Digitaallaud

Allikas: Vikipeedia
Digitaallaud Wacom Intuos 3

Digitaallaud ehk digiteerija ehk digiteerimislaud ehk graafikalaud ehk graafikatahvel on arvuti sisendseade, mis võimaldab joonistada kujutisi otse arvutisse, nagu joonistataks pliiatsiga paberile. Digitaallauaga kasutatavat pliiatsit nimetatakse puutepliiatsiks ehk stiiluseks (inglise stylus). Digitaallauda saab rakendada ka käsikirjalise teksti digiteerimiseks ja piltide või teiste graafikaobjektide kopeerimiseks paberilt arvutisse.

Digitaallaua moodustab tasane pealispind, millele saab puutepliiatsiga "joonistada" või pilti kopeerida, liigutades puutepliiatsit mööda paberil olevaid kujutise kontuure. Enamasti joonistatud kujutis digitaallaual nähtav ei ole, vaid kuvatakse arvuti kuvaril. Siiski on ka niisuguseid mudeleid, kus digiteerija toimib kuvarina ehk kujutist saab näha kohe digitaallaualt. See teeb kogu protsessi paberile joonistamisega sarnaseks.

Mõned digitaallauad on mõeldud asendama arvutihiirt, s.t neid kasutatakse lauaarvutites peamiste osutusseadmetena.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1888. aastal Elisha Gray patenditud Teleautograaf (inglise teleautograph) oli esimene elektrooniline seade, kuhu sai kirjutada või joonistada kujutisi ning seejärel edastada seda kujutist ühest kohast teise. Seade oli laialt kasutusel allkirjade kiireks edastamiseks pankades ja suurtes haiglates. Tänapäevaseks analoogiks võib pidada faksi.

Esimene tänapäevastega sarnanev digitaallaud oli Stylator, mida hakati 1957. aastal kasutama käsitsi kirjutatud teksti tuvastamiseks.

Natuke rohkem tuntud oli RAND Tablet või Grafacon (inglise Graphic Converter – graafiline konverter), mida esitleti 1964. aastal. See kasutas juhtmetest võrku, mis kodeeris horisontaalsed ja vertikaalsed koordinaadid magnetsignaaliks. Digitaalpliiatsi abil teisendati see signaal arvutis asukoha koordinaatideks.

Helilaua puhul kasutati digitaalpliiatsit, mis klõpsu korral genereeris sädemeid. Lauapinna mikrofonid identifitseerisid heli abil digitaalpliiatsi asukoha. Süsteem oli väga keeruline ja kallis.

Digiteerijad olid väga populaarsed 1970. aastate keskel ja 1980. aastate alguses. Populaarsus oli tingitud ID (Intelligent Digitizer) ja BitPad (Summagraphicsi tooted) kommertsedust. Need digiteerijad olid kasutusel raalprojekteerimissüsteemide sisestusseadmetena, mis olid ühendatud personaalarvuti ja raalprojekteerimistarkvaraga (nt AutoCAD).

Digitaallaud Apple'i arvutitele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Summagraphics valmistas oma BitPadist ka OEM (originaalseadmete tootja) versiooni, mida Apple müüs lisaseadmena Apple II arvutitele. See digitaallaud töötas magnetostriktsiooni tehnoloogial, mille puhul kasutati kõvale alusele laotatud erilisest sulamist traate, et määrata puutepliiatsi otsa täpset asukohta või digiteerija kursori keskpunkti laua pinnal. See tehnoloogia võimaldas kolmemõõtmelist positsioneerimist.

Esimene koduarvutile mõeldud digiteerija oli KoalaPad. Algselt oli see küll loodud ainult Apple II-le, kuid lõpuks sai toodet kasutada peaaegu kõigil tolleaegsetel koduarvutitel, mis toetasid graafikat. Näiteks TRS-80 Color Computer, Commodore 64 ja Atari 8-bitine perekond. Hiljem hakkasid ka teised ettevõtted digitaallaudu valmistama. Näiteks Atari selle valdkonna toodangut peeti väga kvaliteetseks.

