Leetrid

Allikas: Vikipeedia

Leetrid (ladina morbilli, inglise measles, rubeola)[1] on leetriviiruse põhjustatud lümfotroopne lööbega kulgev väga nakkav nakkushaigus inimestel.

Leetriviirus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leetriviirus

Leetriviirus on lipiidkestaga üheahelaline RNA-viirus, mille genoomis on tuvastatud 6 geeni -N,P,M,F,H,L.

1990. aastast alates on tuvastatud järgmised genotüübid: A*, B2, B3, C1, C2, D2, D3, D4, D5, D6, D7, D8, D9, D10, D11, G2, G3, H1, H2.

Leetriviirus (Edmonstoni tüvi) eraldati (korjati) 1954. aastal neerurakkudest John F. Endersi ja tema kaastöötajate poolt.

Leetrihaige[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik mittekaitsepoogitutest aga ka vaktsineeritutest (MMR vaktsiin – leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin) põeb leetreid lapsepõlves. Need, kes on lapsepõlves vaktsineeritud, võivad põdeda haigust noorukina või ka täiskasvanuna.[2]

Nakkus ja viiruse paljunemine peremeesorgansimis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetriviirus levib inimeselt inimesele hingatava õhu kaudu või nakatunu nina- ka suueritistega kokku puutudes. Leetriviirus siseneb ülemiste hingamisteede (ninaneelu epiteeli) kaudu ja liigub lähedal paiknevatesse lümfisõlmedesse.

Viiruse transkriptsioon elusrakkudes toimub lümfisüsteemi kudedes ja elundites ning lümfisüsteemi rakkude (näit dendriitrakud, monotsüüdid,T-lümfotsüüdid) tsütoplasmas ja rakumembraanis.

Vireemiat kutsuvad eisle vereringe kaudu tsirkuleerivad nakatunud T- ja B-rakud.

Edasi paljuneb leetriviirus peremeesorganismi teistes vastuvõtlikes ja koostööaltites elundites nagu nahk, mandlid, silmasidekest, kopsud, seedekulgla, maks, neerud, appendiks, põrn, suguelundite limaskest ja peaaju teatud rakupopulatsioonid.

Viiruse paljunemise täpseid molekulaarseid tasandeid käesoleval ajal ei tunta, samuti puudub kõikehaarav ülevaade osalevatest valkudest ja geenidest ning signaaliradadest.

Sümptomaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Infektsioonnakkuse asümptomaatiline peiteaeg pärast leetriviirusega kokkupuutumist on 8–14 päeva. Harilikult alates 10. päevast tekib nakkushaigusele iseloomulik väliste ilmingutega periood, mis kestab 3–5 päeva. Seda perioodi iseloomustab valguspelgus, anoreksia, silmasidekesta põletik, ninapõletik, kurgupõletik ja kuiv köha. Nimetatud perioodi lõppedes, enne leetrite lööbe ilmnemist, ilmuvad suu limaskestale helepunased Kopliki laigud. Keskmiselt 5 päeva jooksul pärast Kopliki laikude ilmumist tõuseb kõrge palavik (40 °C või kõrgem) ja nahale ilmub lööve, mis algab kõrvade tagant ja levib näole, kaelale, silmalaugudele, kätele, rinnale, seljale, kintsudele ja jalgadele. Lööve on algul roosa, hiljem punetav, kestab 5 päeva taandudes pea samas järjekorras kui levis. Pärast lööbe ilmumist ei ole patsient enam nakkuseallikaks.

Asümptomaatilised leetrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asümptomaatiliste leetrite puhul, harilikult noorukitel ja täiskasvanutel keda on vaktsineeritud aga ka immuunpuudulikkusega inimestel võib enamik sümptomeid puududa. Esineda võib palavikku ja väiksemaid lööbe laigukesi keha erinevais paigus. Kuna sümptomid erinevad leetrite omast tunduvalt siis on asümptomaatilisi leetreid raske diagnoosida.

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosikoodi paneb Eestis kirja perearst - haiglasse sattudes valvearst.

