Vladimir Kappel

Allikas: Vikipeedia
General Kappel.jpg

Vladimir Kappel (28. aprill 1883 - 26. jaanuar 1920) oli vene väejuht, üks valgete juhte Venemaa kodusõjas 1918-1920.

Vladimir Oskarovitš Kappel sündis Tula (teiste allikate järgi Peterburi) kubermangus aadliperekonnas, tema isa Oskar Kappel oli arvatavalt pärit Kaunase kubermangust Rootsi väljarändajate seast ning sai Vene armees ohvitseriks. Ema oli kindralmajori tütar Jelena Petrovna Postolskaja. Noormees õppis 2. kadetikorpuses ja mainekas Nikolai ratsaväekoolis. Pärast selle lõpetamist abiellus ta 1903. aastal tegeliku riiginõuniku tütre Olga Strohlmaniga. Laulatus toimus vastu pruudi isa tahtmist poolsalaja väikses maakirikus. 1910 astus polguadjutant Kappel Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse ja saavutas 1913 kõrgeima järgu. Esimese maailmasõja algul saadeti Kappel ohvitserikooli, hiljem teenis mitmes ratsadiviisis ja erinevatel rinnetel. Sõja lõpuks oli Kappel alampolkovniku aukraadis Looderinde staabiülema asetäitja.

Oktoobripöörde järel 1918. aasta suvel läks Kappel Volgamaal üle esseeride leeri ja hakkas formeerima Volgamaa Rahvaarmeed. Oli veendunud monarhist ja nõus võitlema bolševike vastu ükskõik millise lipu all. Sama aasta augustis võttis ta Kaasanis enda valdusesse Venemaa riikliku väärismetallivaru. 1918. aasta lõpul kukutas admiral Koltšak Omskis võimult esseerid ning Kappel läks Koltšaki kui Venemaa ülemvalitseja teenistusse. Kindralina sõdis ta Tomskis, Krasnojarskis ja Irkutskis ülestõusnud garnisonidega. 1919. aasta algul määras Koltšak Kappeli 1. Volga armeekorpuse komandöriks. Sama aasta sügisel murti rinne läbi ning Kappel suutis vaevu päästa oma üksused ümberpiiramisest. 3. detsembril 1919 sai Kappelist Idarinde vägede ülemjuhataja. Pärast seda, kui prantslased ja tšehhid Koltšaki punastele välja andsid, algas kappellaste (каппелевцы) ohvriterohke taganemistee Baikali suunas 35-kraadises pakases läbi taiga mööda Kani jõge. Pärast lahvandusse kukkumist jalad külmetanud Kappelil algas gangreen, tema varbad amputeeriti narkoosita. Valudes vaevu sadulas püsides jätkas ta vägede ees liikumist, kuid haigestus peagi lisaks tüüfusse ja kopsupõletikku.

Kindral Kappel suri 26. jaanuaril 1920 Irkutski lähedal. Ta maeti ajutiselt Tšitas, kuid taganedes viidi kirst Hiinasse kaasa. Kappeli armee jäänused ühinesid ataman Semjonovi omadega; vähesed pääsesid Mongooliasse "verise paruni" von Ungerni juurde ja sealt pärast viimase lüüasaamist Kasahstani. Enamik kappellasi jäi Hiinasse, sealt valgusid nad Läände või vahistati pärast Mao võimuletulekut ja anti Nõukogude Liidule välja. Kappeli põrm toodi 2006. aastal ära Hiinast ja maeti 2007 sõjaväeliste auavaldustega Moskvas Donskoi kalmistule kindral Denikini kõrvale.

Kappel ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastate teisel poolel hakkas levima vale[1] arvamus, et Vladimir (või Voldemar) Oskari poeg Kappel oli eesti päritolu. Seda väitis näiteks sõjakirjanik Otto Grossschmidt. ENE 4. köites (Tallinn 1989) on Kappeli kohta ekslikult kirjutatud "rahvuselt eestlane". Samas ei jõudnud Kappeli nimi 1917. aastal rahvusväeosade koostamise ajal eesti ohvitseride nimekirja. Vene ja Lääne allikad mainivad vaid Kappeli isa rootsi päritolu.

Nõukogude ajal said surmapõlgavad kappellased tuntuks filmist "Tšapajev", kus aga on eksitud mitmete ajalooliste detailide osas.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tõnu Tannberg. Lisandusi kindral V. Kappeli väejuhitee tundmiseks // Ajalooline Ajakiri 1998 Nr 2. Lk 65-72.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]