Edgar Degas

Allikas: Vikipeedia
Edgar Degas
Edgar Germain Hilaire Degas 061.jpg
Autoportree (1855)
Sünninimi Hilaire-Germain-Edgar de Gas
Sünniaeg 19. juuli 1834
Pariis
Surmaaeg 27. september 1917 (83-aastaselt)
Pariis
Rahvus prantslane
Tegevusala maalimine, skulptuur, joonistamine
Kunstivool impressionism
Tuntud teoseid "Bellelli perekond", "Tantsutund", "Naine krüsanteemidega"

Edgar Degas (sünninimi Hilaire-Germain-Edgar de Gas; 19. juuli 1834 Pariis27. september 1917 Pariis) oli prantsuse impressionistlik kunstnik ja skulptor.

Edgar Degas on tuntud selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, milles peensusteni viimistletud pastellijoonistus kastetakse üle vee või piimaga. Selle tulemusena sulavad toonid kokku ja pilt tundub olevat maalitud.

Elukäik ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar Degas sündis Pariisis viielapselise pere esiklapsena. Tema isa Augustin de Gas oli pankur ja ema Celestine Musson de Gas oli New Orleansist pärit kreool. Ema suri 1847, kui Edgar oli 13-aastane.

Perekonna algne nimi oli Degas, aga kui isa kolis Pariisi ja asutas seal panga harukontori, hakkas ta oma nime ambitsioonikamalt kirjutama. Ka Edgari vend René kasutas nimekuju De Gas, aga Edgar võttis 30-aastaselt tagasi algse nimekuju.

11-aastaselt hakkas Degas õppima Louis XIV lütseumis (Lycée Louis-le-Grand), mille lõpetas 1853 bakalaureusekraadiga kirjanduses. Isa ootas, et ta saaks juristiks, ja sama aasta novembris astus Edgar Pariisi ülikooli õigusteaduskonda, aga ta ei õppinud seal kuigi palju. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud.

18-aastaselt muutis ta ühe oma toa ateljeeks ja 1853 registreerus ta Louvre'is kopistina. 1855 kohtus ta Jean Auguste Dominique Ingresiga, keda ta austas. Ingres andis talle soovituse, mida ta hiljem ei unustanud: "Tõmba jooni, noor mees, ja veel rohkem jooni, niihästi elust kui mälust, ning sinust saab hea kunstnik." Sama aasta aprillis võeti ta vastu Kaunite Kunstide Kooli (École des Beaux-Arts), kus ta õppis joonistamist Louis Lamothe'i juures ja oli Ingresi stiili järgides edukas.

"Bellelli perekond" (1858–1867)

1856. aasta juulis reisis ta Itaaliasse, kuhu jäi 3 aastaks. Ta peatus seal oma tädi Laura ning selle mehe, paruni Gennaro Bellelli juures, kes oli töötanud ajakirjanikuna ja pärast 1848. aasta revolutsiooni, mida ta toetas, pidanud kodulinnast Napolist Firenzesse pagema. Itaalias joonistas ja maalis Degas arvukalt renessansiaegsete kunstnike tööde koopiaid, aga erinevalt tavalisest valis ta suurematelt teostelt välja mõne üksiku detaili, mis tema tähelepanu köitis: mõne teisejärgulise figuuri või üksnes tegelase pea, mida ta käsitles portreena. 1858 maalis ta ka oma võõrustajatest portree "Bellelli perekond", kus nad on matuseriietuses, sest tädi Laura isa (Edgari vanaisa) oli äsja surnud.

1859 naasis Degas Prantsusmaale. 1860 valmisid tal seal ajaloolised maalid "Aleksander ja Bukephalos", "Jefta tütar", "Semiramis Babüloni ehitamas" ning "Noored spartalased". Kuid "Bellelli perekond" valmis tal lõplikult alles 1867 ja selleks ajaks oli Gennaro Bellelli mitu aastat surnud. 1861 külastas Degas Normandias elavat sõpra. Pärast seda oli ta lummatud hobustest ning tema selle perioodi maale ilmestavad hobused ja hobuste võidusõidud.

"Noored spartalased" (1860)

Aastal 1864 tutvus ta Édouard Manet'ga ning tema kaudu teiste impressionistide ja nende loominguga. Kuulujutu järgi tutvusid nad Louvre'is, kui mõlemad joonistasid maha sama Diego Velázqueze portreed. Tutvus mõjutas märgatavalt tema loomingut, kuigi ta ise ennast impressionistiks ei pidanud.

Esimest korda osales Degas Pariisi Salongi iga-aastasel prantsuse kaasaegse kunsti ülevaatenäitusel 1865 maaliga "Sõjastseen keskajal", mis aga suurt tähelepanu ei äratanud. Kuigi ta esines Salongis ka igal järgmisel viiel aastal, ta rohkem ajalooainelisi maale sinna ei esitanud. Näiteks järgmisel aastal esines ta maaliga "Takistussõit. Kukkunud džoki".

1860. aastatel avas Edgar Degas Pariisis oma maalistuudio. Selleks ajaks oli tal ette näidata juba ligikaudu 700 tööd.

1870 puhkes Prantsuse-Preisi sõda. Degas andis ennast üles Rahvuskaarti ja Pariisi kaitsmine jättis talle maalimiseks vähe aega. Kuid laskmise väljaõppe ajal leiti, et tema nägemine on halb. Kogu edaspidise elu jooksul pidi Degas oma nägemise pärast muretsema.

"Puuvillatööstuse kontor New Orleansis" (1873)

1872 reisis Degas USA-sse New Yorki ja New Orleansi. New Orleansis elas tema ema vend Michel Musson. Pariisi naasis ta 1873. aasta veebruaris ja samal aastal valmis tal õlimaal "Puuvillatööstuse kontor New Orleansis", kus on kujutatud onu puuvillaga kaupleva ettevõtte kontorit selle pankrotti mineku päeval. Maalil kujutatud isikute hulgas on ka onu ise ja Edgar Degas' kaks venda. 1878 müüs Degas selle maali Pau kunstimuuseumile ja see oli ainus maal, mille Degas oma elu jooksul muuseumile müüs.

1874 suri Degas' isa. Pärimisasjade ajamisel selgus, et vend René on äri ajades sattunud suurtesse võlgadesse. Selleks, et perekonna head nime säilitada, oli Edgar sunnitud müüma oma maja ja kunstikollektsiooni, mille oli pärinud. Sellest ajast peale polnud tal muid sissetulekuid peale oma teoste müügi.

Kuid tema oma looming osutus nii populaarseks, et Degas suutis teistegi kunstnike töid koguda. Eriti põhjalikult olid tema kogus esindatud need kunstnikud, keda ta kõige rohkem austas: Ingres, Eugène Delacroix ja Honoré Daumier. Tema kogus oli nii vanade meistrite (El Greco) kui ka kaasaegsete töid (Manet, Camille Pissarro, Paul Cézanne, Paul Gauguin ja Vincent van Gogh).

"Naine juukseid sugemas" (1885)

Degas pettus Salongis ja selle asemel liitus impressionistidega. Ta oli kõigi impressionistide näituste peamine organiseerija ehk kuraator. Neid näitusi korraldati 8, neist esimene 1874 ja viimane 1886. Ühtlasi esitles ta neist kõigil peale ühe oma loomingut.

Kuigi Degas ei pidanud end impressionistiks, kasutas ta oma loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) tüüpilisi impressionistide võtteid. Neid oli näha juba varaseski loomingus. Näiteks maalil "Noored spartalased" on vasakul pool tütarlaste rühm, kus 4 tüdruku peale on 9 jalga. 1868–69 valmis maal "Édouard Manet ja proua Manet", kus proua jääb poolest saadik kardina või eesriide varju ja sealjuures on just nägu nagu ära lõigatud. Enne impressionismi oleks selliseid asju andestamatuteks vigadeks peetud.

Ometi ei saanud Degas teiste impressionistidega hästi läbi. Tal oli vähe ühist Claude Monet' ja teiste maastikumaalijatega ning ta pilkas neid vabas õhus maalimise pärast. Ta jälestas skandaali, mida impressionistide näitused tekitasid, ühtlasi ei sallinud ta avalikkuse tähelepanu ja enesereklaami, mida teised kunstnikud otsisid. Talle ei meeldinud ka nimetus "impressionism", mida ajakirjandus tema ja teiste tema korraldatud näitustel osalevate kunstnike kohta kasutas. Teistes tekitas vimma jälle see, et Degas võttis impressionistide näitustele näiteks Jean-Louis Foraini ja Jean-François Rafaëlli töid, mida ei peetud piisavalt impressionistlikeks.

"Tantsutund" (1873–1876)

Alates 1870. aastatest maalis ta enamjaolt baleriine. Baleriinid ja hobused ongi saanud Edgar Degas' loomingu nii-öelda visiitkaardiks.

Degas' loomingus oli seda, mis jäi samaks kogu tema elu jooksul. Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sageli modelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtud mälu või kujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust.

Degas oli kaalutlev kunstnik, kelle teosed olid hästi ette valmistatud, kalkuleeritud, läbi harjutatud ja osade kaupa täide viidud. Degas ise selgitas: "Kunstis ei tohi midagi juhuse hooleks jätta, isegi mitte liikumist."