Leetrid
Klassifikatsioon ja välisallikad
Morbillivirus measles infection.jpg
Nahk leetrite kolmandal haiguspäeval.
Ladinakeelne nimi Morbilli
RHK-10 kood B05.
RHK-9 kood 055
DiseasesDB 7890
MedlinePlus 001569
eMedicine derm/259  emerg/389 ped/1388
MeSH D008457

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse leetreid koodiga 055., mida tüsistuste korral täpsustatakse.

RHK-10-s liigitatakse leetrid naha- ja limaskestakahjustusega viirushaiguste hulka : [B05].

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatavasti seoses vaktsineerimiste ja vähenenud haigusjuhtumite statistika tõttu ja ka asümptomaatiliste leetrite tõttu ei pööra osa meditsiinitöötajad nii suurt tähelepanu leetrite diagnoosimisele.

Kliiniline diagnoos on käesoleval ajal ebausutav.

Diagnoosimiseks tuleks läbi viia eristusdiagnoos eraldamaks leetreid teistest viiruste poolt põhjustatud lööbehaigustest, nagu herpesviirusnakkused, äkkeksanteem, punetised ja tuulerõuged. Samuti eristada ka Kawasaki haigusest, ravimite poolt indutseeritud lööbes jne.

Laboratoorne diaganoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite haiguskahtluse korral võidakse haigustekitaja tuvastada vereanalüüside alusel, milles saaks, 4–5-st päevast pärast lööbe teket, vastavate laboratoorse diagnostika vahenditega tuvastada leetriviiruse vastaseid spetsiifilisi IgM-antikehi.

Immuunvastused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmase immuunvastusena leetriviirusele toodavad normaalse anatoomia ja füsioloogia korral vastavad rakud ja retseptorid leetriviiruse vastaseid antikehi: immunoglobuliin G (IgG), immunoglobuliin M (IgM).

Arvatakse, et järgmisel kokkupuutel viirusega kutsub see esile tugeva immuunvastuse (IgG-de osalus), mis osade uurijate arvates hoiab ära haiguse avaldumise.

Immuunpuudulikkusega inimestel toimub viiruseosakeste suhltemine rakkudega teisiti.

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetriviirus põhjustab nakatunul raskekujulist immunosupressiooni, mis kujuneb 10. peiteperioodi päeval ja kestab 3–4 nädalat pärast lööbe kadumist. Leetrite indutseeritud immunosupressiooni tekkemehhanisme veel hästi ei tunta, kuid arvatakse, et viirus nakatab:

Leetriviiruse osakeste märklaud-elundiks on tüümus.[4]

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite ravi siiani puudub. Patsiendil soovitatakse palju vedelikku juua, puhata. Arsti soovitusel võib pakkuda palavikku alandavaid ja valu vaigistavaid vahendeid aga võimalikud riskid jäävad siin siiski leetrihaige (ja/või tema vanemate) kanda - niigi alla surutud immuunsüsteemil tuleb lisaks haigustekitajale veel ka 'ravimitega kommunikeerida'.

Uuringud (sh metaanalüüs) on tuvastanud, et suuremates kogustes A-vitamiini manustamine võib vähendada alla 2-aastaste laste pneumooniat ja suremust.[5][6]

Kodused ravivõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palaviku alandamiseks saab leetrihaigele viinakompressi teha (lastele kompressivedeliku saamiseks lahjendada viin 1:1 veega ja kuumutada kehatemperatuurini, kanda kiirelt nahaga keatud kehaosadele (mitte näkku ega silmalaugudele ja teistele tundlikele kehaosadele) ja kuivatada kiirete riidelehvitustega. Vajadusel korrata.

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetride nähtavad haigusilmingud kaovad harilikult 10 päeva jooksul. Komplikatsioonideks on keskõrvapõletik, nibujätkepõletik, kaela lümfisõlmepõletik ja surm.

