Jääretk

Allikas: Vikipeedia
Balti laevastiku Jääretk
Osa Esimesest maailmasõjast
Balti laevastiku Jääretk
Toimumisaeg 1918
Toimumiskoht Soome laht
Tulemus Antandi võit
Osalised
Vene SFNV(1918)
Saksa keisririik Saksa keisririik

Balti laevastiku Jääretk oli 1918. aasta kevadtalvel läbi viidud Balti laevastiku evakueerimisoperatsioon. Rasketes ilmastikutingimustes Soome lahel viidi Helsingi kaudu Tallinnast Kroonlinna suur osa Balti laevastikust.

1. järgu kapten Aleksei Štšastnõi.

Sõjaline olukord Läänemerel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Venemaa Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissari Lev Trotski poolt venitamistaktikaga läbiviidud läbirääkimiste katkemist Brest-Litovskis, kuulutas Saksa Keisririigi Sõjavägede ülemjuhatus vaherahu lõppenuks ning alustas 18. veebruaril 1918 täiemahulist pealetungi Saksa-Vene rindel (Idarindel), mille tulemusena vallutasid Saksa Keisririigi 8. armee väeosad 25. veebruariks Liivimaa põhjaosa ja Eestimaa.

Nõukogude Venemaa esimene sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski 1918. aastal

Kuna pärast eelneva sõjategevuse käigus Läti okupeerimist ning Läti sadamate kaotamist oli Venemaa laevastik koondatud Tallinna ja Paldiski sõjasadamasse, siis oli sinna koondunud 62 laevastikualust, millest väärtuslikumad olid 5 ristlejat ning 17 erineva klassi allveelaeva.

Vastuolud juhtkonnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eirates Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta, käskis Balti Merejõudude ülem ("namorsi") Aleksei Štšastnõi evakueerida Balti laevastiku Tallinna sõjasadamas olnud sõjalaevastik pealetungivate Saksa Keisririigi vägede eest üle osaliselt jäätunud Soome lahe Helsinki ja sealt Kroonlinna.

Balti laevastiku sõjamerejõud Tallinnas ja Paldiskis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allveelaevad

  • Bars-tüüpi: "Zmeja" («Змея»), "Kuguar" («Кугуар»), "Pantera" («Пантера»), "Rõs" («Рысь»), "Tigr" («Тигр»), "Tur" («Тур»), "Ugor" («Угорь»), "Jaguar" («Ягуар»),
  • 5 allveelaeva asusid dokis remondis: 1 Bars-tüüpi "Edinorog" («Единорог») ja 4 Som-tüüpi ("Сом"): "Beluuga" («Белуга»), "Peskar" («Пескарь»), "Sterljad" («Стерлядь»), "ŠtŠuka" («Щука»)
  • 3 Kaiman-tüüpi ("Кайман") allveelaeva olid paigaldatud sadamasse juba 1916. aastal: "Draakon" («Дракон»), "Kaiman" («Кайман»), "Krokodil" («Крокодил»).

Laevastiku evakueerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. detsembril 1918 väljus Tallinnast eskaader laevu – jäälõhkuja "Volõnets" («Волынец») poolt pukseerituna toimetati esimene osa laevu – 3 allveelaeva.

21. veebruari l918. aastal lähenesid Tallinnale esimesed Saksa eelväed ning 22. veebruaril andis Tsentrobalt üldise evakueerimiskorralduse kogu allesjäänud laevastikule, mida juhatas vastavalt korraldusele Boriss Žerve (Peeter Suure Merekindluse Mereäärse kaitsepiirkonna suurtükiväe ja kaitse ülem) ning Merekindluse staabiülem B. Lovenets (Б.В.Ловенец).

22. veebruaril toimetas jäälõhkuja Jermak («Ермак») 2 reisiga Helsingisse evakueeritavaid varasid, abilaeva ning ka 2 allveelaeva, koos temaga liikus omal jõul ka allveelaev "Jaguar", allveealev "Tur", millel 5 meeskonnaliiget ilma ohvitserideta aga puksiiris.

23. veebruari hommikul väljus sadamast jäälõhkuja "Volõnets", koos miinitraalerite "Ural" («Урал»), 3 abilaeva ning poolt päästelaevaga "Volhov" («Волхов») veel 2 allveelaeva. Selle transpordi käigus puksiir "Germanmarki" («Германмарк») poolt järelveetav allveelaev "Edinorog" ("Ükssarv") uppus Soome lahte, kuna asus enne Saksa vägede pealetungi remondidokis ning remont ei olnud enne evakuatsiooni lõpule viidud.

24. veebruaril lahkusid Tallinna reidilt ristlejad "Oleg" («Олег»), "Bajan" («Баян»), "Bogatõr" («Богатырь»), transportlaev "Evropa" («Европа») ning 2 allveelaeva "Tigr" ja "Kuguar".

Helsingisse ei jõutud evakueerida allveelaevu "Draakon", "Kaiman" ja "Krokodill", "Beluuga", "Peskar", "Sterljad" ja "Štšuka". Transportlaevadest jäid evakueerimata "Svjatoi Nikolai" («Святой Николай»), millel oli AG-tüüpi allveelaevade – 4. Allveelaevade divisjoni vara, puksiir "Grenen" («Гренен») ning Vene-Balti laevaehitustehase ujuvremonditöökoda. Kõik need sattusid Saksa vägede kätte.

1. järgu kapteni Štšastnõi saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohe pärast laevastiku päästmise edukat lõppemist Štšastnõi arreteeriti ja anti "ametialase kuriteo ja revolutsioonivastaste tegude" eest kohtu alla. Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsiooniline Tribunali langetatud karistus – mahalaskmine – oli esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus Nõukogude Venemaal.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Štšastnõi tegevus oli vastuolus Nõukogude Venemaa välispoliitiliste mängudega (sakslastega sõlmiti separaatne vaherahu, demobiliseeriti väed, laevastik pidi sakslastele üle antama, siis otsustati see hoopis uputada), kujundas punapropaganda jääretke hoopiski punamadruste kangelasteoks. Okupatsiooni ajal püstitati Tallinnas Maarjamäel Pirita tee äärde Jääretke mälestusmärk.

Jääretke 35-st meetrilist obeliski (Mart Port, Lembit Tolli, 1960) ja selle juurde käivat uuemat, kuid käest lastud memoriaali on nimetatud "maailmas ainulaadseks mälestusmärgiks argpüksidele"[1], "kangelaslikuks" punamonumendiks jne.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Valdeko Potisep, Kultuur ja Elu 2002