Eesti politsei (1918–1940)

Allikas: Vikipeedia

Siin on ülevaade Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal moodustatud ja 1940. aastal Eesti okupeerimisega NSV Liidu poolt tegevuse lõpetanud Eesti korrakaitseorganisatsiooni arengust ja tegevusest.

Eesti riiklik iseseisvus kuulutati välja Tallinnas 24. veebruaril 1918. Järgmisel päeval algas kaheksa ja pool kuud kestnud Saksa okupatsioon ning Eestis kehtestati Saksa okupatsioonivõim. Saksa keisririik ei tunnistanud Eesti Vabariiki ja Eesti Ajutine Valitsus oli sunnitud minema põranda alla.

11. novembril 1918 Esimese maailmasõja lõpetanud Compiegne'i vaherahu järel andis Saksa volinik Baltimaades August Winnig võimu üle Eesti Ajutisele Valitsusele. Ööl vastu 12. novembrit 1918 võeti Tallinnas asunud politseijaoskonnad sakslastelt üle. Seda päeva, 12. novembrit 1918, loetaksegi Eesti politsei asutamise päevaks.

„Protokoll nr 1

11. nov 1918

Osavõtjad:
Peaministri asetäitja Jaan Poska.
Ministrid: Jüri Jaakson, Jaan Raamot, Juhan Kukk, August Hanko, Ferdinand Peterson, Peeter Põld.
Protokollis Th. Käärik.
Otsustatakse:

1) Kohustada omavalitsusi politseiasjandust oma kätte võtma.

2) Omakaitse laiali saata.

3) Maa kaitsmine Eesti Kaitseliidu kätte anda, mis allub sõjaministrile.

4) Mõnede Valitsuse liikmete sooviavalduse puhul ametist lahkuda: kõik Valitsuse liikmed jäävad oma kohtadele, kuni uue valitsuse moodustamiseni Vanematekogu ja Maapäeva poolt.

5) Avaldada rahvale üleskutse kolmes kohalikus keeles: "Eesti Ajutine Valitsus Eestimaa rahvale" ja volitada J. Poskat seda alla kirjutama.“

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Eestimaa kubermangu korrakaitse ja Ajutise Valitsuse korrakaitse

Aastail 1918–1919 tegutses korrakaitse Eestimaa kubermangu Venemaa Ajutise Valitsuse miilitsaseaduse alusel, allus kohalikule omavalitsusele ning kandis miilitsa nimetust. Korra tagamiseks ja kuritegevusega võitlemiseks hakkas pärast Saksa okupatsiooni lõppu tegutsema kohaliku omavalitsuse poolt ülalpeetav miilits, mis oli moodustatud vastavalt 17. aprillil 1917 kehtestatud Ajutisele miilitsa seadusele. 2. märtsil 1917. aastal kogunes mõnisada inimest Tallinna börsisaali, kus otsustati linna kaitset korraldada, et panna piiri lõhkumistele ja röövimistele. Linna kaitsjad, valged lindid käe ümber, käisid salkades mööda linna julgeoleku kindlustamiseks. Seda võiks nimetada esimeseks katseks kaitseorgani loomisel julgeoleku kindlustamiseks pärast tsaarivõimude langemist. Seejärel Tallinnas asus kaitse korraldamisele revolutsiooniline Tallinna Tööliste ja sõjaväe saadikute nõukogu täidesaatev komitee, kus töötati välja juhis, mille põhjal asutati Rahva miilitsavägi. Nimetatud miilits komplekteeriti vabatahtlikest ja nende teenistustunnusmärgiks oleks käevarrel kantav Tallinna linna vapiga ja M tähega varustatud valge lint. 9. märtsil samal aastal võttis Tallinnas Tallinna linnavalitsus miilitsa korraldamise enda peale. 14. märtsil Eestimaa kubermangukomissar määras maakondadesse aga ajutised miilitsakomissarid: Harju maakonda J. Reinthal, Järva maakonda A. Veiler, Viru maakonda T. Kalbus, Lääne maakonda A. Eldring. Tallinna miilitsa ülemaks valiti 29. märtsil linnavolikogu poolt K. Päts, kes aga tegelikult miilitsa korraldamisele ei saanud asuda, sest TTSSN täidesaatev komitee, olid tema vastu. Selle asemel valiti 25. aprillil soldatite ja tööliste nõukogu miilitsaülemaks Tallinnasse A. Hellat. Hellat võttis miilitsas ette puhastustöö ja rookis 2000 inimesest välja ligemale 1800 kui kahtlase elemendi ja see miilits püsis Tallinnas kuni enamlaste riigipöördeni, kes 15. jaanuaril võtsid miilitsa üle ja tagandasid A. Hellati.

