Leen Kullman

Allikas: Vikipeedia

Leen Kullman (kuni 24.mai 1940 Helene Kullman;[1] 31. jaanuar 1920 Tartu6. märts 1943 Tartu/1978 Lääne-Saksamaa) oli eesti päritolu Nõukogude Liidu luuraja.

Ametlik versioon[muuda | muuda lähteteksti]

Leen Kullmann sündis paljulapselises kingsepaperekonnas. Õppis Tartu Õpetajate Seminaris, 1940. aastal lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari, kus astus ka komsomoli. 1940-41 tegeles pioneeri-ja komsomolitöö organiseerimisega Tallinna koolides. Pärast sõja puhkemist 1941. aasta juunis oli tegev õhukaitseteenistuse ja võitles Tallinna lähedal kuni evakueerus Nõukogude tagalasse. 1942. aasta jaanuaris asus ta teenima Punaarmees medõena. Aprillist septembrini 1942 sai ta ettevalmistuse Kroonlinnas Punalipulise Balti laevastiku luureosakonnas ja saadeti septembris 1942 Eestisse luureinformatsiooni koguma. 14. septembril 1942 visati ta langevarjuga alla Alatskivi juures.

Ametliku nõukogude versiooni kohaselt tabati ta Eesti Omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943 Võrumaal, Luutsnikul oma õe Olga kodust. Ülekuulamisel olla ta kangelaslikuilt keeldunud informatsiooni andmast. "Ühtegi liigset sõna ei tulnud üle ta huulte", tsiteeris Leeni kunagist luurejuhti Naum Frumkinit ajaleht "Rahva Hääl" 21. mail 1965. Ta olla piinatud surnuks 2. aprillil 1943 Tartu vanglas. Teise versiooni kohaselt lasti ta maha põgenemiskatsel Tartus 6.märtsil 1943.

Tema väidetav kangelastegu tõsteti esile 1965. aastal, kui NLKP peasekretär Leonid Brežnev seadis sisse Suure Isamaasõja võidupüha tähistamise 9.mail. 8. mail 1965 andis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium Kullmanile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Tema nimeliseks said mitmed Eesti koolid, pioneerimalevad ja ettevõtted. Tema nime said tänavad Tartus, Minskis ja Njazepetrovski (Tšeljabinski oblast). 1972. a. detsembris avati talle Tartus mälestussammas ja selle taga olevas kutsekoolis tema personaalmuuseum.[2]

Ametliku versiooni ümberlükkamine Juhani Püttsepa ja Toomas Sildami poolt ajalehes "Postimees" veebruaris 2000[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta veebruaris ilmusid ajalehes "Postimees" Toomas Püttsepa ja Toomas Sildami sulest mitmed artiklid, mis lükkasid ümber ametliku Nõukogude versiooni.

Saksa sõduri tühilask

Nõukogude propaganda väitis, et Leen ei reetnud ülekuulamistel ainsatki saladust. «Ühtegi liigset sõna ei tulnud üle ta huulte,» tsiteeris Leeni kunagist luurejuhti Naum Frumkinit ajaleht Rahva Hääl 21. mail 1965.

Ruusmäe valla sõjaaegne politseikonstaabel Taru, kes oli 2. jaanuaril 1943 üks Leeni kinnivõtjatest, paiskab Frumkini ütlused põrmu. «Polnud seal kangelaslikku midagi, esimesel ülekuulamisel rääkis Kullman kohe ära, kes ta on, kus õpetati ja milliste ülesannetega Eestisse saadeti,» pihtis Taru 1964. aastal Mordva vangilaagris Valdur Raudvassarile, Võru noorte põrandaalusesse organisatsiooni kuulumise pärast Siberisse saadetud noorele mehele.

Seda, et Leen töötas pärast sissekukkumist Saksa vastuluure heaks, tunnistavad otsesõnu kapten Ernst Lübeki mälestused: «Kinnivõetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel valis elu ja andis vabatahtlikult välja koodi ja väljakutsete ajad, millega sai meie eriteadlane tükk aega sidet pidada ja mitmel viisil kasulik olla.»

Leeni koostööd sakslastega kinnitab ka tema õe Regina saatus, kes alguses mõisteti parashütisti varjamise eest surma ja ootas poolteist kuud üksikkongis mahalaskmist, märtsis 1943 teatati talle üllatuslikult amnestiast ja surmanuhtluse asendamisest määramata ajaks kinnipidamisega. 2. aprillist pärineb uus otsus, mis mõistab Reginale kaks aastat töölaagrit.

Regina sõnul võis luuraja sakslastega koostööle minna, sest tahtis oma lähedaste elu kergendada ja säästa neid vanglakannatustest.

Eesti NSVs käibis legend, et Leeni lasi omavoliliselt maha julgeolekupolitsei ja SD Tartu osakonna eeluurimisvangla valvur Kuno Püga, kes Vene luurajat 6. märtsi hommikul 1943 kambrist ülekuulamisele konvoeeris. Seda versiooni kinnitasid hiljem NKVDs üle kuulatud kolm eeluurimisvangla valvurit ning märge julgeolekupolitsei zhurnaalis: «1. raj. juhile 6.3.43 ettekantud Helene Kullmani mahalaskmise kohta valvur Kuna Püga poolt.»

22-aastane Kuno Püga ei saanud aga 6. märtsil kedagi maha lasta, sest istus samal ajal kriminaalkurjategijana Tartu vangla üksikkambris. Rahvusarhiivis hoitavatest dokumentidest nähtub, et kriminaalpolitsei pani Püga vangi 5. veebruaril ja vabastas ta sealt 11. märtsil.

