Digitaallaud

Allikas: Vikipeedia
Digitaallaud Wacom Intuos 3

Digitaallaud ehk digiteerija ehk digiteerimislaud ehk graafikalaud ehk graafikatahvel on arvuti sisendseade, mis võimaldab joonistada kujutisi otse arvutisse nagu joonistataks pliiatsiga paberile. Digitaallauaga kasutatavat pliiatsit nimetatakse puutepliiatsiks ehk stiiluseks (inglise stylus). Digitaallauda saab rakendada ka käsikirjalise teksti digiteerimiseks ja piltide või teiste graafikaobjektide kopeerimiseks paberilt arvutisse.

Digitaallaua moodustab tasane pealispind, millele saabpuutepliiatsiga "joonistada" või pilti kopeerida, liigutades puutepliiatsit mööda paberil olevaid kujutise kontuure. Enamasti joonistatud kujutis digitaallaual nähtav ei ole, vaid kuvatakse arvuti kuvaril. Siiski on ka niisuguseid mudeleid, kus digiteerija toimib ka kuvarina ehk kujutist saab näha kohe digitaallaualt. See teeb kogu protsessi paberile joonistamisega sarnaseks.

Mõned digitaallauad on mõeldud asendama arvutihiirt, see tähendab, et neid kasutatakse vahel lauaarvutites peamiste osutusseadmetena.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elisha Gray poolt 1888. aastal patenteeritud Teleautograaf (inglise teleautograph) oli esimene elektrooniline seade, kuhu sai kirjutada või joonistada kujutisi ning seejärel edastada seda kujutist ühest kohast teise. Seade oli laialt kasutusel allkirjade kiireks edastamiseks pankades ja suurtes haiglates. Tänapäevaseks analoogiks võib pidada faksi.

Esimene tänapäevastega sarnanev digitaallaud oli Stylator, mida hakati 1957. aastal kasutama käsitsi kirjutatud teksti tuvastamiseks.

Natuke rohkem tuntud oli RAND Tablet või Grafacon (inglise Graphic Converter – graafiline konverter), mida esitleti 1964. aastal. See kasutas juhtmetest võrku, mis kodeeris horisontaalsed ja vertikaalsed koordinaadid magnetsignaaliks. Digitaalpliiatsi abil teisendati see signaal arvutis asukoha koordinaatideks.

Helilaud – kasutati digitaalpliiatsit, mis klõpsu korral genereeris sädemeid. Lauapinna mikrofonid identifitseerisid heli abil digitaalpliiatsi asukoha. Süsteem oli väga keeruline ja kallis.

Digiteerijad olid väga populaarsed 1970. aastate keskel ja 1980. aastate alguses. Populaarsus oli tingitud ID (Intelligent Digitizer) ja BitPad (Summagraphics Corp. tooted) kommertsedust. Need digiteerijad olid kasutusel kui CAD (Computer Aided Design) süsteemide sisestusseadmed, mis olid ühendatud personaalarvuti ja CAD tarkvaraga (nt AutoCAD).

Digitaallaud Apple'i arvutitele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Firma Summagraphics valmistas oma BitPadist ka OEM versiooni, mida Apple müüs lisaseadmena Apple II arvutitele. See digitaallaud töötas magnetostriktsioono tehnoloogial, mille puhul kasutati kõvale alusele laotatud erilisest sulamist traate, et määrata puuteüliiatsi otsa täpset asukohta või digiteerija kursori keskpunkti laua pinnal. See tehnoloogia võimaldas ka "Z" telje mõõdistamist.

Esimene koduarvutile mõeldud digiteerija oli KoalaPad. Algselt oli see küll loodud ainult Apple II-le, kuid lõpuks sai toodet kasutada praktiliselt kõigil tolleaegsetel koduarvutitel, millel oli graafikatoetus. Näiteks TRS-80 Color Computer, Commodore 64 ja Atari 8-bitine perekond. Hiljem hakkasid ka teised ettevõtted digitaallaudu valmistama. Näiteks Atari toodangut selles valdkonnas peeti väga kvaliteetseks.

