Lendorav

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lendorav (perekond)

Lendorav
Lendorav oma pesa kõrval
Lendorav oma pesa kõrval
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Lendoravlased Pteromyidae
Perekond: Lendorav Pteromys
Liik: Lendorav
Ladinakeelne nimetus
Pteromys volans
Linnaeus, 1758
Pteromys volans range map.svg

Lendorav ehk harilik lendorav (Pteromys volans L.) on näriliste seltsi, lendoravlaste sugukonda kuuluv pisiimetaja.[2] Ta on Eesti faunas ainuke lendorava perekonna esindaja.[3] Lendorav on Eestis oma areaali läänepiiril, levilaks on Virumaa metsad. Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi.[4] Ta on Eestis I kategooria kaitsealune liik.[5]

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närilised (Rotentia) on imetajate klassi kuuluv selts. Näriliste seltsi kuulub 33 sugukonda. Lendoravale välimuselt ja eesti keele nime poolest sarnanev liik on orav (Sciurus volans), kes kuulub küll samasse seltsi lendoravaga, kuid mitte samasse sugukonda. Orav kuulub sugukonda oravlased (Sciuridae).[2]

Liigi ladinakeelne nimetus tuleneb sõnadest pteron = tiib (kr), mys = hiir, volans = lendav (lad).[6]

Lendorava esimene kirjeldaja oli Carl von Linné 1758. aastal.[7]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni.[7][8]

Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna-Pärnumaal, Soomaal, Harju-- ja Raplamaal.[4]

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu levila piires on arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole teada. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel.[8][7] Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine.[4] Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad.[6]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel.[9] Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu.[6] Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas.[8][9]

Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa lühenenud, diasteemi pikkus võrdne või ületab purihammaste reapikkuse. Kolju üldpikkus 38,2–41,3 mm, põsekaarte vahepikkus 22,8–25,2 mm ja ülalõua hammaste rea pikkus on 7,1–7,7 mm. Hambavalem: 1/1, 0/0, 2/1, 3/3 = 22.[9][6]

Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–170 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.[2][8][9]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat.[4]

Elupaik ja eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120-aastaste haavapuude esinemine.[8] Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa.[4][2] Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega.

Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad isendid endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada.

Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini.

Lendoravate pesaõõnsuste ava läbimõõt on 3–4 cm ning on oluline, et nende seinad oleksid piisavalt paksud. Pesade avad on reeglina varjatud kas pesapuu enda või lähedal kasvava puu (tavaliselt teise rindesse jääva kuuse) okstega. Lisaks pesapuudele, mida asustatakse aktiivselt, peab olema ümbritsevas metsas ka piisavalt teisi õõnsaid puid. Neid kasutatakse ajutise varjekohana või aeg-ajalt asenduspesana. Samuti on vajalik toiduks oluliste lehtpuude(kase, haava, lepa, sarapuu) olemasolu.[4]

Lendoravad on öise eluviisiga ning päevasel ajal ei tule nad oma pesast välja. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Väljuvad pesast alles päikeseloojangu paiku. Paiguti võib näha noorloomi päeval liikumas.[4] Puult puule liikumine eristab teda samuti oravast, kes suudab teha vaid 4–5–meetriseid hüppeid. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele, mis tõmbab lennuhetkeks kummi. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu.[6][2][4]

Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad – noorendikud ja lageraielangid, mille ületamine on loomadele ebamugav ning eluohtlik. Lendorav liigub maapinnal harva, kuna tema liikumine seal on aeglane ning kohmakas. Sooritavad 20–25 cm hüppeid edasi liikumiseks.[4][10] Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest.[6]

Kodupiirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorav

Lendoravad kasutavad mitut pesa korraga, mida nad sagedasti vahetavad. Pesi vahetavad nad tõenäoliselt vaenlaste, aga ka parasiitide tõttu.

Keskmiseks kodupiirkonnaks loetakse emastel 5,7 hektarit, millest igapäevaselt kasutatakse pesapuu ümbrust vaid kuni 50 meetri raadiuses. Isastel ulatub see 40 hektarini. Emased on territoriaalsed, kaitstes oma kodupiirkonda teiste emaste eest. Isaste kodupiirkonnad aga kattuvad omavahel ning hõlmavad seejuures mitme emase kodupiirkonda.[4][8]

Pesast väljudes ning iseseisvudes jäävad umbes 40% isastest oma sünnipiirkonda. Emased aga lahkuvad oma pesa lähedusest varem ja läbivad pikemaid vahemaid leidmaks uusi territooriume.[8]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendoravad eelistavad taimset toitu. Peamiselt toitub pungadest ja urbadest (lepa, kase, paju ja haava), aga ka samblikest, pähklitest ja marjadest. Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed.

