Polüklooritud bifenüülid

Allikas: Vikipeedia
Polüklooritud difenüülide keemiline struktuur.

Polüklooritud bifenüülid ehk polüklooritud difenüülid [viide?] (lühendatult PCB-d) on tsüklilised orgaanilised ühendid, kus kahel omavahel seotud benseenituumal on 1–10 vesiniku aatomit asendunud kloori aatomi(te)ga.

PCBde keemiline üldvalem on C12H10-xClx.

Et PCB-d on keemiliselt väga püsivad ning kõrge kuumataluvusega, olid nad ajavahemikul 1930–1980 laialdaselt kasutusel elektri- ja hüdraulikaseadmetes ning määrdeainetes (näiteks jahutusvedelikena ja trafo- ning kondensaatoriõlide segudes). PCB-sid leidub peamiselt trafodes ja kondensaatorites. Üldjuhul sisaldavad kõik kondensaatorid, mis on toodetud ajavahemikul 19301980, PCB-sid.

PCBd on väga toksilised ühendid, kantserogeensed, ja neil on kalduvus biomagnifitseeruda ökoloogilistes toiduahelates. Samuti on nad veekeskkonnas väga püsivad. Kuna PCB-d on kantserogeensed on nad seetõttu ohtlikud inimese tervisele. Nad võivad sattuda inimorganismi hingamis- ja neeluteede või naha kaudu.

Euroopa Liidus keelustati rangelt PCB-de kasutamine ja nendega kauplemine juba 1985. aastal, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks tuleb kõrvaldada või saastest vabastada kõik veel alles olevad PCB-sid sisaldavad seadmed.

[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Keskkonnasõnaraamat 2004 (EnDic2004). [1] (vaadatud 4.06.2010)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]