Palsamnulg

Allikas: Vikipeedia
Palsamnulg
Abies balsamea1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Palsamnulg
Ladinakeelne nimetus
Abies balsamea
(Linnaeus) Miller (1768)
Abies balsamea range map 3.png
Sünonüümid
  • Abies balsamea var. brachylepis Willk.
  • Abies balsamea forma hudsonia (Bosc ex Jacques) Fernald & Weath.
  • Abies balsamifera Michx.
  • Abies fraseri var. hudsonia (Bosc ex Jacques) Carrière
  • Abies hudsonia Bosc ex Jacques
  • Peuce balsamea (L.) Rich.
  • Picea balsamea (L.) Loudon
  • Picea balsamea var. longifolia Loudon
  • Picea fraseri var. hudsonia (Bosc ex Jacques) Knight & Perry
  • Pinus abies var. balsamea (L.) Münchh.
  • Pinus balsamea L.
  • Pinus balsamea var. longifolia (Loudon) Endl.
  • Pinus taxifolia Salisb.[2]

Palsamnulg (Abies balsamea) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Teisendid ja nende levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palsamnulg kasvab võrdlemisi suurel maa-alal Põhja-Ameerikas Newfoundlandi saarest idas Kesk-Albertani läänes ja Virginiani lõunas.[3]

Palsamnulul (Abies balsamea) eristatakse kaht teisendit:

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käbid
Tüvi

Palsamnulu eluiga küündib soodsates oludes 150–200 aastani, kuid ebasoodsates tingimustes hukkub ta sageli juba 70–80 aasta vanuselt.[5]

Puu kasvab kuni 20, soodsates oludes ka kuni 26 m kõrguseks. Võra on korrapärane, tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul, oksad on praktiliselt horisontaalsed, ainult veidi allapoole suunduvad. Tüve läbimõõt on kuni 45 (75) cm. Tüve koor on kahvatuhall, sile, suurte vaigumahutitega, vanemas eas tekib nõrgalt rõmeline korp.[5] Kui puu vaigumahutid purustada, siis kipub vaik pritsima.

Juurestik on üldjuhul maapinna lähedane, paksemates mullahorisontides võib ulatuda 60 kuni 75 cm sügavusele. Liivmuldades kasvavad ka sügavamale, registreeritud on 137 cm sügavusele jõudnud juurestik.[3]

Okkad on 1,3–3 cm pikkused, pealt läikivad, tumerohelised, allküljel kaks hallikasvalget õhulõheriba, haprad, painutamisel murduvad. Pungad on pruunid kuni punakaspurpurjad, ümarad kuni koonilised, 9–11 mm läbimõõduga, vaigused. Võrsed on hallikaspruunid, karvased.[5]

Okkad on tipust kerge sälguga. Nad paiknevad võrsel spiraalselt, kuid pöörduvad alusel, nii et nad moodustavad kaks enam-vähem samas tasapinnas rida.[6]

Isasõisikud on lillakad ja neid on rohkesti. Käbid on 5–10 cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, vaigused, noorelt rohekasvioletsed, hiljem violetjad, valminult tumehallid-pruunikad. Seemnesoomused on kumeratipulised, kattesoomused ei ulatu välja või on tipp väljaulatuv. Seemned on 3–6 mm pikkused, kolmnurkse kujuga, tiivakesega, mis on seemnest ligi kaks korda pikem. 1000 seemne mass on keskmiselt 6–8, maksimaalne 15 g.[5]

Kasvukohad ja -tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurel territooriumil levinud palsamnulg kasvab kõrgendikel, tasandikel, madalikel, rabades ja soodes. Teda leidub merepinna kõrgusel Atlandi ookeani rannikul kuni 1890 m kõrguseni Valgetes mägedes New Hampshire'is.[7]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila kliimale on iseloomulik jahe parasvöötme kliima. Aasta keskmine temperatuur on vahemikus –4...+7 °C. Keskmine sademete hulk aastas varieerub suures ulatuses, olles Kanada keskosas 390 mm ja Atlandi ookeani rannikupiirkonnas 1400 mm.[3]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvupinnase koostis sõltub piirkonna geoloogilisest aluspõhjast, millest on esindatud gneiss, kiltkivi, anortosiit, diabaas, kilt, liivakivi ja lubjakivi. Muldadest on kõige levinum paksu huumusekihiga happeline leetmuld. Palsamnulg kasvab väga erineva tekstuuriga pinnasel, raskest savist kuni kivise pinnaseni. Kõige paremini kasvab ta värskel viljakal saviliivmullal, samuti kergemal liivsavimullal[5]. Erinevate aluspõhjade keemilise koostise tõttu talub palsamnulg nii happelist kui aluselist kasvupinnast[7]. Optimaalne pH jääb vahemikku 6,5–7,0[3].