1981. aastal lõi muusik Todd Rundgren esimese värvilise digiteerija tarkvara, mis litsentsiti Apple'ile Utopia Graphics Tablet Systemi nime all.

1980. aastatel hakkasid mõned tarnijad lisama digiteerijatele lisamenüüsid ning võimalust tuvastada käsitsi kirjutatud teksti.

Tüübid tööpõhimõtte järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

On tehtud palju katseid digitaallaudades kasutusel olevate tehnoloogiate kategoriseerimiseks. Mõned neist on nimetatud siin:

Passiivsed 
Kasutatakse elektromagnetilise induktsiooni tehnoloogiat: horisontaalsed ja vertikaalsed juhtmed võivad signaale nii edastada kui ka vastu võtta (RAND Tableti juhtmed saavad ainult edastada). Laud tekitab elektromagnetilise signaali, mille võtab vastu pliiatsi resonantsahel. Lauas olevad juhtmed lähevad vastuvõturežiimi ja loevad pliiatsi genereeritavat signaali. Kaasaegsed seadmed reageerivad ka survetugevusele: lülititega (näiteks hiire nupud) saab sisestada tunnuskoode. Passiivsete graafikalaudade suurimaks eeliseks võib lugeda asjaolu, et puutepliiats ei vaja patareisid: elektromagnetiline signaal annab vajaliku hulga toidet. Passiivsete graafikalaudade suurim ja tuntuim tootja on Wacom.
Aktiivsed 
Digitaalpliiats sisaldab elektroonikat, mis genereerib ja saadab lauale signaali. Digitaalpind on pidevalt kuuldel ning ei pea valima signaali edastamise ja vastuvõturežiimi vahel. Sellistel digitaalaua mudelitel ei ole vaja eraldiseisvat toidet, kuid seda nõuab digitaalpliiats.
Optilised 
Digitaalpliiatsisse on sisse ehitatud väga väike digitaalkaamera, mille andmete põhjal tehakse joonistus. Edukaim näide sellest tehnoloogiast on Anoto tooted.
Akustilised 
Varased mudelid olid nn sädemelauad (inglise spark tablets) – väike heligeneraator paigaldati digitaalpliiatsi sisse ja kaks mikrofoni kirjutuspinna kõrval püüdsid selle signaali kinni. Tänapäevased akustilised digitaallauad oskavad lugeda positsiooni kolmes mõõtmes.
Elektromagnetilised 
Wacomi digitaallauad töötavad elektromagnetiliste signaalide genereerimise ja vastuvõtu põhimõttel: digitaalpliiats tekitab signaali ja juhtmete võrk võtab vastu. Teistel toodetel, nt Pencept, on vastupidi: signaal genereeritakse juhtmete võrgus ja vastuvõtjaks on digitaalpliiats. Mõlemad tehnoloogiad töötavad siiski elektromagnetilise signaali loomise ja vastuvõtmise abil.
Mahtuvuslikud 
Need digitaallauad kasutavad elektrostaatilisi signaale. Scripteli disain on näide hästi toimivast graafikalauast, mis kasutab elektrostaatilist signaali. Erinevalt puuteekraanides kasutatavast mahtuvuslikust puuteekraani disainist on Scripteli disain võimeline positsioneerima pliiatsi asukohta, kui see on graafikalauast eemal või joonistatakse graafikalaua kohal ilma seda puudutamata. Paljud multi-touch graafikalauad kasutavad mahtuvusliku puuteekraani tehnoloogiat.

Kõigi nende tehnoloogiate korral võib digitaallaud kasutada saadud signaali selleks, et määrata kindlaks kaugus pinna ja pliiatsi vahel, pliiatsi kalle (nurk vertikaalist) ja muud lisainformatsiooni.

Puuteekraanidega võrreldes pakub digitaallaud üldiselt suuremat täpsust ja võimalust jälgida objekti, mis ei puuduta digitaallauda. Digitaallaud on aga kallim ja seda on võimalik kasutada ainult kindla digitaalpliiatsi ja muude lisaseadmetega.

Karakteristikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaalpliiatsi vabaduse astmete arv.
Laua mõõtmed 
Terve digitaallaua mõõdud (digitaalpind + raam): laius × pikkus × sügavus. Kui öeldakse, et digitaallaua formaat on A4, siis üldiselt mõeldakse just nimelt seda karakteristikut.
Aktiivne ala 
Digitaalpinna mõõdud: laius × pikkus. Sellest karakteristikust sõltub hind kõige rohkem.
Ühendus 
Ühendusviis arvutiga, tavaliselt USB 1 A.
Täpsus 
Kui täpselt vastab joonistatud punkt digitaalpliiatsi asendile. Tavaliselt 0,5 mm.
Vabaduse astmete arv 
Mis tegevusi digitaalpliiatsiga digitaallaud lugeda oskab: ümberpaigutamine, vajutamine, nuppude olemasolu, nurk, mitu vajutust jne. Minimaalne vabaduse astmete arv on 2 (koordinaadid X ja Y), tavaliselt 5 (koordinaadid X ja Y, vajutamine, nupu vajutamine, hälve ristteljest ehk nurk).

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitaallauda ei ole võimalik kasutada eraldiseisvalt – see ühendatakse arvutiga tavaliselt USB pordi kaudu, ilma lisatoiteta. Tavaliselt ei ole selleks tööks peale draiverite spetsiaalset tarkvara vaja paigaldada – see töötab kohe osutusseadmena.

Mõnedel mudelitel on olemas sisseehitatud kiirklahvid (inglise hotkey). Nii vajutamisnupud kui ka sensoorsed klahvid teostavad põhifunktsioone: salvestamine, avamine, kopeerimine, uus fail jne. Mõnel mudelil võib nuppude funktsioone muuta oma soovi järgi.

Sensoorsed kiirklahvid, mis on sildistamata, et oleks võimalik nende funktsioone oma soovi järgi määrata.

Kasutamisviisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Joonistamine otse arvutisse viisil, mis sarnaneb võimalikult palju paberile joonistamisega.
  • Käsikirja digiteerimine.
  • Arvutihiire alternatiiv ehk osutusseade.
  • Mõnda mudelit on võimalik kasutada hiirematina (digitaalpind ei peegelda laserit).
  • Juba olemasolevate piltide kopeerimine arvutisse, näiteks geograafiliste kaartide digiteerimine.
  • Mõni sõnumivahetusprogramm (nt Windows Live Messenger, Skype) annab kasutajale võimaluse näidata joonistatud pilte vestluskaaslasele reaalajas.
  • Digitaallauad on väga populaarsed pildistajate, kunstnike, arhitektide, inseneride ja disainerite hulgas – tänapäeval on raske leida arvutigraafika professionaali, kes ei kasutaks digitaallauda.

Sarnased seadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Interaktiivne tahvel (interactive whiteboard)
Suure eraldusvõimega seinasuurused survetundlikud digitaallauad, ka mitme sisestusvõimalusega. Kõige rohkem kasutatakse neid koolides ja koosolekuruumides.
Puuteekraan (touch screen)
Puuteekraane kasutatakse näiteks mobiiltelefonides. Tavaliselt kasutavad nad optilist võrku või on survetundlikud. Nendega töötades ei ole vaja kasutada digitaalpliiatsit.
Talking Tactile Tablet

Komplekteerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavalise digitaallaua komplekteerimine.

Tavaliselt kuuluvad digitaallaua komplekti digitaallaud, digitaalpliiats, juhe ühenduseks arvutiga (tihti juba sisseehitatud USB A-otsaga juhe), digitaalpliiatsi alus (kuna digitaalpliiatsi roog on suhteliselt nõrk element), lisaroogud, roogude vahetamise vahend, seadmedraiverid.

Tootjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Wacom Co.
  • KYE System Corp.
  • Acecad
  • Adesso
  • Aiptek Inc.
  • Genius
  • GTCO CalComp
  • Hitachi Ltd.
  • Trust

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]