Tallinnas peeti 18. septembril ka seltskondlike organisatsioonide esindajate vaheline koosolek, kus otsustati asutada organisatsioonide esindajaist Omakaitse Nõukоgu", kes valib täidesaatva Komitee" Omakaitse" asutamiseks.

Otsus miilits taastada võeti vastu 12. novembril 1918, taastamise aluseks sai 1917. aasta ajutine miilitsaseadus. Saksa okupatsiooni sümboliks oleva politsei asendamine miilitsaga toimus kõikjal võimalikult pea pärast kohaliku võimu üle võtmist. Tallinnas võttis miilits juba 15. novembriks politsei funktsioonid üle, Tartus kaotati politsei ning taastati miilitsa tegevus alles 22. novembril. Militsionääride väliseks tunnusmärgiks olid tavaliselt ühist värvi käepaelad, Tartus sinised, Tallinnas aga punased ja linna vapiga Tallinna miilitsaülem oli Aleksander Hellat ja Tartu miilitsaülem Karl Einbund.

Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus alustas tööd 2. detsembril 1918. Detsembrist 1918 hakkas miilits töötama küll Politsei Peavalitsuse juhtimise all, kuid majanduslikult kuulus ka omavalitsuse haldusalasse. Tallinnas ja Tartus loodi lisaks veel kriminaaljaoskonnad. 1920. aastast oli Eesti korrakaitseorganisatsiooni nimetuseks politsei.

Korrakaitseorganisatsiooni ülesehitamise aeg kattus Eesti Vabadussõjaga, mistõttu tuli see moodustada erakordselt rasketes oludes. Kesise relvastusega, aga mõnikord isegi ilma relvadeta politseinikud abistasid sõjaväevõime, hoidsid tagalas vaos kuritegevust ning korraldasid koos Kaitseliiduga ühisoperatsioone, et tabada väejooksikuid, salaviinatootjaid ja spekulante.

Asutav Kogu võttis alles 17. detsembril 1919 vastu politsei korralduse.[1] Loodi riiklik välispolitsei, kelle ülesanne oli hoida ühiskondlikku julgeolekut ja korda, kaitsta kõiki ja igaüht tooruse, vägivalla ning omavoli eest. Politsei ülalpidamise kulud kandis sestpeale riik. Maakondade ja linnade politseivalitsuste baasil moodustati politseiringkonnad, mis jagunesid jaoskondadeks, need omakorda rajoonideks, mida juhtisid vastavad ülemad. Tallinna, Tartu ja Narva, samuti ka vabariigi raudteed olid eraldatud ise politseiringkondadeks. Maakonna politseiülem asus maakonnalinnas, linna politseiülemad vastavates linnades ja raudtee politseiülem — Tallinnas. Esialgu oli kohalikke välispolitsei valitsusi 15, 4. novembril 1925 koondati need üheksaks prefektuuriks[2] vastavalt kehtinud Eesti haldusjaotusele: Harju, Järva, Lääne, Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru maakond.