1981. aastal lõi muusik Todd Rundgren esimese värvilise digiteerija tarkvara, mis litsentseeriti Apple'ile "Utopia Graphics Tablet Systemi" nime all.

1980. aastatel hakkasid mõned tarnijad lisama digiteerijatele lisamenüüsid ning võimalust tuvastada käsitsi kirjutatud teksti.

Tüübid tööpõhimõtte järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

On tehtud palju katseid, et kategoriseerida tehnoloogiaid, mis on kasutusel digitaallaudades. Mõned neist on nimetatud siin:

Passiivsed 
Kasutatakse elektromagnetilise induktsiooni tehnoloogiat: horisontaalsed ja vertikaalsed juhtmed võivad signaale nii edastada kui ka vastu võtta (RAND Tableti juhtmed saavad ainult edastada). Laud tekitab elektromagnetilise signaali, mida võtab vastu pliiatsi resonantsahel. Siis viiakse juhtmed lauas vastuvõtmise režiimi ja loetakse signaali, mida pliiats genereerib. Kaasaaegsed seadmed reageerivad ka vajutamise tugevusele, lülititega (näiteks hiire nupud) saab sisestada tunnuskoode. Passiivsete graafikalaudade suurimaks eeliseks võib lugeda asjaolu, et puutepliiats ei vaja patareisid - elektromagnetiline signaal annab vajaliku hulga toitest. Passiivsete graafikalaudade suurim ja tuntuim tootja on Wacom.
Aktiivsed 
Digitaalpliiats sisaldab elektroonikat, mis genereerib teatud signaali. Digitaalpind on pidevalt kuuldel ning ei pea valima signaali edastamise ja vastuvõtmise režiimide vahel. Sellistel digitaalaua mudelitel ei ole vaja eraldiseisvast toidet, kuid seda nõuab digitaalpliiats.
Optilised 
Digitaalpliiatsisse on sisse ehitatud väga väike digitaalkaamera, mille andmete põhjal tehakse joonistus. Edukaiks näiteiks sellest tehnoloogiast on Anoto tooted.
Akustilised 
Varased mudelid olid sädemete lauad – väike heligeneraator paigaldati digitaalpliiatsi sisse ja kaks mikrofoni kirjutuspinna kõrval püüdsid seda signaali. Tänapäevased akustilised digitaallauad oskavad lugeda positsiooni kolmes mõõtmes.
Elektromagnetilised 
Wacomi tooted on üks näide digitaallaudadest, mis töötavad elektromagnetiliste signaalide genereerimise ja vastuvõtu põhimõttel: digitaalpliiats tekitab signaali ja juhtmete võrk on vastuvõtjaks. Teistel toodetel, nt Pencept, on vastupidi: signaal genereeritakse juhtmete võrgus ja vastuvõtjaks on digitaalpliiats. Mõlemad tehnoloogiad töötavad siiski elektromagneetilise signaali loomise ja vastuvõtmise abil.
Mahtuvuslikud 
Need digitaallauad kasutavad elektrostaatilisi signaale. Scriptel'i disain on näide kõrgkvaliteedilisest graafikalauast, mis kasutab elektrostaatilist signaali. Erinevalt puuteekraanides kasutatavale mahutuvusliku puuteekraani disainile on Scripteli disain võimeline positsioneerima pliiatsi asukohta, kui see on graafikalauast eemal või joonistatakse graafikalaua kohal ilma seda puudutamata. Paljud multi-touch graafikalauad kasutavad mahutuvusliku puuteekraani tehnoloogiat.

Kõigi nende tehnoloogiate korral võib digitaallaud kasutada saadud signaali selleks, et määrata kindlaks kaugus pinna ja pliiatsi vahel, pliiatsi nurk vertikaalist ja muud lisainformatsiooni.

Võrreldes puuteekraanidega, pakub digitaallaud tavaliselt palju suuremat täpsust ja võimalust jälgida objekti, mis ei puuduta digitaallauda. Digitaallaud on aga kallim ja seda on võimalik kasutada ainult digitaalpliiatsi ja muude lisaseadmetega.

Karakteristikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaalpliiatsi vabaduse astmete arv.
Laua mõõtmed 
Terve digitaallaua mõõdud (digitaalpind + raam): laius × pikkus × sügavus. Reeglina, kui öeldakse, et digitaallaua formaat on A4, siis mõeldakse nimelt seda karakteristikut.
Aktiivne ala 
Digitaalpinna mõõdud: laius × pikkus. Sellest karakteristikust sõltub hind kõige rohkem.
Ühendus 
Ühendusviis arvutiga, reeglina USB 1 A.
Täpsus 
Kui täpselt vastab joonistatud punkt digitaalpliiatsi asendile. Tavaliselt, 0,5 mm.
Vabaduse astmete arv 
Milliseid tegevusi digitaalpliiatsiga digitaallaud oskab lugeda: ümberpaigutamine, vajutamine, nuppude olemasolu, nurk, mitu vajutust, jne. Minimaalne vabaduse astmete arv on 2 (koordinaadid X ja Y), tavaline – 5 (koordinaadid X ja Y, vajutamine, nupu vajutamine, hälve perpendikulaarsest teljest ehk nurk).

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaallauda ei ole võimalik kasutada eraldiseisvalt – see ühendatakse arvutiga reeglina USB pordi kaudu, ilma lisatoiteta. Tavaliselt ei ole selleks tööks peale draiverite spetsiaalset tarkvara vaja paigaldada – see töötab kohe nagu osutusseade.

Mõnedel mudelitel on olemas sisseehitatud kiirklahvid (inglise hotkey). Nii vajutamisnupud kuid ka sensoorsed teostavad põhifunktsionaalsust: salvestamine, avamine, kopeerimine, uus fail, jne. Mõnedel mudelitel võib nuppude funktsionaalsust muuta oma soovi järgi.

Sensoorsed kiirklahvid, mis on sildistamata, selleks et oleks võimalik määrata nende funktsionaalsust oma soovi järgi.

Kasutamisviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Joonistamine otse arvutisse viisil, mis sarnaneb maksimaalselt joonistamisega paberile.
  • Käekirja digiteerimine.
  • Arvutihiire alternatiiv ehk osutusseade.
  • Mõnda mudelit on võimalik kasutada hiirematina (digitaalpind ei peegelda laserit).
  • Juba olemasolevate graafiliste piltide kopeerimine arvutisse, näiteks geograafiliste kaartide digiteerimine.
  • Mõni sõnumivahetusprogrammid (nt Windows Live Messenger, Skype) annab kasutajale võimaluse reaalajas näidata jutukaaslasele joonistatud pilte.
  • Digitaallauad on väga populaarsed pildistajate, kunstnike, arhitektide, inseneride ja disainerite hulgas – tänapäeval on raske leida professionaali arvutigraafika alal, kes ei kasutaks digitaallauda.

Sarnased seadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Interaktiivne tahvel (interactive whiteboard)
Suure lahutusega seinasuurused vajutustundlikud digitaallauad, ka mitme sisestusvõimalusega. Kõige rohkem kasutatakse neid koolides ja koosolekuruumides.
Puuteekraan (touch screen)
Puuteekraane kasutatakse nt mobiiltelefonides. Tavaliselt kasutavad nad optilist võrku või on vajutustundlikud, nendega töötades ei ole vaja kasutada digitaalpliiatsit.
Talking Tactile Tablet

Komplekteerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavalise digitaallaua komplekteerimine.

Tavaliselt kuuluvad digitaallaua komplekti: digitaallaud, digitaalpliiats, juhe ühenduseks arvutiga (tihti juba sisseehitatud USB A-otsaga juhe), digitaalpliiatsi alus (kuna digitaalpliiatsi roog on suhteliselt nõrk element), lisaroogud, roogude vahetamise vahend, seadmedraiverid.

Tootjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Wacom Co.
  • KYE System Corp.
  • Acecad
  • Adesso
  • Aiptek Inc.
  • Genius
  • GTCO CalComp
  • Hitachi Ltd.
  • Trust

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]