Mihhail Kalinin

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigitegelasest; laevaklassi kohta vaata artiklit Mihhail Kalinin (laevaklass); reisilaeva kohta vaata artiklit Mihhail Kalinin (1958).

Mihhail Kalinin 1920. aastal

Mihhail Ivanovitš Kalinin (19. november 1875 Tveri kubermang3. juuni 1946 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane ning formaalne riigipea (Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee, NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) 19191946. Tegelikku võimu tal polnud.

Mihhail Kalinini tegevus enne 1917. aasta revolutsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Oktoobrirevolutsiooni oli Kalinin Lenini ja VSDT(b)P bolševike tiiva toetaja. Ta tegutses revolutsionäärina mitmel pool, töötas lühikest aega ka Tallinna Volta tehases metallitöölisena. 1912 valiti ta VSDTP keskkomitee liikmekandidaadiks.

Tegevus Nõukogude Venemaal, Vene SFNV-s ja NSV Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast revolutsiooni ei saanud tast kommunistliku partei juhtkonnas kuigi olulist tegelast, VK(b)P KK Poliitbüroosse hakkas ta kuuluma alles 1925. Et ta ei avaldanud kuigivõrd oma arvamust ning nõustus tegema kõike, mis Stalin tal teha käskis, siis sai ta oma kohal püsida veerand sajandit.

NSV Liidu Kesktäitevkomitee ja Ülemnõukogu esimehena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Kalinin kinnitas NSV liidu kõrgema seadusandliku esinduskogu NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimehena 1. detsembril 1934. aastal, Kesktäitevkomitee määruse "Seadusemuudatuste tegemise kohta kehtivatesse nõukogude liiduvabariikide protsessikoodeksitesse" ("О внесении изменений в действующие Уголовно-процессуальные кодексы союзных республик"), mille tulemusena muudeti ära olulised seadusenõuded eeluurimisel ja kohtupidamise läbiviimisel:

  • protsessi menetluspoolte kohustuslik osavõtt kohtuistungist;
  • kaotati õigus armuandmistaotluste esitamise õigus;
  • seadustati kohtuotsuste (kõrgeim karistusmäära) viivitamatu täideviimine.

Mihhail Kalinin oli ka aastatel 1931 kuni 1946 NSV Liidu Kesktäitevkomitee juures asuva Kohtuasjade Läbivaatamise ja Kontrolli Komisjoni esimees, järelvalvet teostava organi esimehena Kalinin eri reageerinud ning takistanud NSV Liidus läbiviidavaid õigusvastaseid repressioone ja 1936-1938. aastate Suurt Terrorit, jättes reageerimata õigusvastastelt represseeritud isikute taotlustele Kesktäitevkomiteele.

Varsti pärast pensionile jäämist suri ta soolevähki.

Ajalooline pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalinini auks on nimetatud Kaliningradi (varem Königsberg) linn (1946. aastal) ja samanimeline oblast (varasem Ida-Preisimaa põhjaosa).

Kalinini auks oli nimetatud üks Tallinna 4 linnarajoonist Kalinini rajooniks (umbes Põhja-Tallinn ja Haabersti), samuti oli tema mälestuseks antud tema kunagisele töökohale - Volta tehasele Mihhail Kalinini nimeliides.

Kalinini nime kandis 50ndatest kuni 1990nda aastani Tallinnas paiknev Kopli tänav.

Tveri linn kandis aastatel 19311990 nime Kalinin ja ka tänapäeval on Tveri oblastis olemas Kalinini rajoon.

Koroljovi linn Moskva oblastis kandis 19381996 nime Kaliningrad. Tema järgi nimetati ka hulk külasid ja kolhoose, nt Imeni M. I. Kalinina alev Nižni Novgorodi oblastis.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Kalinini abikaasa oli Jekaterina Ivanovna Kalinina (Jekaterina Johani t. Lorberg) sünd. 1882 Paides Eestimaa kubermangus, 1936-1938 aastani töötas Vene SNFV Ülemkohtus, vahistati 25. oktoobril 1938 NKVD Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 2. osakonna poolt süüdistatuna "nõukogudevastases tegevuses ja sidemetes trotskistide ja parempoolsetega". NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi poolt süüdi mõistetud 22. aprillil 1939 § 58 alusel (17-58-6, 17-58-8 и 58-11 УК РСФСР) ja määrati töö- ja paranduslaagritesse 15 aastaks, kodanikeõiguste äravõtmisega 5 aastaks. 63 aastaselt, tunnistatuna invaliidiks esitas armuandmispalve ning 11. juuni 1945, "anti armu" ning vabastati kinnipidamiskohast Ustvõmlagist (Устьвымлаг НКВД). [1]

Mihhail Kalinin oskas eesti keelt[1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Arnold Kõiv. Eestlased Kalinini kaastöölistena. Rahvaleht, 15. veebruar 1939, nr. 39, lk. 4.