1918. aasta novembris, peale saksa okupatsioonivõimude lahkumist Eestist alustasid tegevust omavalitsusele allunud miilitsavalitsused ja nende juures üksikud kriminaalpolitsei ametnikud, kes määrati ametisse maakondade miilitsaülemate poolt. 5. jaanuaril 1920. aastal valitsuse poolt vastu võetud Kriminaalpolitsei korralduse alusel asutati omavalitsustest sõltumatu Riiklik Kriminaalpolitsei, mille tegevust juhtis Kohtuministeeriumi koosseisu kuulunud Kriminaalpolitsei Peavalitsus.

Eesti kriminaalpolitsei asutamise kuupäev on 5. jaanuar[3] 1920, kaitsepolitsei (aastast 1925Poliitiline Politsei) asutati 12. aprillil 1920.

Juhid ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Politsei Peavalitsus, 1918–1926
Politseivalitsus, 1926–1938
Politseitalitus, 1938–1940
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1940
Peakorter Tallinn, Toompea loss
Asukoht Lossi plats 1, Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Emaorganisatsioon Siseministeerium
Aastatel 19191926 tegutses Eesti politsei keskasutusena Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus;
Aastatel 19261938 Kohtu- ja Siseministeeriumi (1929–1934) ja Siseministeeriumi Politseivalitsus
Aastatel 19381940 Siseministeeriumi Politseitalitus

Politseiorganisatsiooni loomisel 1918. aastal (mida algselt nimetati miilitsaks), loodi välispolitsei kohalike omavalitsuse alluvuses, kuid 2. detsembrist 1918 koordineeris kogu politsei tööd Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus, 17. detsembril 1919 kommunaalpolitsei kaotati ja loodi riiklik politsei Politsei Peavalitsuse alluvuses.

Politsei koosnes kolmest harust: välis-, kriminaal-ja poliitilisest politseist. Esimestel aastatel oli igaühel neist oma peavalitsus, 20. mail 1924 võttis Riigikogu vastu Välis-, kriminaal- ja kaitsepolitsei ühendamise ajutise seaduse,[5] mille alusel loodi Siseministeeriumi alluvuses Politsei Peavalitsus, mis ühendas kõik kolm ametkonda. 16. juunist likvideeriti politsei-, kriminaal- ja kaitsepolitsei peavalitsused kui iseseisvad asutused. Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse juhiks oli peavalitsuse ülem (aastast 1925 politseidirektor). Politsei Peavalitsuse (Politseitalituse) ruumid asusid Toompea lossis. Politseivalitsused (alates 1926. aastast prefektuurid) paiknesid üldjuhul suurtes kivihoonetes, mida olid juba varem kasutanud tsaaripolitsei ja Vene Ajutise Valitsuse miilits.

1920. aastal asutati Eestis politseireserv, mille üksused asusid Tallinnas ja Petseris. Politseireservis teenis nii jala- kui ka ratsapolitseinikke. Ratsapolitsei üksused olid kõige mobiilsemad ja distsiplineeritumad politseiüksused. Politsei ratsareserv andis 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ajal enamlastele otsustava vastulöögi.

1925. aasta kevadel asutati Tallinnas, Lai tänav 46 Politseikool. Politseikooli kõrgema klassi lõpetas 598 politseiohvitseri, alamast klassist tuli reakoosseisule täiendust 717 isikut.

Aastail 19181925 moodustasid maakonnad koos maakonnalinnaga politseiringkonna. Politseiasutuste kujundamise määrusega[6] 1. jaanuaril 1926 loodi prefektuurid: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Pärnu Prefektuur (1926–1927), Viljandi Prefektuur (1926–1927), Võru-Petseri prefektuur, Lääne-Saare Prefektuur, Viru-Järva, Narva, Raudteede prefektuur.

1927. aastal ühendati[7] Viru-Järva prefektuuriga Narva prefektuur, liideti Pärnu ja Viljandi prefektuurid Viljandi-Pärnu prefektuuriks. Tallinna-Harju ja Võru-Petseri prefektuuri koosseisu kuulus politsei ratsareserv.