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palsamnulumets New Hampshire'is

Palsamnulg moodustab küll puhaspuistuid, kuid sagedamini esineb ta segametsades. Kõrgendikel kasvab palsaminulg koos järgmiste puuliikidega: kanada kuusk (Picea glauca), punane kuusk (Picea rubens), paberikask (Betula papyrifera), ameerika haab (Populus tremuloides), ameerika saar (Fraxinus americana), kollane kask (Betula alleghaniensis), ameerika pöök (Fagus grandifolia), punane vaher (Acer ruburum), suhkruvaher (Acer saccharum), kanada tsuuga (Tsuga canadensis) ja valge mänd (Pinus strobus). Madalikel kasvab ta koos järgmiste puuliikidega: must kuusk (Picea mariana), kanada kuusk, ameerika lehis (Larix laricina), punane vaher, must saar (Fraxinus nigra) ja harilik elupuu (Thuja occidentalis).[7]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud

Palsamnulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb peamiselt seemnete abil. Valgusküllases kasvukohas võib käbikandvus alata juba 15-aastastel puudel. Enamasti saavad palsaminulud viljakandvaks 20–30 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub aprilli lõpust kuni juuni alguseni, aga see sõltub kasvukohast ja ilmast. Seemned valmivad augusti lõpust kuni oktoobrini, millele järgneb nende varisemine koos katte- ja seemnesoomustega. Varisemine võib kesta kuni järgmise aasta varakevadeni. Käbist järele jäänud roots võib jääda puule mõneks aastaks. Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul, mis võib nad kanda kuni 160 m kaugusele, enamus seemneist maandub siiski 25–60 m kaugusel. Vähesel määral levitavad seemneid ka närilised. Head seemneaastad korduvad 2–4 aasta järel.[3]

Mõningal määral esineb alumiste okste juurdumist ehk vegetatiivset paljunemist levila põhjapiirkonnas, mägistes piirkondades nagu Isle Royale saar ja Valged mäed, avatud soodes, kiirekasvuliste sammaldega metsades ja kanada kuuse varjus kasvades.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika punaorav toitub palsamnulu pungadest ja seemnetest.
Seemned

Palsamnulu puit on kreemikaskollane kuni helepruun, kerge, küllaltki pehme, väikese survetugevusega ja üsna hea tõmbetugevusega. Peamiselt kasutatakse tema puitu tselluloosi tootmiseks ja saematerjalina. Veel leiab ta kasutust kergkonstruktsioonides ja väikemajade ehitusmaterjalina. Välistingimustesse palsaminulu puit ei sobi, kuna seal laguneb ta kiiresti.[7]

Palsamnulg on väga populaarne jõulupuu, selleks otstarbeks on rajatud spetsiaalsed istandikud. Dekoratiivse välimuse tõttu kasutatakse puud ka parkide haljastamiseks.[7]

Tüve koore all olevatest vaigumahutitest kogutakse vaiku, millest valmistatakse kanada palsamit. Seda kasutatakse optikatööstuses optiliste detailide liimimisel ja mikroskoopiliste püsipreparaatide valmistamiseks.[5] Kanada palsam sobib ka näriliste tõrjeks, kuigi ta ei ole mürgine.[8]

Laialt levinud palsaminulgu kasutavad linnud ja loomad toiduallikana. Tähtsaks toiduvaruks talvel on ta põdrale, kes eelistab palsamnulu võrseid lehtpuude omadele, kuna viimased kaaluvad 8–13 korda vähem. Kraepüü (Bonasa umbellus) ja kuusepüü (Falcipennis canadensis) toituvad okastest ja pungadest, mis moodustavad nende sügis-talvisest toidulauast 10–15%. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) toitub palsamnulu pungadest ja seemnetest.[7]

Palsamnulu seemneid söövad käbilinnud (Loxia) ja tihased Baeolophus. Palsamnulg pakub varju ameerika jänestele (Lepus americanus), valgesaba-pampahirvedele (Odocoileus virginianus) ning väikestele imetajatele ja laululindudele.[7] Okkaid söövad mõned liblikad, näiteks Automeris io.

Palsamnulg on New Brunswicki provintsi puu.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palsamnulu okkad

Euroopasse toodi palsamnulg 1697. aastal, Eestisse 19. sajandi esimesel poolel[5]. Meie vanades parkides on palsamnulg siberi nulu järel teine levinuim nululiik, kasvades kohati kõrgemaks kui oma kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, näiteks Lasinurme park Lääne-Virumaal, Järvseljal, Taageperas ja Kuremaal, kus puude kõrgus ulatub 28 meetrini ja võra laius 4–6 m[9]. Palsamnulg on meil täiesti külmakindel, kuna talub külmatemperatuure –40...–46 °C[10].

Noorena (kuni 20 aastat) on ta väga dekoratiivne, kuid vanemas eas sageli kiratsev, okkad muutuvad kollakaks ja pruunilaiguliseks. Meil kasvavaid palsamnulgusid kahjustavad sageli must pahktäi (Aphrastasia pectinatae) ja juurepess (Heterobasidion annosum). Samuti on palsamnulg väga tundlik heitgaaside ja tahma suhtes, mistõttu linnade ja tööstuspiirkondade haljastuses ei ole teda otstarbekas kasutada.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group 1998. Abies balsamea.. IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org>., Kasutatud 31.03.2010. (inglise)
  2. 2,0 2,1 Conifer database: Abies balsamea var. balsamea.. Catalogue of Life: 2009 Annual Checklist, Kasutatud 31.03.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Balsam Fir. www.na.fs.fed.us, Kasutatud 31.03.2010. (inglise)
  4. Conifer database: Abies balsamea var. phanerolepis.. Catalogue of Life: 2009 Annual Checklist, Kasutatud 31.03.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
  6. Balsam Fir. zipcodezoo.com, Kasutatud 16.07.2011. (inglise)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Abies balsamea. www.fs.fed.us, Kasutatud 31.03.2010. (inglise)
  8. "Balsam fir oil (129035.) Fact Sheet". www.epa.gov, Kasutatud 16.07.2011. (inglise)
  9. Endel Laas, "Okaspuud". Tartu: Atlex 2004
  10. Francine Bigras ja Stephen Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  11. "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]