Leetrid

Allikas: Vikipeedia
Leetrid
Klassifikatsioon ja välisallikad
Morbillivirus measles infection.jpg
Nahk leetrite kolmandal haiguspäeval.
Ladinakeelne nimi Morbilli
RHK-10 kood B05.
RHK-9 kood 055
DiseasesDB 7890
MedlinePlus 001569
eMedicine derm/259  emerg/389 ped/1388
MeSH D008457

Leetrid (ladina morbilli, inglise measles, rubeola)[1] on leetriviiruse põhjustatud lümfotroopne infektsioonhaigus (lööbehaigus) inimestel. Enamik mittekaitsepoogitutest aga ka vaktsineeritutest (MMR vaktsiin – leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin) põeb leetreid lapsepõlves. Need kes lapsepõlves vaktsineeritud võivad põdeda haigust noorukina või ka täiskasvanuna.[2]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite teavitatud haigusjuhtumid WHO statistiliste andmete alusel[3]
WHO-piirkond 1980 1990 2000 2005
Aafrika 1.240.993 481.204 520.102 316.224
Ameerika 257.790 218.579 1.755 19
Östliches Mittelmeer 341.624 59.058 38.592 15.069
Euroopa 851.849 234.827 37.421 37.332
Kagu-Aasia 199.535 224.925 61.975 83.627
Vaikse ookeani lääneosas 1.319.640 155.490 176.493 128.016
Maailmas kokku 4.211.431 1.374.083 836.338 580.287

Leetriviiruse laboratoorne eraldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leetriviirus

Leetriviirus (Edmonstoni tüvi) eraldati (korjati) 1954-ndal aastal neerurakkudest John F. Enders'i ja tema kaastöötajate poolt.

Nakatumine ja paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetriviirus levib inimeselt inimesele hingatava õhu kaudu, ka nakatunu nina ning suueritistega kokku puutudes. Leetrviirus siseneb ülemiste hingamisteede kaudu. Viiruse transkriptsioon elusrakkudes, toimub lümfisüsteemi kudedes ja elundites ning lümfisüsteemi rakkude (näit dendriitrakud, monotsüüdid,T-lümfotsüüdid) tsütoplasmas ja rakumembraanis. Edasi paljuneb leetriviirus peremeesorganismi teistes vastuvõtlikes ja koostööaltites elundites nagu nahk, silma sidekest, kopsud, seedekulgla, maks, neerud, suguelundite limaskest ja peaaju.

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetriviirus põhjustab nakatunul raskekujulist immunosupressiooni, mis kujuneb 10ndal peiteperioodi päeval ja kestab 3 kuni 4 nädalat peale lööbe kadumist. Leetrite indutseeritud immunosupressiooni tekkemehhanisme käesoleval ajal hästi ei tunta kuid arvatakse, et viirus nakatab:

  • a) dentriitrakke ja monotsüüte takistades neil antigeenide presenteerimist;
  • b) ringlevate T-lümfotsüütide arv väheneb ligi 50% võrra, nii apoptoosi kui ka paljunemisraskuste tõttu;
  • c) toimub lümfoid(-immuun)süsteemi düsbalanseerimine - TH1 nihkub TH2-le.[4]

Sümptomaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Infektsioonnakkuse asümptomaatiline peiteaeg peale leetriviirusega kokkupuutumist on 8 – 14 päeva. Harilikult alates 10-ndast päevast tekib nakkushaigusele iseloomulik väliste ilmingutega periood, mis kestab 3 kuni 5 päeva. Seda perioodi iseloomustab valguspelgus, anoreksia, silmasidekesta põletik, ninapõletik, kurgupõletik ja kuiv köha. Nimetatud perioodi lõppedes, enne leetrite lööbe ilmnemist, ilmuvad suu limaskestale helepunased Kopliki laigud. Keskmiselt 5 päeva jooksul peale Kopliki laikude ilmumist tõuseb kõrge palavik (40 0C ja kõrgem) ja nahale ilmub lööve, mis algab kõrvade tagant ja levib näole, kaelale, silmalaugudele, kätele, rinnale, seljale, kintsudele ja jalgadele. Lööve on algul roosa, hiljem punetav, kestab 5 päeva taandudes pea samas järjekorras kui levis. Peale lööbe ilmumimist ei ole patsient enam nakkuseallikaks.