Hingamiselundkonnaga seotud tüsistusteks võivad olla kopsupõletik, trahheiit, äge obstruktiivne kõripõletik, pneumotooraks, interstitsiaalne emfüseem, tselluliit, hüpokaltseemia, lihasepõletik, neerupõletik, neerupuudulikkus ja alatoitumus.

Närvisüsteemiga seotud tüsistused: vapluskrambid, entsefaliit, Guillaini-Barré sündroom, Reye sündroom.

Mitme aasta jooksul leetrite põdemisest võib välja areneda ohtlik kesknärvisüsteemi viirusnakkus – subakuutne skleroseeruv panentsefaliit (RHK-10 [A81.1]).

Seedeeldkonaga seotud tüsistustena võivad leetrihaigete ilmenda kõhulahtisus, ussripikupõletik, maksapõletik, pankreatiit jt.

Nägemiselundkonnaga seonduvalt keratiit, sarvkestapõletik, corneal perforation, võrkkestaveeni tsentraalne sulgus, pimedaks jäämine.

Vere- ja vereloomeelundite haigustena: trombotsütopeeniline purpura, dissemineeritud soontesisene verehüübimine.

Kardiovaskulaarsüsteemiga seoses: müokardiit, perikardiit.[7]

Tüsistustega põetud leetrite klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • [B05.0] – entsefaliidiga tüsistunud leetrid
  • [B05.1] – meningiidiga tüsistunud leetrid
  • [B05.2] – pneumooniaga tüsistunud leetrid
  • [B05.3] – keskkõrvapõletikuga tüsistunud leetrid
  • [B05.4] – sooletüsistustega leetrid
  • [B05.8] – muude tüsistustega leetrid
  • [B05.9] – tüsistusteta leetrid


WHO andmetel oli leetritesse surnud inimeste arv 2000. hinnanguliselt 562 400 ja 2012. aastal 122 000.[8]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite teavitatud haigusjuhtumid WHO statistiliste andmete alusel[9]
WHO-piirkond 1980 1990 2000 2005
Aafrika 1 240 993 481 204 520 102 316 224
Ameerika 257 790 218 579 1 755 19
Östliches Mittelmeer 341 624 59 058 38 592 15 069
Euroopa 851 849 234 827 37 421 37 332
Kagu-Aasia 199 535 224 925 61 975 83 627
Vaikse ookeani lääneosa 1 319 640 155 490 176 493 128 016
Maailmas kokku 4 211 431 1 374 083 836 338 580 287

Haigestumine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis ei ole Terviseameti andmetel 2014. aastal registreeritud ühtegi leetrite haigusjuhtu.[10]

Epideemiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on leetriepideemiad olnud aastatel 1965–1966 (haigusjuhtude arv 42 665 ja surmajuhtude arv 3) ning aastail 1981–1982 (haigusjuhtude arv 9485 ja surmajuhtude arv 0). [11]

2014[muuda | redigeeri lähteteksti]

2014. aastal olid puhangud Kõrgõzstanis (7500 haigusjuhtu), Bosnia ja Hertsegoviina on teatanud 5340 haigusjuhtumist, Venemaal ja Gruusias oli kummaski riigis ligi 3300 haigestunut.

Itaalias oli ligi 1700 ja Kasahstanis 540 haigestunut.[12]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

WHO statistiliste andmete alusel leetrite teavituse statstika[9]
WHO piirkond Kokku leetrikahtlusega juhte Leetrid kokku Kliiniline diagnoos Epidemioloogiline link Laboratoorselt kinnitatud
Aafrika piirkond 67151 41820 12644 21180 7996
Ameerika piirkond 19360 1867 0 0 1867
Östliches Mittelmeer 24894 8166 1146 1554 5466
Euroopa piirkond 16716 15999 6961 1097 7937
Kagu-Aasia piirkond 20820 11818 8025 987 2806
Vaikse ookeani lääneosa 204273 118454 37925 11972 68557
Kokku 353214 198124 66701 36790 94629





Leetrite puhang Berliinis (2014)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliinis hakkas oktoobris 2014 levima leetrite puhang, nakatunuid on 574[13]. Seisuga 23. veebruar 2015 on teatatud ühe pooleteistaastase väikelapse surmast.[14]

26. veebruari seisuga 2015 on nakatunute arv 637.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dr Elliotson'i klassifikatsioon (avald 1839)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevad leetrite liigid klassifiseeris ta nahahaiguste III. seltsi Exanthemata, I. perekonda Rubeola.

