Jermak (laev 1898)

Allikas: Vikipeedia
Yermak icebreaker.jpg
Jermak
Ajalugu
Klass ja tüüp: jäämurdja
Ehitaja: Armstrong Withworth[1]
Riik: Venemaa
Üldandmed
Veeväljasurve: 7 875 t
Pikkus: 305 jalga
Laius: 71 jalga
Süvis 25 jalga
Peamasin: 9 500 hj
Kiirus: 15 sõlme
Meeskonnaliikmeid: 112

"Jermak" oli Venemaa ja Nõukogude Liidu jäämurdja, maailma esimene arktilise klassi jäämurdja.

Laev nimetati Siberi esimese uurija Jermaki auks. Laev oli ehitatud kuni 2 m paksuse jää murdmiseks.

Tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Jermak" oli 97,5 m pikk ja 21,6 m lai; tema süvis oli 7,3 m. Laeva veeväljasurve oli 8730 t ja kiirus 12 sõlme. Laeva võimsus oli 9000 hobujõudu. Laeva jõuallika moodustasid 3 VTE aurumasinat, mida käitasid 2 aurukatelt. Laeva käiguvaru oli ilma kütust täiendamata 4400 meremiili ehk üle 8100 km. Laeva meeskonnas oli 102 liiget.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jäämurdja ehitas viitseadmirali Stepan Makarovi kontrolli all Armstrong Whitworth & Co Ltd Newcastle'is Low Walkeri laevaehitustehases. Kiil pandi laevale 1897. aasta detsembris ja laev valmis järgmisel aastal, kuu aega lepingujärgsest tähtajast hiljem.

Laev võeti kasutusele 17. oktoobril 1898. 19. veebruaril 1899 heisati laeval kaubanduslipp, sest "Jermak" arvati rahandusministeeriumi haldusalasse, mitte sõjalaevastiku koosseisu. Laeva esimeseks kapteniks sai Makarov. 21. veebruaril alustas laev teekonda kodumaale. Sel talvel oli Läänemerel ebatavaliselt paks jää, jää paksus küündis Soome lahes meetrini. Laev liikus mõnda aega üllatava kiirusega 7 sõlme, aga Suursaare kandis oli jää nii paks, et "Jermak" jäi sinna kinni ja pidi ringi minema. Kroonlinna saabus ta 4. märtsil 1899 ja tema saabumise tähistamiseks korraldati ametlik vastuvõtt.

Juba 9. märtsil saabus Kroonlinna teade, et Tallinna lähedal on kinni jäänud 11 aurikut. "Jermak" päästis nad edukalt ja lõhkus nende jaoks tee sadamasse. 4. aprillil sõitis "Jermak" Neeva jõge mööda üles kuni Nikolai sillani, mis tänapäeval kannab nime Blagoveštšenski sild.

Samal 1899. aastal jõudis "Jermak" Teravmägedel põhjalaiusele 81°21'. See reis algas 29. mail Newcastle'ist. 14. juunil jõuti Arktikasse. "Jermaki" meeskond uuris Arktika jääd ja okeanograafiat ning Põhja-Jäämere loomastikku. Kuid laev sattus rüsijääle, mis torkas laeva kere läbi. Lekk likvideeriti, aga laev ei saanud enam uurimistööd jätkata ja naasis Suurbritanniasse remonti. See kestis vähem kui kuu aega ning selle käigus kõrvaldati eesmine sõukruvi ja tugevdati laevakeret.

Sama aasta talvel kasutati "Jermaki" selleks, et luua Venemaa esimene raadioühendus. See toimus 47 km pikkusel distantsil Kotka ja Suursaare vahel. Selleks kasutati Aleksandr Popovi leiutatud raadiotelegraafi. 6. veebruaril läks "Jermak" selle abil saadud teabe tõttu appi Lavassaare lähedal olnud kaluritele, kes olid jääpangal merele triivinud.

Sel talvel päästis "Jermak" ka ristleja "Gromoboi", mis oli Peterburi ja Kroonlinna vahel madalikule jäänud ning mida jää ähvardas purustada. 11. aprillil 1900 suutis "Jermak" lõpuks päästa ka rannakaitse-soomuslaeva "General-admiral Apraksin", mis juba 13. novembri öösel oli Suursaare lähedal madalikule jooksnud.