Asümptomaatilised leetrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asümptomaatiliste leetrite puhul, harilikult noorukitel ja täiskasvanutel keda on vaktsineeritud aga ka immuunpuudulikkusega inimestel võib enamik sümptomeid puududa. Esineda võib palavikku ja väiksemaid lööbe laigukesi keha erinevais paigus. Kuna sümptomid erinevad leetrite omast tunduvalt siis on asümptomaatilisi leetreid raske diagnoosida.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosimiseks tuleks läbi viia eristusdiagnoos eraldamaks leetreid teistest viiruste poolt põhjustatud lööbehaigustest, nagu herpesviirusnakkused, äkkeksanteem, punetised ja tuulerõuged.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetrite ravi käesoleval ajal puudub. Patsiendil soovitatakse palju vedelikku juua, puhata. Arsti soovitusel võib pakkuda palavikualandavaid ja valuvaigistavaid vahendeid.

Uuringud (sh metaanalüüs) on tuvastanud, et suuremates kogustes A-vitamiini manustamine võib vähendada alla 2-aastaste laste pneumooniat ja suremust.[5][6]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leetride nähtavad haigusilmingud kaovad harilikult 10 päeva jooksul. Komplikatsioonideks on keskõrvapõletik, kopsupõletik, kaela lümfisõlmepõletik, entsefaliit ning surm.

Mitme aasta jooksul leetrite põdemisest võib välja areneda ohtlik kesknärvisüsteemi viirusnakkus - subakuutne skleroseeruv panentsefaliit (RHK-10 - kood [A81.1]).

RHK-10 klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • [B05.0] - Entsefaliidiga tüsistunud leetrid
  • [B05.1] - Meningiidiga tüsistunud leetrid
  • [B05.2] - Pneumooniaga tüsistunud leetrid
  • [B05.3] - Keskkõrvapõletikuga tüsistunud leetrid
  • [B05.4] - Sooletüsistustega leetrid
  • [B05.8] - Muude tüsistustega leetrid
  • [B05.9] - Tüsistusteta leetrid.


Epideemiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on leetrite epideemiad olnud aastatel 1965-1966 (haigusjuhtude arv 42 665 ja surmajuhtude arv 3) ning aastail 1981-1982 (haigusjuhtude arv 9 485 surmajuhtude arv 0). [7]

MMR vaktsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis MMR vaktiin

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 404:2004.
  2. Lippincott Williams and Wilkins,Professional Guide to Diseases, 10 th ed, , lk 884 – 886 , 2013, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)
  3. WHO: Global summary on measles, 2006
  4. Neal Nathanson et al., Viral Pathogenesis and Immunity, 2. trükk, Academic Press, lk 106, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 05.07.2014) (inglise keeles)
  5. Huiming Y, Chaomin W, Meng M.,Vitamin A for treating measles in children., Cochrane Database Syst Rev. 2005 Oct 19;(4):CD001479, Veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)
  6. Christopher R Sudfeld, Ann Marie Navar ja Neal A Halsey, Effectiveness of measles vaccination and vitamin A treatment, Int. J. Epidemiol. (2010) 39 (suppl 1): i48-i55.doi: 10.1093/ije/dyq021, Veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)
  7. Terviseamet, Epideemia hädaolukorra riskianalüüs, Tallinn 2011, lk 4, veebiversioon (08.08.2014)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jane E. Libbey ja Robert S. Fujinami., Chapter 19 Virus-induced Immunosuppression, toimetajad Brogden KA ja Guthmiller JM, Polymicrobial Diseases., Washington (DC): ASM Press; 2002., veebiversioon (vaadatud 08.07.2014) (inglise keeles)
  • Lippincott Williams and Wilkins,Professional Guide to Diseases, 10. trükk, lk 884 – 886, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Masern seisuga 07.02.2014.