1 WWF. Wasteful water use. Kasutatud 21.05.2012. (inglise)
  5. Jason Clay. World Agriculture and the Environment: A Commodity-by-Commodity Guide to Impacts and Practises. 2004. Island Press. (pdf) Kasutatud 22.05.2012. (inglise)
  6. Millennium Ecosystem Assessment. Ecosystems and Human Well-being: Synthesis. 2005. Island Press. (pdf) Kasutatud 22.05.2012. (inglise)
  7. Brian Merchant. World's 4th Largest Lake is Now 90% Dried Up. Science / Natural Sciences, April 5, 2010. Kasutatud 22.05.2012. (inglise)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 WWF. Soil erosion and degradation. Kasutatud 22.05.2012. (inglise)
  9. WWF. Facts about soy production and the Basel Criteria. 2006. Kasutatud 22.05.2012. (inglise)
  10. 10,0 10,1 10,2 WWF. Pollution. Kasutatud 23.05.2012. (inglise)
  11. Põllumajandusministeerium. Põllumajanduskeskkond. Kasutatud 23.05.2012. (eesti)
  12. Vilja Savisaar. Euroopa Liidu Läänemere Strateegia. Kasutatud 24.05.2012. (eesti)