1900. aasta suvel sai kapten Makarov loa osaleda Arktika-ekspeditsioonis, mis pidi ulatuma Jenissei suudmeni. Pärast laeva järjekordset remonti väljus "Jermak" Kroonlinnast 16. mail 1901. Kuid Novaja Zemlja kandis jäi ta jäässe kinni ja triivis 14. juulist kuni 6. augustini. Aega oli kaotatud nii palju, et Jenissei suudmeni polnud enam võimalik sõita, ja Makarov otsustas selle asemel uurida Franz Josephi maad. 13. oktoobril 1901 otsustas rahandusministeerium ekspeditsiooni aruande põhjal piirata "Jermaki" tegevuspiirkonda edaspidi Läänemerega ja ühtlasi vabastada Makarovi kapteni kohalt.

Kui puhkes Esimene Maailmasõda, siis "Jermak" mobiliseeriti 14. novembril 1914, aga jätkas endist tööd. Kui Saksamaa sõjavägi 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivas, viis "Jermak" kõik meresõiduvõimelised laevad Helsingisse. Seejärel osales "Jermak" Jääretkel, mille käigus evakueeriti 211 laeva Helsingist Kroonlinna ning nende seas oli nii sõjalaevu, kaubalaevu kui abilaevu. Jääretke juhtis Balti laevastiku ülemjuhataja Aleksei Štšastnõi. Sellega omandas Štšastnõi meremeeste seas tohutu populaarsuse, aga ta ei olnud kommunist. Seetõttu laskis Lev Trotski Štšastnõi veel samal aastal vahistada ja surma mõista, aga "Jermaki" autasustati osalemise eest Jääretkel Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Punatähe ordeniga.

Seejärel "Jermak" demobiliseeriti ning edaspidi tegutses ta põhiliselt Läänemerel ja Valgel merel.

21. mail 1937 rajati põhjapoolusest 20 km kaugusele mehitatud triivjaam Põhjapoolus-1, mis tegutses 9 kuud. Selle aja jooksul triivis polaarjaam koos merejääga 2850 km. Lõpuks triivjaam suleti, sest jõudis Gröönimaa idaranniku lähedale, kus jää muutus väga hapraks. "Jermak" ei võtnud küll triivjaama töötajaid peale (seda tegid jäälõhkujad "Taimõr" ja "Murman"), kuid toimetas nad 15. märtsil 1938 pidulikult Leningradi.

Samal suvel läbis "Jermak" kõigest 2 kuuga kogu NSV Liidu Põhja-Jäämere ranniku läänest itta. Sealjuures vabastas ta Franz Josephi maal jäävangist 3 laeva, juulis viis Dicksonis talvituvatele metsavedajatele kivisütt ja vedas nende laevad vabasse vette, 6. augustil jõudis järele jäälõhkuja "Litke" juhitavale karavanile ja aitas selle Vene saareni ning seejärel läbis Vilkitski väina, jõudis Laptevite merre ja aitas jäälõhkujal "Krassin" karavani "Lenin" jääst välja juhtida.

Teise Maailmasõja ajal mobiliseeriti "Jermak" 4. oktoobril 1941 uuesti. Talle paigaldati kaks 102 mm ja neli 76 mm kahurit, neli 45 mm seniitkahurit ja neli kuulipildujat. Ta osales Hanko garnisoni evakueerimises ning hiljem viis laevu, sealhulgas allveelaevu, positsioonidele, kus nad said vaenlast tulistada. Kuid juba 1944. aasta juunis võeti laevalt relvastus maha ja ta naasis Põhja-meretee peavalitsuse haldusalasse.

26. märtsil 1949 autasustati "Jermaki" tema 50-aastaseks saamise puhul Lenini ordeniga lahingutegevuse eest Suures Isamaasõjas ja Põhja-meretee kasutuselevõtmise aitamise eest.

1955 läbis "Jermak" Põhja-meretee veel kord. Seda karavani juhtis ristleja "Admiral Senjavin". Karavani kuulusid veel ristleja "Dmitri Požarski", 10 allveelaeva ja umbes 15 kaubalaeva.

1963 kanti "Jermak" maha. Katsed säilitada teda muuseumlaevana ebaõnnestusid ja järgmisel aastal läks "Jermak" vanarauaks.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. novembril 1965 avati Murmanskis Murmanski oblasti koduloomuuseumi seinal "Jermaki" mälestuseks mosaiik koos "Jermaki" ankruga postamendil.

1974 valmis jäälõhkuja, mis "Jermaki" mälestuseks sai samuti nime "Jermak".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Erik Schmidt. "Naissaare lootsidest". Eesti Kalur 1992, nr 2.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]