1932. aastal muudeti taas iseseisvaks Narva prefektuur ja nimetati Võru-Petseri prefektuur ümber Petseri-Võru prefektuuriks.

Seoses Nõukogude Liidu sõjaväebaaside asutamisega Saaremaal asutati 13. oktoobrist 1939, Saare prefektuur ning eraldati Saare ja Lääne prefektuurid.

1940. aasta suvel tegutsesid 9 prefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Rakvere-Paide, Narva, Raudteede prefektuur.

Politseiharud[muuda | muuda lähteteksti]

Politseiteenistused jagunesid: välis-, kriminaal- ja poliitilise politseiks.

  • Välispolitsei tegeles avaliku korra ja heakorra tagamisega. Välispolitsei koosseisus oli ka Tervishoiupolitsei', mis tegeles turgude valve ja puhtuse kontrolliga ning sanitaarkontrolliga toitlustusasutustes[8];
  • Kriminaalpolitsei tegeles krimininaalkuritegude ärahoidmise ja avastamisega;
  • Kaitse(poliitiline)politsei tegeles riigivastaste ja poliitiliste kuritegude ärahoidmisega.

Kohtueelset uurimist viisid läbi kohtu-uurijad.

Kriminaalpolitsei[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kriminaalpolitsei moodustati 5. jaanuaril 1920. aastal, kriminaalpolitsei korraldusega[9] Kohtuministeeriumi alluvuses. Kriminaalpolitsei jagunes maakondlikul alusel, s. t. kriminaalpolitsei komissaride ametkonnad paiknesid maakonnalinnades ja eraldi Narva linnas. Kriminaalpolitsei asutustena moodustati: Kriminaalpolitsei Peavalitsus Tallinnas ja linnade ja maakondade politseivalitsuste kriminaalpolitsei osakonnad Tallinnas, Rakveres, Narvas, Tartus, Võrus, Petseris, Valgas, Viljandis, Pärnus, Paides, Haapsalus ja Kuresaares. Kriminaalpolitsei komissarid allusid hiljem Politseitalituse kriminaalpolitsei inspektorile. Kriminaalpolitsei kohuseks oli prokuratuuri ja kohtuvõimude ülesandel, ametasutuste ning eraisikute ülesandmiste põhjal, kui ka oma algatusel, kuritegevuse jälgimist alustada ja juurdlemist toimetada.

Alates 1. maist 1919 oli kriminaalmiilitsa ülem, 28. novembril 1919 nimetas Vabariigi Valitsus Kriminaalpolitsei Peavalitsuse ülema kohusetäitjaks ja 2. juulil 1924 Politsei Peavalitsuse ülema abiks Jakob Kuuse.

Ametinimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Miilitsa-politsei algaastatel olid ametinimetused järgmised: linna miilitsaülem, maakonna miilitsaülem, miilitsaülema abi, jaoskonnaülem, jaoskonnaülema abi, kantseleiamtnik, vanemmilitsionäär, militsionäär. 1926. aastal seoses politseiasutuste reorganiseerimisega võeti kasutusele ametinimetus komissar (jaoskonnaülem).

18. oktoobril 1919 ilmus Politsei Peavalitsuse ülema käskkiri, mis kohustas kasutama ametinimetustes endiste miilitsa-ametinimetuste asemel politseiametinimetusi: militsionäärid nimetati kordnikeks, vanemmilitsionäärid – vanemkordnikeks. 1921. aastast nimetati vanemkordnikud rajooniülemateks ning kordnikud jaotati kahte järku – kordnikud ja vanemkordnikud.

1. jaanuarist 1926 võeti kasutusele euroopalikud ametinimetused: politseidirektor (peavalitsuse ülem), prefekt (linna või maakonna politseiülem), komissar (jaoskonnaülem) ja konstaabel (rajooniülem).

