Arvutihiir

Allikas: Vikipeedia
Arvutihiir

Arvutihiir ehk hiir on arvuti riistvaraline osutusseade. Hiirt kasutades saab paljud käsud arvutile edastada ilma täiendavate tööriistadeta, väheneb sõrmistiku kasutamise vajadus, kuid see ei kao täielikult.

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvutihiire esimene nimetus oli inglise keeles X-Y Position Indicator for a Display System ehk tõlgituna X-Y asukoha ekraanil näitamise süsteem[1]. Tänapäevane hiire nimetus tuleb sellest, et esimeste hiirte tagaosast tuli välja juhe, mis meenutas hiire saba ja ühendas hiirt arvutikorpusega. Ka suuruselt on ta üksnes pisut suurem oma närilisest nimekaimust. Viimasel ajal on hakatud tootma juhtmeta hiiri, kuid nimetus on jäänud samaks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks esimestest arvutihiire prototüüpidest

Hiire leiutas 1963 Douglas Engelbart, kelle jooniste järgi valmistas Bill English samal aastal esimese prototüübi. 9. detsembril 1968 esitles Engelbart San Franciscos kolmenupulist hiirt esmakordselt laiemale publikule.[2]

Jack Hawley ja Bill English,, disainisid 1972 Engelbarti tööst inspireerituna uue hiire, mis ei vajanud enam analoog-digitaalmuundurit, vaid saatis selle asemel arvutile otse digitaalselt hiire asukoha kohta käivat teavet. See oli ka esimene hiir, mis kasutas asukoha määramiseks hiire korpuse all olevat kera.[2]

Xerox PARC lisas hiire oma Alto arvutile 1973, kuid kuna see süsteem oli eksperimentaalne, ei saanud arvutihiir laiemalt tuntuks. 1979 kutsuti mitu inimest Apple'ist, kaasa arvatud Steve Jobs, tutvuma Alto süsteemi ja tarkvaraga, millel see jooksis.[1]

Arvutihiirest hakkas nähtavat kasu olema alles graafilise kasutajaliidesega arvutitega töötades. Hiirega arvuteid hakati müüma alles 1981 revolutsiooniliselt uudse arvuti Xerox Star koosseisus. See oli esimene äriliselt turustatav arvuti, mis sisaldas ühtlasi esimesena paljusid tänapäeval enesestmõistetavaid vahendeid: akendel põhinev graafiline kasutajaliides, ikoonid, kaustad, Etherneti toetus, failiserverid ja e-post. Sellegipoolest jäi hiir üsna haruldaseks kuni Apple Macintoshi turuletulekuni.

1982 leiutas Steve Kirsch esimese optilise hiire, mis vajas töötamiseks hiirematti, millele oli prinditud ruudustik. Kuigi need hiired olid väga täpsed, ei saanud nad väga populaarseks.[2]

1983 turustas Apple oma esimese hiire osana Apple Lisa arvutikomplektist. Hiirel oli vaid üks nupp, millest sai Apple'i hiiri iseloomustav ja neid teistest tootjatest eristav tunnusjoon.[2]

1999 lõi Agilent esimese optilise hiire anduri, mis töötas hiirematitagi.[3]

2004 tõi Logitech müüki esimese hiire, mis kasutas asukoha määramiseks laserit. Selleks vajaliku anduri lõi Agilent. Laseripõhine asukoha määramine optilistel hiirtel tõi kaasa suure arengu hiirte täpsuses.[2][3]

Kaasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval kuulub hiir enamiku arvutite standardvarustusse ja paljusid hiiri saab ka eraldi osta. Paljud uuemad operatsioonisüsteemid eeldavad arvutihiire kasutamist. Suurimad hiirte tootjad on Microsoft ja Logitech [1].

Hiired jagunevad tööpõhimõtte järgi kolmeks: mehaaniline hiir, optomehaaniline hiir ja optiline hiir. Lisaks on tänapäeval kasutusel muidki klassikalisi hiiri asendavaid osutusseadmeid.

Tavaline enimkasutatud tänapäevane arvutihiir koosneb järgmistest komponentidest:

  • korpus, millest hoitakse hiirega töötamisel kinni. Korpus on enamasti tehtud plastist ja sisaldab väga vähe liikuvaid osi.
  • seade hiirega tehtud liigutuste edastamiseks arvutisse. Mehaanilistes hiirtes on selleks kummist muna, mis asub rullidel, ja optilistes hiirtes on selleks optiline andur.
  • nupud (tavaliselt vähemalt kaks ja enamasti ka rullik) valikute langetamiseks ekraanil
  • meetod arvutiga ühendamiseks: juhe koos pistikuga või juhtmeta hiirte korral infrapunakiirguse või Bluetoothi signaali saatja.[1]

