Siberi nulg

Allikas: Vikipeedia
Siberi nulg
Abies sibirica HDR.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Siberi nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies sibirica
Ledeb.

Siberi nulg (Abies sibirica) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas puu.

Siberi nulg talub hästi külma ja kasvab ka varjus. Ta võib välja kannatada ka kuni −50 kraadini ulatuva pakase. Liik on vastuvõtlik seenkahjustustele, mistõttu puu eluiga küündib harva üle 200 aasta. Ta on tundlik ka saastunud õhu suhtes.

Eristatakse kaht alamliiki: Abies sibirica sibirica ja Abies sibirica semenovii.

Levik ja kasvutingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siberi nulg kasvab pärismaisena kontinentaalse kliimaga Siberi lääne- ja keskosa taigas, Altais ja Sajaanides.[1] Puu eelistab viljakat hea drenaažiga niisket pinnast ning on levinud mägedes ja jõeorgudes. Mägedes tõuseb siberi nulg kuni 2000 m kõrgusele, kus ta kasvab metsade leviku ülempiiril enamasti madala ja maadja põõsana.[2] Kõige paremat kasvu näitab siberi nulg Kuznetski Alatau, Gornaja Šorija, Salairi ja Sajaanide madalamates piirkondades, 300–800 m kõrgusel üle merepinna.[3]

Siberi nulgu esineb nii puht- kui ka segapuistutes peamiselt koos hariliku kuusega, siberi kuusega, siberi seedermänniga, siberi lehisega, arukasega jt.[3]

Ta eelistab niisket ja jahedat kliimat. Puu talub hästi varju. Kuivanud oksad jäävad kauaks puu külge.[4]

Võõrliigina kasvab siberi nulg ka Eestis ning on koos palsamnuluga meil kõige levinum nululiik[5]. Teda võib leida muu hulgas vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Suureks puuduseks on meil kasvavate puude lühiealisus (100 aastat) ning nad on vanemas eas vastuvõtlikud juurepessule. Haiguse tagajärjel muutuvad puud tormihellaks ning võra jääb inetuks.[6] Puu on eriti hästi kodunenud Soomes.[1] Siberi nulgu kultiveeritakse peaaegu kõikjal Euroopas. Puu on pakasekindel, kuid et ta puhkeb pehmes kliimas kasvades kevadel vara, siis mõjuvad hilised öökülmad Lääne-Euroopas talle halvasti.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siberi nulg kasvab kõrgemaks kui 30 meetrit. Eestis on siberi nulgude kõrguseks mõõdetud kuni 36 meetrit.[1] Tüve läbimõõt võib ulatuda meetrini. Noor puu on aeglase kasvuga, hiljem kasv kiireneb. Juurestik on hästi arenenud, juured ulatuvad sügavale[7].

Noor ca kahe poole meetri kõrgune siberi nulg.

Siberi nulg on sirge ja korrapärase kujuga puu. Tihe võra on kitsas ja koonusjas, teravatipuline. Eraldiseisvatel puudel ulatuvad oksad maani. Koor on sile, hallikasroheline kuni tumehall, vaigumuhkudega.[1]

Siberi nulu pungad

Võrsed on kollakashallid, vaigused ja karvased. Ümarad pungad on kaetud paksu vaigukihiga. Okkad kinnituvad võrsele ühekaupa padjakese abil ning on suunatud võrse tipu poole. Okkad on pehmed ja lapikud ning tugeva lõhnaga, kuni 35 mm pikkused ja umbes 1,5 mm laiused, pealt läikivrohelised, alumisel küljel on kaks valkjat õhulõheriba.[1]

Puu on ühekojaline. Ta õitseb mais. Isaskäbi on kollane ja ovaalne.[7] Emaskäbid asuvad peamiselt võra tipuosas ning on püstised, silindrilised, tömbi otsaga, 5–9 cm pikkused ja 2,5–3,3 cm läbimõõduga; algul rohekassinakad või violetsed, valminult helepruunid. Käbi soomuste all on umbes 7 mm pikkused helepruunid läikivad tiibadega seemned. Seemned valmivad oktoobris-novembris. Küps käbi laguneb ning vabastab seemned. Soomused pudenevad laiali, oksa külge jääb ainult käbiroots. Seemned levivad tuule abil.

Siberi nulg paljuneb peamiselt seemnete abil. Harvem võivad ka mulda sattunud alumised oksad juurduda.

Puit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siberi nulu puit on pehme ja kerge. Puidu tihedus on umbes 400 kg/m³. Puit on valge, kahvatukollase või õrnalt hallika varjundiga, radiaallõikes veidi läikiv.

Nulg on küpspuiduline; vaigukäigud puuduvad. Aastarõngad on hästi eristatavad ja korrapärased.

Puit on hästi lõhestatav; lõhestamisel jääb sile pind.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siberi nulgu kasvatatakse pargipuuna, kuid linnas pole ta õhusaaste tõttu eriti pikaealine. Haljastuse tarbeks on aretatud kultuursorte, näiteks 'Alba', 'Elegans', 'Glauca', 'Variegata'. Puu talub okste kärpimist ning sobib seega ka hekitaimeks.

Eeterlikke õlisid sisaldavatest okastest toodetakse nuluõli, mida kasutatakse muu hulgas farmaatsia- ja parfümeeriatööstuses. Vaiku kasutatakse optikatööstuses klaasdetailide ühendamiseks[7].

Puit on suhteliselt väheväärtuslik, kuid kergesti töödeldav. Seda kasutatakse paberipuuna ning mõnevõrra ehituses ja mööblitööstuses.

Tähelepanuväärseid siberi nulgusid Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krahv Friedrich Berg rajas 1904. aastal Sangaste mõisa alale Lõuna-Uuralist Jekaterinburgi ümbrusest kogutud siberi nulu seemnetest puistu. Tänaseks on suuremate puude kõrgus kuni 35 meetrit ja rinnasdiameeter kuni pool meetrit. Lossi taha istutas ta pojapoegade sünni puhul kolm puud, millest suurima rinnasdiameeter on 44 cm ja kõrgus 22,5 m[8].

2005. aasta jaanuaritormis hävis Jõgevestes Barclay de Tolly mausoleumi juurde rajatud 250 meetri pikkune siberi nulu allee, mida hiljem ei taastatud[9]. Puude vanus oli 2004. aastal 130–140 aastat[10].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Euroopa puud, ISBN 9985701658
  2. Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  3. 3,0 3,1 Шиманюк А.П.. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974.
  4. Siberi nulg
  5. Heldur Sander. "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel". mivana.emu.ee, 2006. Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 14.11.2010.
  6. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.
  7. 7,0 7,1 7,2 Siberi nulg.
  8. "Liigirikkast Sangaste mõisapargist võiks kujuneda piirkonna turismimagnet" Infoturism.ee, 4. märts 2008
  9. Taimi Käos. "Barclay de Tolly juures käib ehitamine" Valgamaalane, 28. juuli 2007
  10. Malle Elvet. "Vene turistede vool Barclay de Tolly mausoleumi on asendunud ränduritega läänest" LõunaLeht, 14. oktoober 2004

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Owen Johnson, Euroopa puud, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, ISBN 9985701658
  • Endel Laas, Dendroloogia : õpik EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonnale, Valgus, 1987, 2. trükk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]