Kawasaki haigus

Allikas: Vikipeedia

Kawasaki haigus ehk Kawasaki tõbi ehk mukokutaanne lümfadenopaatiline sündroom ehk limaskesta-naha-lümfisõlme sündroom (ka Kawasaki sündroom) (ladina morbus Kawasaki) on kuni 5-aastastel lastel harva esinev autoimmuuntõbi, millele on iseloomulik südame pärgartereid tabav nekrotiseeriv põletik koos mukokutaanse lümfisõlmede sündroomiga.[1]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooni 10. versioonis kodeeritakse Kawasaki haigust koodiga [M30.3].

Etioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kawasaki haiguse etioloogiat peetakse käesoleval ajal ebaselgeks. Kawasaki haiguse võivad esile kutsuda nii viirused kui ka mikroobid.

Patogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kawasaki haiguse hüpoteesiks on haiguse ägedas faasis vaskuliidi teke immuunsüsteemi aktiveerumisel tsütokiinide ja antikehade komplekteerimisega. Patogeneesis võib oluline roll olla ka närvirakkude kasvufaktoril, kuna haigete vereseerumi NGF-i tase on märkimisväärselt kõrge.[2]

On tuvastatud, et IgA-plasmarakud infiltreerivad veresoonte, sh koronaararterite seinu ja selle tulemusel tekkiv vaskuliit võib viia aneurüsmide ja trombooside tekkeni.

Kliiniline pilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haiguse ägenemine algab harilikult kõrge palavikuga 38 kuni 40 kraadi juures ja võib püsida 1 kuni 2 nädalat.

Kawasaki haigust põdeva lapse maasikakeel

Tõvele on iseloomulik konjuktiviit, fissuurid huultel, suu limaskesta, äge keskmiste veresoonte vaskuliit, lümfisõlmede põletik, südame pärgarterite ahenemus ning punetav lööve nii kätel, jalgadel kui kehal.

Kliiniline hinnang on nahalööbega haiguste puhul ebausaldatav, kuid teatud tüüpilist välispilti saab kirjeldada.

Kawasaki haiguse diagnostilised kriteeriumid (1974)[muuda | redigeeri lähteteksti]

T. Kawasaki koos kaasautoritega pani 1974. aastal kirja Kawasaki haiguse diagnostilised kriteeriumid:

  1. mitu nädalat kestev palavik, mis ei reageeri antibiootikumidele;
  2. bilateraalne konjuktiviit,
  3. muutused huultel ja suuõõnes. Huultel fissuurid või erüteem. Suuõõnes keelepapillide protuberants ja põletikuline seisund;
  4. nahamuutused. Käte ja peopesade ning jalgade või jalataldade erüteem ja hilisem sõrmeotste membranoosne deskvamatsioon;
  5. kehatüve eksanteem;
  6. kaela lümfadenopaatia. Vähemalt 1 kaela lümfisõlm >1,5 cm.

Kawasaki haiguse sümptomid võivad varieeruda ja seetõttu on haiguse diagnoosimiseks vajalik 1. kriteerium ja neli kriteeriumit ülejäänud viiest (2-6).

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maasikakakeele ja kehatüve ning jalgade erüteemi tõttu võidakse haigust vahel ekslikult sarlakiteks pidada ning kaela lümfadenopaatia tõttu mumpsiks.

Ägeda faasi leiud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ägedas faasis esineb aseptilist meningiiti.

Ägedas faasis on patsientidel EKG-s madal voltaaž, esineb arütmiaid, pikenenud PR- ja QT-intervallid, ST-T muutused. Samuti esineb koronaararterite laienemist ja aneurüsme.

Laboratoorselt esineb leukotsütoos.

Morfoloogilised leiud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärgarterites esineb kogu seina haarav äge põletik - granulotsüütide, mononukleaarsete rakkude ja eosinofiilidega.[3]

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinuimaks ja tõsiseimaks tüsistuseks on veresoonkonna kahjustused: artriit, müokardiit, perikardiit ja müokardiinfarkt ning kardiomegaalia ja südamepuudulikkus.

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese haigusjuhu kirjeldajaks oli 1961. aastal Jaapanis lastearst Tomisaku Kawasaki (sünd 1925).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 265, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  2. Falcini F, Cerinic MM, Ermini M, Generini S, Lombardi A, Pignone A, Leoncini G, Tirassa P, Aloe L., Nerve growth factor circulating levels are increased in Kawasaki disease: correlation with disease activity and reduced angiotensin converting enzyme levels. Lühikokkuvõte, J Rheumatol. 1996 Oct;23(10):1798-802., veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  3. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 265, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]