Politsei kõrgem juht oli politseidirektor, tema abi oli politsei abidirektor, Politsei Peavalitsuse osakonnajuhataja oli politseiinspektor. Välis-, kriminaal- ja poliitilise politsei jaoskondi juhtisid komissarid ning abikomissarid.

Alates 1933. aastast kandsid kordnikud, vanemkordnikud ja allkonstaablid kogu riigis kumminuia, mis asendas täägi.

Politseivalitsused, 1918–1926[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliste Venemaa keisririigi Eestimaa ala Politseivalitsuste ning 9 maakonna ja linnade politseivalitsuste baasil moodustati politseiringkonnad, mis jagunesid jaoskondadeks, need omakorda rajoonideks, mida juhtisid vastavad ülemad. Tallinna, Tartu ja Narva, samuti ka vabariigi raudteed olid eraldatud ise politseiringkondadeks.

Tallinna linna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Linna Miilitsavalitsus
Tallinna Linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tallinn
Asukoht Viru tänav 6, Tallinn (1918)
Aia tänav 12 (−1924)
Pikk tänav 63 (1924–)
Tegevuspiirkond Tallinna linn
Juht Aleksander Hellat
August Liit
Voldemar Palitser
Hans Kuben
Rudolf Saar
kt. Mihail Tang
Oskar Tolmoff
Emaorganisatsioon Siseministeeriumi Politsei Peavalitsus

Tallinna politseiülemad

Tallinna politseijaoskonnad
 Pikemalt artiklis Tallinna linnaosad#Politseijaoskonnad ja linnaosad, Tallinna-Harju prefektuur
  • 1922. aastal töötas Tallinnas 497 politseiametnikku- ja teenistujat, nendest kordnikke ja vanemkordnikke oli kokku 331.

Tartu linna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Linna Miilitsavalitsus
Tartu Linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tartu
Tegevuspiirkond Tartu linn
Emaorganisatsioon Siseministeeriumi Politseivalitsus

Narva linna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Linna Miilitsavalitsus
Narva linna Politseivalitsus
Asutatud 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Narva
Tegevuspiirkond Narva linn[13]

Harju maakonna politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Harju maakonna Miilitsavalitsus
Harju maakonna Politseivalitsus
Asutatud 15. november 1918
Tegevuse lõpetanud 1926
Peakorter Tallinn
Asukoht Pagari tänav 1, Tallinn (1918)
Väike-Pärnu maantee 4-1 (−15.11.1921)
Suur-Roosikrantsi tänav 12 (11.1921–)
Pagari tänav 2
Lai tänav 48 (7.1.1925–)
Pikk tänav 63
Tegevuspiirkond Harju maakond

Harju maakonna Miilitsavalitsuse koosseisus oli 1919. aastal 6 miilitsajaoskonda[17] ja nendes 40 rajooni ning 2 linna:

Valga maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgamaa miilitsa- ja politseiülemad

 Pikemalt artiklis Tartu-Valga prefektuur

Viljandi maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

1917–1918, 1918–1919 Mart Martinson, Viljandi linna miilitsaülem[21], 1919[22]- Hermann Sumberg,
 Pikemalt artiklis Viljandi-Pärnu prefektuur

Lääne maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Lääne-Saare Prefektuur

Võru maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Võru-Petseri prefektuur

Pärnu maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Viljandi-Pärnu prefektuur

Saare maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

1917, Aleksander Haamer, Kuressaare linna miilitsaülem[27]
  • 1918, Aleksei Niit, Saaremaa[28] miilitsaülem
  • 1922–4. juuni 1925, Jaan Tilling, Saare maakonna politseiülem
  • 27. mai 1925[29]–, August Kurg, Saare maakonna politseiülem
 Pikemalt artiklites Lääne-Saare Prefektuur ja Saare Prefektuur