Mehaaniline hiir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehaanilise arvutihiire osad: 1) töö- ja raskuskehaks olev muna, 2) rullid, 3) valgusallikas (valgusdiood), 4) hiirenuppude mikrolülitid, 5) valgusandur

Hiire kere all asub kummist muna, mis pöörleb, kui hiirt liigutada. Muna omakorda toetub hiire keres olevatele rullidele, mis on üksteise suhtes risti. Üks rull loeb liikumist X-telje ja teine Y-telje suunass. Kahe rulli vastaspoolel on kolmas rull, mis on kinnitatud vedruga ja lükkab muna esimese kahe rulli vastu, et signaal võimalikult täpne tuleks. Need rullid on ühendatud ketastega, milles on teatud vahemaade taga pilud, mis lasevad valgust läbi. Väikesed valgusandurid tuvastavad ketaste liikumise, jälgides valgusdioodi vilkumist, kui ketas pöörleb ja valgus piludest läbi pääseb. Need vilkumised muudetakse kursori liikumiseks vastavatel telgedel.[1][4]

Optiline hiir[muuda | redigeeri lähteteksti]

Optilised hiired kasutavad hiire asukoha muutumise määramiseks valgusdioode ja fotodioode. Laserhiir on optiline hiir, mis kasutab valgusdioodi asemel laseri valgust.

Tänapäevaste optiliste hiirte tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • pildi anduri suurus on 16*16 kuni 30*30 pikslit
  • lahutusvõimega cpi (tükki tolli kohta) ja dpi (punkti tolli kohta)
  • värskendussagedus (Hz või võtet sekundis)
  • pildi kvaliteet (läätse täpsus, valguse värv jne)
  • pildi töötlusvõimsus (megapikslit sekundis)
  • suurim liigutamiskiirus (tolli sekundis)
  • suurim kiirendus (g)

Hiire ühendusviisid arvutiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jadaväratiga ühenduvad hiired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga levinud meetod hiire ühendamiseks vanades arvutisüsteemides on jadavärat. Arvutihiire juhtme otsas on tavaliselt D-sub DE-9 9-kontaktiline emane ühendus (pistikupesa). Mõned väga vanad hiired kasutavad D-sub 25 kontaktilisi ühendusi. Mõlemal juhul kasutatakse arvuti ja arvutihiire vaheliseks andmevahetuseks pistikühendusest vaid paari kontakti, kuid kõik 9 või 25 kontakti on siiski pistikus olemas, isegi kui neid ei kasutata.[1]

PS/2 porti ühenduvad hiired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremal osal arvutitest on eraldi hiire jaoks mõeldud port, mis on ehitatud otse emaplaadi külge. Liidese nimetus pärineb 1987 välja lastud IBM-i Personal System / 2 sarja personaalarvutitelt. PS/2 liideste tähistamisel kasutatakse värvikoode, milles roheline on hiire ühenduspordi jaoks.[5]

USB porti ühenduvad hiired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga paindlik USB port on muutunud kõige populaarsemaks pordiks hiirte, sõrmistike ja muude sisendseadmete ühendamiseks. USB hiirte eelised PS/2 ees:

  • sujuvam hiire liikumine
  • mitu hiirt võib olla korraga ühenduses
  • käigultvahetus
  • paljude arvutite korpuste ees on USB pordid, mis muudab seadmete vahetamise mugavamaks.[1]

Juhtmevabad hiired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurem osa juhtmeta hiiri kasutab infrapunaliidest, Bluetoothi või lühilaineliste raadiolainete saatjaid, mis on hiirte sees, ning vastuvõtjaid, mis on tavaliselt väikestes USB- või PS/2-porti minevates seadmetes. Kuna paljud juhtmevabad vastuvõtjad on mõeldud kasutamiseks nii sõrmistike kui hiirte vastuvõtjatena, siis on PS/2 ühenduvad seadmed tavaliselt kahe otsaga: üks sõrmistiku ja teine hiire jaoks. USB-porti ühenduvatel seadmetel seda vajadust pole, kuna üks vastuvõtja suudab hakkama saada mõlema seadme ühendamisega. Vastuvõtja saab oma tööks vajaliku elektrivoolu pordist. Kuna juhtmeta hiired vajavad enamasti akusid või patareisid, on kõige levinum tõrkepõhjus juhtmevabade hiirte töös tühjad akud või patareid. Akutoitel töötavaid juhtmevabu hiiri laetakse enamasti läbi USB pordi, kusjuures laadimisel töötavad nad justkui tavalised juhtmega USB hiired. Kõige ebakindlam meetod juhtmevabade hiirte ühendamisel on infrapunaliidese kasutamine, sest hiire ja vastuvõtja vahel peab alati olema vaba vaateväli, kuna igasugune takistus võib segada signaali jõudmist vastuvõtjani. Sellepärast on tänapäeval peaaegu kõik tootjad loobunud infrapunalainete kasutamist hiirte ühendamisel arvutiga. Bluetoothi seadmed ei vaja alati USB- või PS/2-porti ühenduvat vastuvõtjat, kui arvutil on olemas sinihamba liides. Bluetooth-hiired on tunduvalt suurema tööraadiusega. Ainuke miinus Bluetooth-hiirtel on suurem voolutarve.[1]

ADB port ja InPort[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiirt on arvutiga ühendatud ka ADB pordi ja InPordi abil. Kummagi tootmine on tänapäeval lõpetatud.

