Paul Gauguin

Allikas: Vikipeedia
Autoportree (1893)

Eugène Henri Paul Gauguin [gogää(n)] (7. juuni 1848 Pariis9. mai 1903) oli prantsuse üks tuntumaid postimpressionistlikke maalikunstnikke.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul Gauguin sündis Pariisis Peruu päritolu ema ja prantsuse ajakirjaniku lapsena. Oma varajase lapsepõlve veetis ta ema kodumaal, kus ta muuhulgas tutvus Peruu ja Hispaania keraamikaga. Hariduse sai Paul Gauguin Orléans'is. Pärast kooli tegeles ta kuus aastat merekaubandusega reisides paljudes maades. Hiljem teenis Prantsuse mereväes.

1870. aastal naasis ta Prantsusmaale ning asus tööle börsimaaklerina. Tema hobiks oli ka kunstiteoste kollektsioneerimine.

1875. aastal kohtus ta prantsuse impressionistliku maalikunstniku Camille Pissarroga, kellega hakkas nädalavahetuseti maalimas käima. Ehkki algul oli ta maalikunstis niiöelda diletant, arenes ta väga kiiresti. 1880ndate aastate alguses oli Gauguini looming valdavalt impressionistlik. Aastail 1882 – 1888 esines ta oma töödega mitmetel impressionistide näitustel.

Kunstnikutegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1884. aastal kolis Gauguin perega Kopenhaagenisse, kus tema ärikarjäär ei olnud edukas. Aasta hiljem siirdus ta tagasi Prantsusmaale, jättes pere Taani. Ta üritas nüüd täielikult pühenduda maalimisele. Mõni aeg hiljem pöördus ka abikaasa Mette Sophie Gadd koos viie lapsega tagasi Gauguini juurde Prantsusmaale.

Arles'is töötas ta üheksa nädalat koos Vincent van Goghiga. See maalimisperiood põhjustas Gauguinil sügava depressiooni: ta üritas isegi endalt elu võtta. Kunstnikule näis, et impressionism ei suuda talle midagi pakkuda. Paul Gauguinil tekkis sügav sümpaatia Aafrika ja Aasia kunsti vastu, mis sisaldas müstilist sümbolismi ja unikaalset elujõulisust.

1888. aastal külastas ta Belgia kunstiühingu Les XX näitust, kus muu hulgas tutvustati ka eksootiliste maade kunsti ja skulptuuri. Gauguinile jättis sügava mulje naivistlik maalikunst ja Jaapani puulõiked. See ajendas tal hakata tegelema 1880ndate lõpul cloissonismiga. Ta tutvus mitmete prantsuse sümbolistlike kunstnikega (kes viljelesid ka cloissonismi) ning hakkas maalima Bretagne' poolsaare rannakülades, kus oli veel säilunud Gauguinile meelepärane vanamoodne kombestik ja kultuur.

Bretagne's loobus ta impressionismist, taotledes lihtsamat laadi. Siin moodustas ja juhtis ta Pont-Aven'i kunstnikeringi, kuhu kuulusid muu hulgas Paul Sérusier ja Émile Bernard.

Okeaanias[muuda | redigeeri lähteteksti]

1891. aastaks oli Gauguin sattunud võlgadesse, tema suhted naise ja naise sugulastega olid muutunud külmaks, ning kunstnik tundis puudust üldisest tunnustusest. Ta otsustas Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni hüljata. Gauguin purjetas Lõuna-Ameerika suunas, jõudes Martinque'i saarele, kus veetis mõned päevad. Lühikest aega töötas ka Panama kanali ehitusel ning siis maabus Vaikses ookeanis asuval Tahitil. Siin jätkas ta maalimist.

Aastal 1893 otsustas ta korraldada Pariisis isikunäituse. See oli üks väheseid kordi, kus ta kodumaad külastas. Näitus osutus väga edukas.

Aastal 1897 otsustas ta kolida Markiisaartele (Prantsuse Polüneesia). 1903. aastal mõisteti talle 3 kuud vanglakaristust ja 500 franki trahvi tahiitilaste “ässitamise” eest kohaliku kuberneri vastu. Karistust kanda tal ei tulnud, kuna kunstnik suri kolm päeva peale selle määramist. Priiskav elulaad ja alkohol olid hävitanud Paul Gauguini tervise.

Paul Gauguin on maetud Hiva Oa kalmistule (Prantsuse Polüneesia).

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maalikunstiga hakkas ta tegelema alles 1875. aastal, olles 38-aastane, Camille Pissarro juhendamisel. Tema maalimistehnika areng oli äärmiselt kiire ning juba 1880ndate esimesel poolel valmisid esimesed tõsisemad impressionistlikud teosed. 1888. aastaks tüdines ta impressionismist – teda häiris eelkõige omanäolisuse puudumine.

1880ndate lõpuaastail eksperimenteeris kunstnik cloisonnismiga, millele on iseloomulikud selged tugevad kontuurid (sageli tumedad). Cloissonnisme'i üheks ehedaimaks näiteks on "Kollane Kristus", mis valmis 1889. aastal.

Gauguini loomingus on valdav stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline. Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; töödes domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka eksootiliselt vürtsitatud nüanssid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid lummaks vaatajaid üksnes dekoratiivse – lopsakate ja kõlavate värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on nimetanud teda sümbolistiks.

Gauguini maalid, mis valmisid Prantsuse Polüneesia saartel, on üldjoontes sarnased kunstniku varasema kunstiloominguga, ehkki siin on ta püüdnud kaasaegse maalikunsti jooni ühendada Polüneesia saarte rahvakunsti naiivselt siira elutunde ja dekoratiivsusega. Sageli kujutas ta tsivilisatsioonist puutumata looduslapsi eksootilise looduse keskel. Tahiitil maalitud teosed kunstniku äge protest Prantsuse kolonialismi vastu Okeaanias.

Paul Gauguin on peale maalide teinud ka mitmesuguseid skulptuuritöid ja puunikerdusi.

Eelkõige on Gauguini kunsti seostatud 19. sajandi lõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema innovaatilisus ja isikupära on tugevasti mõjutanud ka mitmeid 20. sajandi alguse kunstižanre. Siinkohal võiks eriti mainida monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti ja puhta värvi vallandumist 20. sajandi kunstis.

Kunstnik kirjutas oma elust ka autobiograafilise teose "Noa-Noa". 1893

Maale[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1888 „Nägemus peale jutlust“
  • 1888 „Nägemus pärast jutlust ehk Jaakobi võitlus ingliga“
  • 1888 „Arles’i kohvik“
  • 1889 „Tere, härra Gauguin“
  • 1889 „Undiin“
  • 1889 „Kollane Kristus"“
  • 1892 „Kaks naist Tahitilt“
  • 1893 „Autoportee paletiga“
  • 1896 „Kuninga naine“
  • 1899 „Naine lilledega“
  • 1892 „Oled Sa armukade? “
  • 1891 „Vestlus“
  • 1892 „Surnute vaim on valvel“

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gauguini tööd muutusid eriti populaarseks peale tema surma. Suure osa tema töid omandas Vene kunstikollektsionäär Sergei Šukin. Hulk kunstniku olulisemaid töid on eksponeeritud Puškini muuseumis ja Ermitaažis.

Gauguini töid saab väga harva osta oksjonitelt, nende hinnaks võib olla ligi 40 miljonit Ameerika dollarit.

Markiisisaartel, kus kunstnik veetis oma viimased eluaastad, on avatud ka Paul Gauguini Kultuurikeskus.

Gauguini elust inspireerituna valmis ka William Somerset Maughami romaan "Kuu ja kuuepennine".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]