Järva maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Rakvere-Paide prefektuur

Viru maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

1917–1918, Gustav Kütt, Rakvere linna miilitsaülem[32][33]
  • 25. veebruar 1918 – 1925 (vaheaegadega), Aleksander Aren, Viru maakonna miilitsaülem
  • ...– 1925, Aleksander Aren, Viru maakonna Politseivalitsuse ülem
 Pikemalt artiklis Rakvere-Paide prefektuur

Petseri maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Võru-Petseri prefektuur

Tartu maakonna Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tartu-Valga prefektuur

Raudtee Politseivalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti politseiprefektide loend

Prefektuurid, 1926–1940[muuda | muuda lähteteksti]

1926. aastal muudeti politseiasutuste ja ametnike nimetusi - kohalikud politseivalitsused nimetati prefektuurideks ja nende juhatajad prefektideks, jaoskonnaülemad politseikomisarideks, rajooniülemad konstaabliteks.

1940. aasta suvel tegutsesid 9 prefektuuri: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Viljandi-Pärnu, Petseri-Võru, Saare, Lääne, Rakvere-Paide, Narva ja Raudteede prefektuur.

Isikkoosseis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tsaariajal, 1916. aastal, teenis Eesti alal politseis 2168 inimest.
  • 1919. aastal teenis politseinikke 1460, kui veel kogu Eesti territoorium ei olnud vabastatud.
  • 1920. aastal teenis politseinikke kokku 2250 – välispolitseis 1840, kriminaalpolitseis 299 ning kaitsepolitseis 111 ametnikku.
  • 1938. aastal teenis 1791 politseinikku – 1486 välispolitseinikku, 157 kriminaalpolitseinikku ja 112 poliitilise politsei ametnikku. Politseivalitsuses töötas 31 ja Politseikoolis 5 ametnikku.