Leeni hukkumise lugu tahtis pärast sõda selgeks saada tema luurekooli kaaslane Hilja Kivisild, kes kahtlustas, et Leen tegi sakslastega koostööd. Pool sajandit tagasi leidis ta üles kaks naist, kes olid Leeniga Tartu eeluurimisvanglas. Nende nimed pole säilinud, sest Kivisild hävitas paar kuud tagasi oma eraarhiivi.

«Märtsihommikul 1943 viidi nad kõik valvuri saatel tööle. Kõrge müüri juures hüppas Leen rivist välja, hakkas siksakke tehes jooksma,» vahendab Kivisild endiste vangide jutustust. «Valvur, noor sakslane, hüüdis «Seis! Tulistan!», Leen ei peatunud. Siis andis valvur automaadivalangu, Leen kukkus. Tema kaasvangid, keda kohe edasi kamandati, kinnitasid: valvur tulistas üle Leeni pea ja kuulid ei saanud teda tabada.»

Seda, et Kuno Püga ei tapnud Leeni, sai KGB teada hiljemalt 12. oktoobril 1965, kui üks julgeolekumees võttis arhiivist lugeda sakslaste koostatud Püga vanglatoimiku. Ent Leen Kullmanist oli siis juba viis kuud tagasi tehtud Nõukogude Liidu kangelane ja müüti Eesti Zoja Kosmodemjanskajast (Vene naispartisan, kelle sakslased hukkasid - toim) polnud enam võimalik lammutada.

Leeni uus elulugu

Leeni tapmise Tartu vangimajas välistavad ka kapten Ernst Lübeki mälestused: «Kuna ta oli oma seletustega aus ja vastutulelik, siis jäi ta ellu ja sakslased rakendasid tema tööle oma huvides, vist Pihkvas.»

Sellega haakub märge julgeolekupolitsei 1943. aasta 10. mai õiendis Leeni kohta, mida tsiteeris 16. detsembril 1965 ajaleht Noorte Hääl: «Saksa Välisalapolitseile Pihkvas üle antud kui Nõuk. Liidu salakuulaja.»

Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonna surmaregistris leidub 1943. aastast arvukalt märkeid inimestest, kelle surma põhjusena on poliitilise politsei teate põhjal kirjutatud «surmanuhtlusega karistatud». Märget Leen Kullmani surma kohta registrist ei leia.

Luureajaloo uurija, Rahvusarhiivi teadusosakonna nõuniku Tiit Noormetsa hinnangul töötas Saksa vastuluure välja Leen Kullmani nn legendeeritud tapmise, talle anti uus identiteet - nimi ja elulugu - ning teda kasutati venelaste vastu peetud raadiomängudes.

Sel juhul jõudis Leen Kullman koos taganevate Saksa vägedega Läände ning elas oma minevikku avalikustamata edasi. Eestisse jäänud emale ja õdedele ei saatnud ta endast ainsatki teadet.

Arvamus[muuda | muuda lähteteksti]

Regina Uuk Leen Kullmani õde

Politsei vangistas mind 3. jaanuaril 1943 ja veebruaris mõistis Leeni varjamise eest surma. Eeluurimisvangla üksikkongis sain 16-aastaseks. Kohtusime Leeniga vanglas, ta teadis minu kohtuotsusest ja küsis, kas olen ta peale väga tige. Vastasin, et ei ole. Leen ütles: «Sina ju tead, kuhu lähed, aga mina mitte.»

Olen alati teadnud, et Leeni Tartu vanglas maha ei lastud. Pärast sõda otsisin õde Punase Ristiga taga, kuid tulemusteta. Ju andis Leen lubaduse, et ta ei võta kodustega ühendust.

Leeni surmateadet ei ole ma tänaseni saanud.

Kalle Kullman

Leen Kullmani õepoeg

Esimest korda kuulsin 1970. aastate lõpus jutte, et Leen elab või elas Saksamaa väikelinnas, õnnelikus abielus. Meie pere ei uskunud seda, sest kõik arvasid, et Leen oleks kindlasti endast elumärki andnud.

Võimalik, et 6. märts 1943 oli Leeni ühe eluperioodi lõpp ja algas teine etapp, noore naise enda uuesti leidmise elu. Kui ta kodustega ühendust ei võtnud, siis ehk kartis ta Eestisse jäänud lähedaste pärast? Ise kogesin midagi sarnast juulis 1989, kui Vene sõjaväe eest Rootsi varjusin ja mõtlesin, et milliseid repressioone minu telefonikõne perekonnale tuua võib.

Kui Leen tõesti ellu jäi, siis ainult tänu sellele, et tegi sakslastega koostööd, järelikult reetis oma luurejuhid Leningradis ja see hirm võis teda takistada koju teatamast: «Ärge muretsege, minuga on kõik korras.»

Tiit Noormets

Rahvusarhiivi teadusosakonna nõunik

Müütide ja legendide tekitamine oli NSV Liidule iseloomulik. See, mida Postimees on Leen Kullmani kohta teada saanud, annab põhjust arvata, et Saksa vastuluure töötas välja Leeni legendeeritud tapmise ja andis talle uue identiteedi.

Seda kinnitab Kullmani väidetava tapja Kuno Püga viibimine 6. märtsil 1943 vahialusena Tartu vanglas ja Kullmani surma kohta märke puudumine perekonnaseisuaktide arhiivis. Tõenäoliselt kasutati Kullmani raadiomängus, millega Nõukogude poolele anti desinformatsiooni. See oli sel ajal üpris tavaline asi ja luureajaloos laiemalt levinud praktika. 

[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.slk.ee/999.html
  2. http://www.warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1123
  3. Juhani Püttsep, Toomas Sildam "[null Sakslased lavastasid Kullmani tapmise" 08.02.2000]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]