Homöopaatia

Allikas: Vikipeedia

Homöopaatia (kreeka ὅμοιος (hómoios) 'sarnane' + πάθος (páthos) 'kannatus') on alternatiivmeditsiini haru, mis lähtub põhimõttest, et "sarnane ravib sarnast".

Homöopaatia toimimise kontrollimiseks on läbi viidud mitmeid uuringuid. Üldiselt peetakse seda pseudoteaduseks ja ei ole leitud usaldusväärseid teaduslikke tõendeid, et see oleks kuidagi parem platseebost.[1] Tõenduspõhine meditsiin väidab, et ravimite tarvitamisel üliväikeste annustena ei ole ravitoimet[2].

Uskumus on levinud paljude rahvaste rahvameditsiinis. Samuti arvatakse maailmas olevat u 550 000 praktiseerivat homöopaati, kõige rohkem Euroopas ja Indias (300 000)[viide?].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Homöopaatia alusepanijaks on 19. sajandi algul elanud saksa arst Christian Friedrich Samuel Hahnemann (1755–1843). Tema esseede kogumikke Organon of the Rational Art of Healing (1810), The Organon of the Healing Art (1842) jt loetakse homöopaatilise meditsiini allikaiks.[3][4]

Samuel Hahnemann, tõlkides William Culleni raamatut A Treatise on the Materia Medica, otsustas ta mõningaid kiinapuu koore (inglise peruvian bark) kohta toodud “tervistavaid” väiteid, malaaria raviks, ka enda peal järele proovida. Ilmnenud sümptomitest tuletas ta, et sarnased sümptomid peaksid ilmnema ka teistel tervetel indiviididel. Andes nimetatud koort haigetele, need tervenesid. See ajendas teda sõnastama ravi juhtmõtte: "sarnane ravib sarnast" (ladina similia similibus curentur), mida ta kasutas esmakordselt essees Indications of the Homeopathic Employment of Medicines in Ordinary Practice, avaldatud 1807 (Hufeland Journal). [5]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni"[viide?].

Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul.

Homöopaatilises ravis kasutatakse vähemalt kahte käsiraamatut: "Materia Medicae" kirjeldab raviaineid ja nende põhjustatavaid sümptomeid. Homöopaatiline repertoorium kirjeldab võimalikke haigustunnuseid ja nende raviks kasutatavaid aineid.[6] Ravitseja valib loendist patsiendi haigustunnused ning määrab raviks aine, mis mõjub võimalikult paljude nähtude korral. Kasutusel on üle 3000 erineva aine (ravimtaimed, loomsed produktid, mineraalid jms), millest u 300 on Materia Medicae tüüpi käsiraamatutes põhjalikult kirjeldatud.

Homöpaatia ning Eesti Tervishoiusüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigis kehtiv tervishoiusüsteem ja sellega seonduv baseerub solidaarsel kindlustusel. Tervishoiusüsteemi majandab EV Sotsiaalministeerium koos Haigekassaga, juhindudes riigieelarve seaduses ettenähtud kuludest ning tuludest. Eesti Vabariik, kui Euroopa Liidu liige, püüab juhinduda meditsiinisüsteemide haldamisel Euroopa Liidu seadustega kooskõlastatud "teadusliku verifikatsiooni" ning vastavate institutsioonide määrustikest. Eesti Haigekassast saavad rahalisi vahendeid arstid, kes on kantud tervishoiutöötajate andmebaasi. Tervishoiualaseid teenuseid pakkujate nimekirjas mitteloetletud arstid ja meditsiinitöötajad on sunnitud kasutama teisi rahastamisallikaid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Homöopaatia pole platseebost parem" ERR teadus
  2. TEA entsüklopeedia 8. köide, 2012.
  3. Hahnemann, S (1796). "Versuch über ein neues Prinzip zur Auffindung der Heilkräfte der Arzneisubstanzen, nebst einigen Blicken auf die bisherigen.". Hufelands Journal II. Band (Drittes Stück): 391-439. 
  4. Online etext of Hahnemann's Organon der Heilkunst (saksa keeles)
  5. Martin Gumpert, Hahnemann: The Adventurous Career of a Medical Rebel, New York: Fischer, 1945, p. 130.
  6. Liivamägi, Ü (2013). in Liivamägi, Ü: Homöopaatia. Traumade Materia Medica, 1, Tallinn: Sternum OÜ, 112. ISBN 978-9-94-930901-6. 

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]