Seevastu paistavad tema muus osas küpses stiilis silma ilmselgelt lõpetamata kohad, isegi muidu tihedalt täis maalitud teostel. Sageli süüdistas ta oma võimetuses maali lõpetada oma silmahäda, aga nii teised kunstnikud kui kunstikogujad suhtusid sellesse seisukohta skeptiliselt. Kunstnik ise andis selle olukorra kohta vihje siis, kui teatas, et eelistab alustada sadat asja ja lõpetada mitte ühtegi nendest, ning tema vastumeelsus oma maale valminuks tunnistada oli üldteada.

Autoportree (1895)

1880. aastate lõpus huvitus Degas fotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel.

Eluajal avalikustas Degas kõigest ühe oma skulptuuri: 1881 vahast kuju "Väike neljateistaastane tantsija", mida teist korda näidati avalikkusele alles 1920 ja pronksi valati 1922. Tema ülejäänud skulptuurid jäid saladusse kuni kunstniku surmani ja need olid väljas postuumsel näitusel 1918. Degas ei valmistanud skulptuure maalimise abivahendiks, vaid ta omistas mõlemale umbes ühesugust tähtsust: "Joonistamine on üks mõtlemise viis, modelleerimine teine."

Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad konsulteerisid valukoja omaniku Adrien Hébrardiga ja viimase hinnangul kõlbas üksnes pooli neist, 74 skulptuuri pronksi valada. Hébrard tegi selle töö oma valukojas ära aastail 19191936 ja lõpetas selle pisut enne valukoja sulgemist 1937, misjärel Hébrard varsti suri.

Alles 2004 oli tehnika sedavõrd arenenud, et ka enamikust ülejäänud Degas' vahaskulptuuridest sai teha pronkskoopia. Nii tutvus maailm veel 73 uue skulptuuriga.

"Absindijoojad" (1876)

Aastate jooksul muutus Degas järjest üksildasemaks. Osalt tuli see tema uskumusest, et kunstnik peab elama üksi ja tema eraelu peab jääma saladusse. Seetõttu elas ta pealtnäha igavat elu. Seltskonnas oli ta tuntud teravmeelsuse poolest, mis võis olla julm. Kirjanik George Moore nimetas teda vanaks torisejaks ja Degas kujundas meelega mainet endast kui misantroobist vanapoisist. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi.

Vaadetelt oli Degas konservatiiv. Ta oli vastu kõigile sotsiaalsetele reformidele ja ta ei austanud ka tehnikasaavutusi, näiteks telefoni.

Degas vallandas ühe oma modellidest, kui sai teada, et see on protestant. Kuigi ta maalis 1860. aastate lõpus juute, muutus tema antisemitism 1870. aastatel järjest ilmsemaks. Dreyfusi afäär tugevdas tema antisemitismi veelgi. 1890. aastate keskpaigaks oli ta katkestanud suhted oma kõigi juutidest tuttavatega, ütles avalikult lahti sõprusest kõigi juutidest kunstnikega ja keeldus kasutamast modelle, kellest kahtlustas, et nad on juudid. Ta jäi kuni surmani juudivastase Anti-Dreyfusi ühingu liikmeks.

Degas' iseloomu mõistis hukka Auguste Renoir sõnadega: "Mis olevus ta küll oli, see Degas! Kõik tema sõbrad on tema juurest ära läinud. Mina olin üks viimaseid, kes temaga jäi, aga isegi mina ei suutnud lõpuks vastu pidada."

1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks 1907 üle pastelljoonistustele ja skulptuuridele. 1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult, kui tema kauaaegse elumaja lammutamine Victor Massé tänaval sundis ta kolima korterisse Clichy bulvaril. Oma elu viimased aastad veetis ta peaaegu pimedana, lonkides päevad otsa mööda Pariisi tänavaid.

Juba eluajal tunnustati Degas'd tähtsa kunstnikuna. Tänapäeval peetakse teda üheks impressionismi rajajatest. Tema osalus teiste oluliste impressionistide elus ja näitustes, tema dünaamiline maalimisstiil ning igapäevaelu ja -tegevuse kujutamine ning julged katsetused värvidega sidusid ta lõpuks impressionistide liikumisega. Tema maalid, pastellid, joonistused ja skulptuurid on välja pandud paljudes muuseumides.

Kuigi Degas'l ei olnud ametlikult ühtki õpilast, mõjutas ta siiski paljusid kunstnikke, sealhulgas Jean-Louis Foraini, Mary Cassatti ja Walter Sickertit. Tema kõige suurem austaja võis olla Henri de Toulouse-Lautrec.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]