Suursaar

Allikas: Vikipeedia
Suursaar

Suursaar (ka Kotkasaar, Kõrgesaar; soome Suursaari, rootsi Hogland, vene Гогланд, Gogland) on Venemaale kuuluv saar Soome lahes, 180 km Peterburist läänes ja 120 km Viiburist edelas, kaugus Eesti rannikust 55 km ja Soome rannikust (Kotkast) 40 km.

Saare pindala on 21 km². Saar on kaljune ja lõuna suunas kõrgenev (erinevail andmeil 158 meetrist kuni 176 meetrini). Saare pikkus on 11 km, laius 1,5–3 km. Saar jääb halduslikult Leningradi oblasti Kingissepa rajooni. Veel 10 kuni 15 km edela poole jäävad Vimplisaared ja Ruuskari, mis on Kaliningradi piirkonda arvestamata kogu Venemaa põhiterritooriumi kõige läänepoolsemad punktid (pikkuskraad 26,680 E).

1788 toimus saare juures Suursaare merelahing Rootsi ja Venemaa laevastike vahel. Tartu rahu lepinguga läks Suursaar Soomele, kuid pärast Teist maailmasõda Pariisi rahu lepinguga 1947. aastal NSV Liidule. Praegu kuulub Suursaar Venemaa Föderatsioonile.

Saarel on kaks majakat: 1904 valminud Lõunamajakas ja Põhjamajakas ning radarijaam laevade jälgimiseks, mitme allika järgi ka elektroonilise luure keskus.

Oktoobris 2007 teatas Venemaa kavatsusest rajada Suursaarele lennujuhtimiskeskus ja võimas raadiolokatsioonijaam, et vähendada Eesti ja Soome õhuruumi rikkumisi Venemaa lennukite poolt.

1900. aastal toimus Suursaarelt vene raadioleiutaja Aleksandr Popovi juhtimisel maailma esimene praktilist kasu toonud raadioseanss Kuutsalo kaudu Kotka ja Kroonlinnaga saare lõunakalda lähedal kaljudele sõitnud soomuslaeva "General-admiral Apraksin"-i päästetööde korraldamiseks. Selle sündmuse tähistamiseks on saarel obelisk.

Saarel on jäänused soomlaste Suurkyläst ja selle kalmistust.

1856. aastal sõitis saare lähedal tormi tõttu karile kolmemastiline purjekas "Amerika", mis oli kaubalastiga teel Tallinnasse. Õnnetuses hukkus 130 meeskonnaliikmest 38 (4 ohvitseri ja 34 madrust), kes maeti saare kalmistule.[1]

Saarele on maetud ka Venemaa admiral Ivan Svjatov, kes oli tõotanud, et laseb end Suursaarele matta.

Geoloogiline ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suursaare asendi kaart

Suursaare geoloogilise ehituse vastu on huvi tuntud juba üle 150 aasta. Esimesed arvestatavad ja üldjoontes siiani paikapidavad geoloogilised ülevaated on koostanud Ramsay (1892) ning Kranck (1929). Hiljem, pärast Teist maailmasõda, on saare geoloogilise kaardistamisega tegelenud ka Eesti geoloogid.

Suursaar on lähim koht Eestile, kus paljanduvad aluskorrakivimid. Saare geoloogilises arengus on olulist rolli mänginud tektoonilised liikumised, vulkanism ning hilisem denudatsioon. Suursaar on väga huvipakkuv oma geoloogilise ehituse äärmise mitmekesisuse poolest. Saare moodustab submeridionaalne aluskorra plokk, mis on tõenäoliselt ümbritsetud murrangutest. Saar koosneb kahest struktuursest korrusest. Alumise osa, mis paljandub saare lääneosas, moodustavad Svekofenni kompleksi tard- ja moondekivimid, ülemise aga postorogeensed vulkaniidid, peamiselt happelised kvartsporfüürid.

Struve kaar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Struve geodeetilise kaare mõõdupunkt Punkt Z Suursaarel

Saarel asub UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Struve geodeetilise kaare kaks mõõdupunkti: Mäkiinpäällys (60° 4′ 27″ N, 26° 58′ 11″ E60.07416666666726.969722222222) ja Punkt Z (60° 5′ 10″ N, 26° 57′ 38″ E60.08605555555626.960416666667).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Последний рейс транспорта Америка".. www.opensea.ru. Kasutatud 30.01.2012. (vene keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

60.05577826.983853