Leetrite liigid : Rubeola Vulgaris, Rubeola sine Catarrho, Rubeola Nigra.[15]

Termin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rubeola sünonüümid : Morbilli, Blacitae, Febris morbillosa (Hoffman) , Phoeicismus (Plouquet), Typhus morbillosus (Cricton), Enanthesis rubeola (Good).[16]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 404:2004.
  2. Lippincott Williams and Wilkins,"Professional Guide to Diseases", 10 trükk, lk 884 – 886, 2013, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 7.02.2014) (inglise keeles)
  3. Neal Nathanson jt, Viral Pathogenesis and Immunity, 2. trükk, Academic Press, lk 106, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 5.07.2014) (inglise keeles)
  4. PAUL G. AUWAERTER, HIDETO KANESHIMA, JOSEPH M. MCCUNE, GORDON WIEGAND, ja DIANE E. GRIFFIN, http://jvi.asm.org/content/70/6/3734.full.pdf Measles Virus Infection of Thymic Epithelium in the SCID-hu Mouse Leads to Thymocyte Apoptosis, JOURNAL OF VIROLOGY, juuni 1996, lk 3734–3740, 70. väljaanne, nr 6, veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  5. Huiming Y, Chaomin W, Meng M.,Vitamin A for treating measles in children., Cochrane Database Syst Rev. 2005 Oct 19;(4):CD001479, Veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)
  6. Christopher R Sudfeld, Ann Marie Navar ja Neal A Halsey, Effectiveness of measles vaccination and vitamin A treatment, Int. J. Epidemiol. (2010) 39 (suppl 1): i48-i55.doi: 10.1093/ije/dyq021, Veebiversioon (vaadatud 7.02.2014) (inglise keeles)
  7. Walter A. Orenstein, Robert T. Perry ja Neal A. Halsey, The Clinical Significance of Measles: A Review, J Infect Dis. (2004) 189 (Supplement 1): S4-S16., doi: 10.1086/377712, veebiversioon (vaadatud 2.03.2015)(inglise keeles)
  8. Progress towards reducing global measles deaths and measles elimination goals, veebiversioon (vaadatud 2.03.2015)(inglise keeles)
  9. 9,0 9,1 WHO: Global summary on measles, 2006
  10. Nakkushaigustesse haigestumine, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)
  11. Terviseamet, Epideemia hädaolukorra riskianalüüs, Tallinn 2011, lk 4, veebiversioon (8.08.2014)
  12. Die Welt, Knapp 30 neue Masernfälle pro Tag in Berlin, 26.02.15, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015)(saksa keeles)
  13. Pia Heinemann, Die Welt, Warum Masern tödlich enden können, 23. veebruar 2015, veebiversioon (vaadatud 23.02.2015)(saksa keeles)
  14. Delfi, Berliinis suri leetritesse väike laps ning suleti üks kool, 23. veebruar 2015, veebiversioon (vaadatud 23.02.2015)
  15. John Elliotson, "The Principles and Pratice of Medicine;", lk 1052, London, 1839, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)
  16. Thomas Bateman, Robert Willan, Anthony Todd Thomson, "A practical synopsis of cutaneous diseases, according to the arrangement of Dr. Willan, exhibiting a concise view of the diagnostic symptoms and the method of treatment", 8. trükk, toimetanud Anthony Todd Tomson, London, lk 72, 1836, The Medical Heritage Library raamatu veebiversioon (vaadatud 12.01.2015)(inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite laboratoorne diagnoosimine
Leetrite vaktsiiniga seotud surmad
Reesusmakaakidel
Vaktsineerimisega hõlmatus Eestis

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Masern seisuga 07.02.2014.