Suvel ja sügisel moodustavad peamise osa toidust puulehed ja männiokkad. Novembrist alates muutuvad olulisemaks mustika pungad ja varred. Detsembris on mustikas lisaks haavapungadele ja -koorele ning männiokastele lendorava põhitoit. Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid.

Lendorav kogub palju toitu puude õõnsustesse (vahel võib toiduvarude hulk küündida kuni 5 dm3-ni).[6][2]

Sigimine ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poegivad 1–2 korda aastas. Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat, mille järel toob emane ilmale 2–3 (5) järglast.

Vastsündinud pojad on juba lennunahaga, kuid karvade ja pigmendita. Nii silmalaud kui ka kõrvaavad on suletud, tagajalgade varbad hargnemata. Pärast teist nädalat avanevad poegadel silmalaud. Hammaste areng algab juba 6. päeval ning 30. päevaks on hammastu täielik. Kuni ühe kuu vanuseni imetab emane poegi ning mida aeg edasi, seda suuremat osatähtsust omab sama toit, mida ka täiskasvanud loomad söövad. Kahe kuu vanused pojad on juba täiskasvanud loomad ja lahkuvad pesast. Suguküpsuse saavutavad nad järgmisel kevadel.[4][2]

Muud tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorava ekskremendid on helekollased või kollakasrohelised, suvel ka tumerohelised. Kujult ovaalsed ning riisitera suurused. Suurte puhtusearmastajatena on nende väljaheited enamasti puude all hunnikutena, harva pesas.[2][4]

Häälitsemas loomi reeglina ei kuule, aga nad võivad vahel sädistada, kuristada ja viiksuda.[11]

Ohutegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikeks vaenlasteks on nugised, kanakull, kassi- ja händkakud. Händkaku arvukus on viimasel ajal oluliselt kasvanud ja händkakk asustab tihti lendoravatele sobivaid metsi.[11] Lisaks looduslikele vaenlaste on ohuteguriteks ka haigused, parasiidid ning halvad ilmastikutingimused. Liigniiskus ja kevadised öökülmad võivad põhjustada esimeses pesakonnas suure osa järglaste hukku. Kuigi liigil on üsna palju looduslikke vaenlasi, siis on tõenäoliselt peamine ohutegur üha intensiivistuv inimtegevus. Lendoravale sobivate elupaikade, raieküpsete ja metsamajanduse seisukohalt üleseisnud leht- ja segametsade vähenemine. Lageraielankide ja noorendike tekkimisest isolatsiooni jäämine ohustab väikeseid asurkondi, kus võib seetõttu esineda sugulusristumisest tulenevaid haigusi ja viljakuse langust.[4]

Olukord Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haruldane liik Eestis. Arvukus on vähenev. Lendoravat on viimase viie aastaga leitud vaid Virumaalt. Liik on kantud Eesti punase raamatu 2. kategooriasse (ohualdis liik).[12] Samuti on arvatud I kaitsekategooriasse.[5]

Olukord Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogu Euroopas arvukus väheneb. Kuulub kaitsvate liikide hulka.[6]

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendorav on Eestimaa Looduse Fondi vapiloom.[13] Eesti Post on andnud 1994. aastal välja lendoravaga margiseeria.[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Amori et al. (2008). Pteromys volans. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 23. juuli 2009.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kirk, A., Eesti imetajad. Tartu: Tartu Ülikooli trükikoda. 1990, lk. 18–19, 63
  3. Eesti imetajate süstemaatiline nimestik
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Timm, U., Tegevuskava lendorava (pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Eesti Ulukid, No. 11, 2008, lk. 3–12, 19, 22–23
  5. 5,0 5,1 Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 MacDonald, D. W., Barett, P., Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2002, lk 229–230
  7. 7,0 7,1 7,2 Amori et al. (2008). Pteromys volans. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 26. september 2013.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Absalon, M., Lendorava (Pteromys volans) ruumikasutus ja populatsiooni sidusus Virumaa metsamassiivis. Tartu Ülikool, 2013, lk. 7–9
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Aul, J., Ling, H., Paaver, K., Eesti NSV imetajad. Tallinn, 1957, lk. 157–158
  10. Timm, U., Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. – Eesti Ulukid, No. 11, 2008
  11. 11,0 11,1 Hagström, T., Hagström, E., Põhjamaade imetajad. Varrak. Tallinn, 2011, lk. 109
  12. Eesti Punane Raamat, selgroogsed
  13. Eestimaa Looduse Fond
  14. Eesti Post, postmargid

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]