Eesti politsei likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat

21. juulil 1940 kuulutati välja nõukogude võim ja 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu. 28. augustil 1940 vallandati viimased 170 politseinikku[38] ning politsei asemele loodi Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisu kuuluv tööliste-talupoegade miilits. Paljud endised politseinikud arreteeriti ja viidi Venemaale vangilaagritesse, kus paljud hukkusid. Kodumaale tagasi jõudsid vähesed, kes sageli olid invaliidistunud.[38]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Asutawa Kogu poolt 17. dets. 1919 a. wastwõetud politsei korraldus., Riigi Teataja, nr. 4-5, 14 jaanuar 1920
  2. Heino Gustavson, Ka sajandi alguses sündis politsei miilitsast, Õhtuleht, 22. oktoober 1997
  3. Eesti wabariigi walitsemise ajutise korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 5. jaanuaril 1920. a. wastuwõetud kriminaal-politsei korraldus., Riigi Teataja, nr. 4-5, 14 jaanuar 1920
  4. III. Nimetused, Riigi Teataja, nr. 41, 28 juuni 1919
  5. Äratõmme Wabariigi Walitsuse protokollist nr. 60, 13. juun. 1924 a., Riigi Teataja, nr. 92-93, 18 juuli 1924
  6. Wabariigi Walitsuse poolt 4. nowembril 1925 a. wastu wõetud Politseiasutuste kujundamise määrus., Riigi Teataja, nr. 177-178, 17 november 1925
  7. Vabariigi Valitsuse poolt 25. märtsil 1927 a. vastu võetud Politseiasutuste kujundamise määruse muutmise määrus., Riigi Teataja, nr. 32, 5 aprill 1927
  8. Tartu-Valga prefekti korraldusel anti tervishoiupolitsei ülesandeid kui uue aastani välispolitseile, Postimees, 25. september 1932, lk 6
  9. Eesti wabariigi walitsemise ajutise korra § 12-a põhjal wabariigi walitsuse poolt 5. jaanuaril 1920. a. wastuwõetud kriminaal-politsei korraldus, Riigi Teataja, nr. 4-5, 14 jaanuar 1920
  10. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 4, 13 jaanuar 1925
  11. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 55-56, 25 aprill 1924
  12. Linna politseiülem A. Stolzen †., Postimees (1886-1944), nr. 275, 11 oktoober 1925
  13. Siseministri määrus Narwa linna politseijaoskondade arwu ja piiride muutmise kohta., Riigi Teataja, nr. 43, 18 märts 1924
  14. Адрес-календарь Эстляндской губернии на 1914 год, Издательство: Эстл. губ. тип., Эстляндский губернский статистический комитет, cтp 62
  15. Lindanisa Adress-kalender 1910 aasta peale, 1910 lk 72
  16. 1.2.5.1.1. Maakondade politseivalitsused, www.eha.ee
  17. Wabatahtliste kutsumine rahwawäkke, Riigi Teataja, nr. 2, 28 november 1918
  18. Teadaanne, Kloostri walla Leetse ja Laoküla kogukonnad. Põllküla mõisa ja mõisamaa ning kogu Pakri wald Keila miilitsa jaoskonna küljest Baltiski linna miilitsa jaoskonna külge arwatud, Riigi Teataja, nr. 38, 17 juuni 1919
  19. Mai Krikk, Tallinna ja Harjumaa politsei 1918–1940. Kirjastaja: Olion, 2008. ISBN978-9985-66-560-2
  20. III. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 36, 3 märts 1925
  21. Kodumaale tagasi jõudnud pantwangid., Postimees (1886-1944), nr. 26, 30 märts 1918
  22. Wiljandimaalt. Ametist wabastatud on Viljandi linna miilitsaülem Martinson, tema enese sellekohase palme peale. Martinsoni asemele waliti linnamalitsuse poolt linna miilitsaülemaks õigusteaduse üliõpilane Hermann Sumberg, kes ka 1. jaanuaril ametisse astus., Maaliit: Eesti Maarahva Liidu häälekandja, nr. 2, 4 jaanuar 1919
  23. ENNEMUIST, Aleksander., Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  24. Ametist wabastused., Riigi Teataja, nr. 122-123, 21 juuli 1925
  25. Ümberpaigutused., Riigi Teataja, nr. 147-148, 11 september 1925
  26. Politsei Läänemaal, 7. DETSEMBER 2012, Originaalartikklel Lääne Elu 17.11.1928
  27. Urmas Kiil, Tormiline 1917. aasta Saaremaal ja Kuressaares, saartehaal.postimees.ee, 4. mai 2007
  28. 20 aastat valvel Saaremaa heakorra eest, Meie Maa (1919-1944), 18 november 1938
  29. Ümberpaigutused., Riigi Teataja, nr. 122-123, 21 juuli 1925
  30. Kuidas sattus Paidesse isekiswuse manifest. Kirjanik Jaan Lintrop kavatses rünnakut Paide enamlastele. Paides trükitud Iseseisvuse manifest on omaette haruldus., Järva Teataja (1926-1944), nr. 23, 22 veebruar 1938
  31. 19. skp. Pühitseb Järwamaa politsei ametkond oma 10-aastast juubelit., Järvamaa : põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate häälekandja, 19 jaanuar 1929
  32. Kodumaale tagasi jõudnud pantwangid., Postimees (1886-1944), nr. 26, 30 märts 1918
  33. Ametlik akt enamlaste weretöö üle Rakweres., Postimees (1886-1944), nr. 14, 30 jaanuar 1919
  34. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 117-118, 27 september 1924
  35. III. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 36, 3 märts 1925
  36. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 61-62, 17 aprill 1925
  37. Tartu maakonna-miilitsa koosseis., Postimees (1886-1944), nr. 126, 8 juuni 1917
  38. 38,0 38,1 KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Miilitsa ja politsei ringmäng