Alternatiivsed osutusseadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näpuhiir[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992 tutvustas IBM uut seadet nimega TrackPoint, mis oli lisana ThinkPad 700 ja 700C sülearvutitesse sisse ehitatud. Näpuhiir on sülearvutitel kasutusel olev väike kummist juhtkangi-tüüpi sisendseade. Näpuhiir asetseb tavaliselt klaviatuuril B-tähe kohal G- ja H-tähe vahel.[1][6]

Juhtkuul[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhtkuul on justkui ümberpööratud arvutihiir. See koosneb munast, mis on pesas kinni, ja anduritest, mis jälgivad muna pöörlemist ümber X- ja Y-telje. Erinevalt mehaanilisest hiirest on muna kere peal ja seda liigutatakse käega. Lisaks on muna tunduvalt suurem kui tavalises hiires.

Puuteplaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1988 leiutas George E. Gerpheide puuteplaadi. See on osutusseade, mida kasutatakse kõige rohkem sülearvutites, kus see on tavaliselt paigutatud klaviatuuri alla. Puuteplaate kasutatakse ka lauaarvutite klaviatuurides, kus nad on tavaliselt paigutatud sõrmistiku parempoolsesse ossa. Puuteplaati kasutatakse tavaliselt kursori juhtimiseks sõrme liigutamisega paneeli pinnal. Puutepatjadel on tavaliselt ka nupud, kuigi enamus puuteplaate reageerib koputusele plaadile justkui vasakpoolse klahvi vajutusele.

Puuteekraan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puuteekraan on ekraan, mis suudab tuvastada puute olemasolu ja asukohta. Mõni puuteekraan vajab eraldi puutepliiatsit ega reageeri sõrme või käe puudutusele. Puuteekraane kasutatakse enamasti sülearvutites, tahvelarvutites ja nutitelefonides.

3D-hiir[muuda | redigeeri lähteteksti]

3D-hiir on väga sarnane juhtkangile, kuid ta on tunduvalt võimekam ja kallim. 3D-hiir on väga spetsiifiline toode. Seda kasutavad peamiselt inimesed, kes puutuvad kokku kolmemõõtmelise arvutigraafika pildi ja objektide töötlemisega. 3D-hiir on justkui suvaline 3D-objekt käes, mida saab hiire abil liigutada, pöörata, tõsta ja langetada ning suurendada ja vähendada. 3D-hiiri kasutatakse tavaliselt lisaseadmena, mitte alternatiivina tavalisele hiirele.[7]

Hiire puhastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui kursor liigub ekraanil ebaühtlaselt või ei reageeri hiire liigutamisele korrektselt, on tõenäoliselt vaja hiirt puhastada. Mehaanilise hiire korral on see tõenäoliselt põhjustatud sellest, et tolm ja mustus on sattunud hiire muna ja rulli vahele ning need ei saa enam ühtlaselt liikuda. Hiire puhastamiseks tuleb see kõigepealt arvuti küljest lahti ühendada, seejärel korpus avada ja eemaldada muna, vastavalt hiire sees või hiire juhises olevatele õpetustele. Muna tuleb seejärel puhastada. Kõige tõhusaem meetod on see kuuma vee ja seebiga pesta ning seejärel kuivatada. Seejärel tuleb puhastada rullid ja nende ümbrus. Selleks on hea kasutada pisikest õhupumpa või niiske vatitupsuga mustus eemaldada. Lõpuks tuleb hiir uuesti kokku panna, nii et mustust kere sisse ei satuks.[8]

Optilisi hiiri on väga lihtne puhastada, kuna nende sees liikuvaid osi ei ole. Puhastamiseks tuleb lihtsalt pühkida ära igasugune mustus ja tolm optiliselt andurilt. Rohkemat hooldust optiline hiir ei vajagi.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Scott Mueller. Upgrading and Repairing PCs, 20th Edition: "Pointing Devices", Pearson Education, 2011
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 The computer mouse turns 40.
  3. 3,0 3,1 Timeline of Success.
  4. Mechanical Mouse Definition.
  5. The PS/2 Mouse Interface.
  6. Peter Golden. Big Blue's Big Adventure.
  7. What Is A 3D Mouse?.
  8. How to Clean a Mechanical Mouse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: