Ülepüük

Allikas: Vikipeedia
Tursa ülepüük 1970. ja 1980. aastatel põhjustas püügimahu suure languse 1992. aastal

Ülepüük on töönduskalade liigne püük, mille tagajärjel kalavarud lokaalselt vaadeldavas veekogus või globaalsel tasandil maailmameres vähenevad.

Rahvusvahelisel tasandil on ülepüüki proovitud reguleerida kvootidega. Näiteks Eesti kalurite poolt välja püütud kilude mass (tonnides) peab jääma Läänemeres kehtestatud kilupüügikvoodi piiresse.

Veekogu võime taastuda pärast ülepüüki oleneb ökosüsteemi tingimusest. Suured liigilise koosseisu muutused on sageli ettearvamatud. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist.

Ülepüügi vormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnistatakse kolme ülepüügi tüüpi:

  • Kasvu ülepüük tähendab, et püütud kalade keskmine pikkus on väiksem kui suurus, mis võimaldaks maksimaalset teoreetilist tulu ja saagi jätkusuutlikkust. Kaladel ei ole võimalust enne väljapüüdmist mõistliku suuruseni kasvada ja seetõttu väheneb ka kogusaak. Probleemi leevendamiseks tuleks vähendada isendite suremust ja suurendada püütavate kalade alammõõdu määra tasemeni, mis tagaks maksimaalse jätkusuutliku saagi.[1]
  • Täiendi ülepüük toimub juhul, kui suguküpsete isendite arv (kudekarja biomass) on vähenenud piirini, kus populatsioon pole enam suutlik ennast piisavalt täiendama. Järglaste taastootmiseks pole enam piisavalt täiskasvanuid.[1] Ülepüügi all kannatava populatsiooni taastamiseks tuleb suurendada kudekarja biomassi. Sel moel ohustatud asurkondi saab kaitsta alammõõdu, püügikvoodi või püügikeelu vajadusepõhise määramisega.
  • Ökosüsteemi oluliselt mõjutav ülepüük (ecosystem overfishing) on puhk, kus ülepüük mõjutab ökosüsteemi tasakaalu. Suurte röövkalade arvukuse vähenemine lõdvendab survet toiduahela madalamatele tasemetele ja sellest tulenevalt nihkub ökosüsteemi tasakaal väiksemate kalaliikide poole.

Näiteid ülepüügist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näiteid ülepüügist ja selle tagajärgedest võib leida Põhjamerest, Ida-Hiina merest ja Grand Banksi platoodelt Newfoundlandi saare juurest Põhja-Ameerikas.[2] Neil aladel on intensiivne püük mõjunud katastroofiliselt nii kalavarudele kui ka merest elatuvale rannarahvale. Sarnaselt teistele hankivatele majandusharudele, nagu näiteks metsandus ja jahindus, on ka kalanduses probleemiks ühisomanditragöödia.

  • 1970. aastatel kukkus ülepüügi ja El Niño hooaja tõttu kokku Peruu ranniku kalamajandus,[3] olles peaaegu ammendanud kohalike vete anšoovisevarud.[4][5] 1971. aastal püüti 10,2 miljonit tonni anšoovist, kuid järgneva viie aasta jooksul oli Peruu laevade saak vaid 4 miljonit tonni.[3] See oli kohalikule majandusele suur kaotus.
  • Suurbritannia bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (BAP - Biodiversity Action Plan) kohaselt on merikeel mõningates püügipiirkondades, nagu näiteks Iiri meres ja La Manche'i väina lääneosas, peaaegu taastumatuseni ülepüütud. Tegevuskavas on punkte, mille abil loodetakse merikeele varud taastada, kuid inimpopulatsiooni kasv ja suurenev nõudlus kala järele on küsimärgi alla seadnud nii püügikohtade stabiilsuse kui ka liigi üldise püsimajäämise.

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

ÜRO 2008. aasta aruande kohaselt kaotab maailm kalavarude vähenemise ja nende halva majandamise tõttu igal aastal 5 miljardit USA dollarit. Maailmapanga ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) koostööna sündinud aruande väitel võiks lammutada pool maailma kalalaevastikust ilma, et muutuks püütud saagi koguhulk. Maailma kalavarude biomass on kahanenud piirini, kus saaki pole enam võimalik endises koguses püüda.[7] Arvatakse, et Aafrikas on parasiitse imiussi poolt põhjustatava haiguse ehk skistosomiaasi esinemissageduse tõus tingitud sellest, et on vähenenud haigustekitajaid edasikandvatest tigudest toituvate kalaliikide arvukus.[8] Püügivarudele on kurnavalt mõjunud massiliselt paljunevad meduusid, kes konkureerivad kaladega toidu pärast, söövad kalamarja, halvavad neid oma mürgiga ja on võimelised püsima jääma ka hapnikuvaeses keskkonnas. Ülepüügi tõttu kaovad meduuside suurimad konkurendid ja meduuside arvukus kasvab veelgi.

Lubatavad püügitasemed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülepüügi mõiste sõltub suuresti sellest, mida peetakse lubatavaks kalapüügi tasemeks. Bioloogilisest ja bioökonoomilisest vaatepunktist on aktsepteeritava kalapüügi taseme mõiste määratletud järgmiselt:

  • Bioloogiline ülepüük tekib siis, kui kalasuremus on jõudnud tasemele, kus varu biomassi kasv on aeglustumas. See tähendab, et kalu püütakse nii ruttu, et varude loomulik taastumise kiirus väheneb. Kui populatsioonide taastootmise kiirus jääb liiga madalaks, siis jõuab kätte piir, millest edasi hakkab isendite arvukus kahanema.
  • Majanduslik või bioökonoomiline ülepüük võtab lubatava püügimäära rehkendamisel arvesse ka kalastamise maksumust. Püügipiirkonda peetakse ülekalastatuks, kui ressursi eemaldamise kiirus ei luba enam optimaalset kasumlikkust. Laevastiku iga laeva tehniline tõhusus on vajalik eeldus maksimaalse saagi püüdmiseks.

Leevendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastusena ülepüügi probleemile on peamistes maailma kalanduspiirkondades kasutusele võetud nii ettevaatusprintsiip kui ka kontrollieeskirjade põhimõtted.

Elusressursside kasutamise probleemide kohta käivad näiteks ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklid 61, 62:[9]

  • Artikkel 61 (elusloodusvarade kaitse) nõuab kõikidelt mereriikidelt, et nad tagaksid parimatele teaduslikele tõenditele toetudes oma erimajandusvööndites tingimused, kus elusressursid ei oleks ohustatud ülekasutamise tõttu. Sama artikkel käsitleb ka liikide kaitsmist ja vajaduse korral jätkusuutliku tasemeni taastamist.
  • Artikkel 62 (elusloodusvarade säilitamine) sätestab: Rannikuriik edendab majandusvööndis elusloodusvarade optimaalset kasutamist artiklit 61 järgides.[10]

Ülepüüki saab vaadelda ka kui ühisomanditragöödiat. Sellest kontekstist lähtuvalt võib lahenduseks olla omandiõiguste paikapanek, näiteks erastamine või kalakasvatus. Daniel K. Benjamini artikkel "Fisheries are Classic Example of the "Tragedy of the Commons"" ('kalamajandused on klassikalised ühisomanditragöödia näited') tsiteerib uurimustööd, mille on koostanud Quentin Grafton, Dale Squires ja Kevin J. Fox, et toetada oma argumenti erastamise vajalikkusest ülepüügi vähendamisel:[11]

Hiljutiste Briti Columbia hiidlesta püügipiirkondade uuringute kohaselt on isegi osaline alade erastamine toonud olulist ökoloogilist ja majanduslikku kasu. Kahju kalavarudele leevendub, püük on ohutum ja sama püügikoguse saamiseks kulub vähem ressurssi.

Mõningates piirkondades on veel üheks võimalikuks lahenduseks püügikvootide määramine. See tähendab, et kalurid saavad teatud ajavahemiku jooksul püüda ainult seadusega kindlaks määratud hulga kala. Radikaalsem võimalus on teatud piirkondades kuulutada kalapüük ebaseaduslikuks, andes sellega elusressurssidele aega taastumiseks. Võtmetähtsusega on ülepüügi mõju leevendamise juures ka tarbija käitumise ja nõudluse kontroll. Üle maailma on tehtud mitmeid algatusi, et informeerida tarbijat saadaval oleva meretoidu päritolust ja seisukorrast.

Kalapüügikvoodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalade ja kalameeste vastastikmõju mudelist selgus, et isegi kui mingi ala on kaluritele suletud, aga puuduvad üldised kalapüügi eeskirjad, siis selle tulemusena võib saagikus ajutiselt suureneda, kuid üldine kala biomass siiski väheneb. Sel juhul on tegelik tulemus soovitule otse vastupidine.[12] Sellest võib järeldada, et kalalaevade ümberpaigutamine, juhul kui püügikogused jäävad samaks, ei paranda elusressursside olukorda. Ajutine kalastamise keeld või merekaitseala kehtestamine ei ole tulemuslik püügikvootide kinnitamiseta. Kvootide määramise üks probleemidest on saagi arvukuse hooajaline varieeruvus. Uurimused on näidanud, et pärast tormirohkeid aastaid on kalapopulatsioonid tänu toitainete põhjast üleskerkimisele suuremad. Jätkusuutliku kalamajanduse huvides peaks kvoote igal aastal muutma, arvestades elusressursside hetkeseisu.[13] Seda on aga raske ja kulukas teha.

Individuaalsed püügikvoodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Individuaalsed kvoodid (ITQ - Individual transferable quotas) on kalavarude jaotamise vahend, mida määratleb USA siseregulatsioon Magnuson-Stevens Act. Sellega seoses antakse välja piiratud arv püügilube teatud saagihulga kohta. Igas piirkonnas määravad teadlased eraldi optimaalse hulga kala, mida võib püüda, arvestades kohalikku kandevõimet, regenereerimise määra ja tuleviku väärtuseid. Kalamajandi liikmetele antakse lubadega õigus püüda teatud protsent määratud kogusaagist. Neid kvoote võivad kalurid ka osta, müüa või rentida. See võimaldab püügiks kasutada kõige tõhusamaid laevu. Sellist süsteemi kasutatakse Uus-Meremaal, Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Islandil ja Kanadas. Ameerika Ühendriikides on Ted Stevensi toetatud moratooriumite tõttu siiani individuaalseid kvoote rakendatud vaid kolmes kohas.

2008. aasta suuremahulised uuringud toetasid arvamust, et ITQ rakendamine võib aidata kahanevatel kalavarudel taastuda.[14][15][16][17]

Kalapüügi keelud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näiteks Hiina Rahvavabariik peatab igal aastal teatud ajaks Lõuna-Hiina merel kalapüügi.[18]

Alapüügi kasulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurimast lubatud saagist tahtlikult vähem püüdmine on kujunenud viisiks, kuidas mõned kalurid maksimeerivad tulemusi pikemas perspektiivis.[19]

Kalurite vastuseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalurite ja valitsuse palgatud teadlaste vahel leidub tihti vastasseisu. Ülepüütud veekogudes kogunevad kalad kindlatesse paikadesse. Sellest tulenevalt on neis paigus tegutsevad kalurid arvamusel, et saaki on veel küll. Teadlased samal ajal uurivad tervet veekogu, teevad palju ebaõnnestunud püüke ja järeldavad, et koha kalasisaldus on väike.[20]

  • Püügivõimsuse probleem ei ole seotud ainult kalavarude kaitsega, vaid ka säästva kalandustegevuse korraldamisega. Kalanduse võtmeküsimuseks on varude haldamise kord. Ressursside ülekasutamine on mureks eelkõige avatud ligipääsuga kalastuspiirkondades.[21][22]
  • Avatud juurdepääsuga ressursside puhul, nagu seda on kalavarud, tähendab ITQ-sarnase kontrollsüsteemi puudumisel, et oma kasumit suurendada sooviv kalur üritab välja püüda ka kellegi teise osa. Sellega kasvab konkurents. Tekib olukord, kus kalurid tõstavad üksteise võidu kalapüüki tehtavaid kulutusi, üritades sellega enda kasumit suurendada, kuigi üldine tulu väheneb.

Toetuste eemaldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed teadlased, nagu mereökoloogid Elliott Norse ja J. Murray Roberts, on kutsunud üles lõpetama süvamerepüügi rahalist toetamist. Rahvusvahelistes vetes on paljud püügipiirkonnad reguleerimata ja ilma kontrollita. Mõne tunniga suudab põhjas veetav 15 tonni kaaluv massiivne võrk hävitada süvamere korallid ja käsnad, kellel on kasvamiseks läinud sajandeid või aastatuhandeid aega. Traaleritel on võimalus püüda atlandi karekala või haisid. Niisugused kalad on tavaliselt pikaealised, hilise suguküpsusega ja nende populatsioonidel läheb taastumiseks aastakümneid, isegi sajandeid aega.[23]

Kalandusteadlane Daniel Pauly ja majandusteadlane Ussif Rashid Sumaila uurisid üle maailma põhjatraaleritele makstavaid toetuseid. Nad leidsid, et igal aastal toetatakse laevastike tegevust 152 miljoni USA dollariga. Subsiidiumiteta töötaks globaalne süvamerepüük kahjumiga umbes 50 miljonit USA dollarit aastas. Suur osa makstavatest toetustest kulus traaleritel selleks, et jõuda reguleerimata rahvusvahelistesse vetesse.[23]

Tarbija teadlikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jätkusuutlik meretoit on liikumine, mis on hoogustumas just tänu tarbija informeerituse tõusule. Üha rohkem inimesi on teadlikud ülepüügist ja keskkonda kahjustavatest püügimeetoditest. Selline tarbija eelistab meretoitu, mis on püütud või kasvatatud kohtades, kus suudetakse tootlikkust kas säilitada või tulevikus suurendada ilma ökosüsteeme kahjustamata. Selliseid kalamajandeid sertifitseerivad ja tunnustavad mitmed organisatsioonid, nagu Marine Stewardship Council ja Friend of the Sea.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Pauly 1983
  2. Pollution, overfishing destroy East China Sea fishery GOV.cn, 16. august 2006
  3. 3,0 3,1 "Peruvian Anchovy Case: Anchovy Depletion and Trade," Trade and Environment Database, 1999.
  4. "Foreign Assistance Legislation for Fiscal Year 1982," Committee on Foreign Affairs, 1981.
  5. "Peru - Fishing" Federal Research Division of the U.S. Library of Congress.
  6. American Association for the Advancement of Science(2007) Long-lived deep-sea fishes imperilled by technology, overfishing
  7. Fisheries waste costs billions BBC News, 8. oktoober 2008
  8. James Owen Overfishing Is Emptying World's Rivers, Lakes, Experts Warn National Geographic News
  9. Text of the United Nations Convention on the Law of the Sea: Part V
  10. Riigi Teataja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon 12.04.2007
  11. Benjamin, Daniel K (2001). "Fisheries are Classic Example of the Tragedy of the Commons" PERC Reports, 19(1).
  12. Moustakas, A., Silvert, W. and Dimitromanolakis A. (2006). A spatially explicit learning model of migratory fish and fishers for evaluating closed areas. Ecological Modelling, 192: 245-258.
  13. Aria Pearson: Why storms are good news for fishermen New Scientist, 6. jaanuar 2009
  14. Costello et al.
  15. New Scientist: Guaranteed fish quotas halt commercial free-for-all
  16. A Rising Tide: Scientists find proof that privatising fishing stocks can avert a disaster The Economist, 18. september 2008
  17. New study offers solution to global fisheries collapse Eureka alert.
  18. South China Sea fishing ban "indisputable": foreign ministry spokesman Chinaview, 9 June 2009.
  19. Tierney, John (2007-12-06). "A Win-Win for Fish and Fishermen". The New York Times. 
  20. Margaret Boyes An interview with Daniel Pauly Fisherman Life (2008)
  21. Gordon, H. S. (1953). "An Economic Approach to the optimum utilization of Fishery Resources". Journal of the Fisheries Research Board of Canada 10 (7): 442–57. doi:10.1139/f53-026. 
  22. Gordon, H.S. (1954). "The Economic Theory of a Common-Property Resource: The Fishery". Journal of Political Economy 62 (2): 124–42. doi:10.1086/257497. 
  23. 23,0 23,1 American Association for the Advancement of Science (2007) The last wild hunt – Deep-sea fisheries scrape bottom of the sea

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]