Johannes Pikkov

Allikas: Vikipeedia

Johannes August Pikkov (ka Juhan ja Pikhof; 4. november 1883 Tallinn3. september 1947 Krivoštšokovo laager, Siblag, Novosibirski oblast, Venemaa) oli Eesti arhitekt ning ühis-, omavalitsus- ja riigitegelane.[1]

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Tallinna linna 2. algkoolis ja aastatel 1897–1902 Tallinna tislermeister A. Rosenbaumi juures. Oli ehituspuusepp Tallinnas, Peterburis, Helsingis ja Riias.

Aastatel 1908–1914 õppis ta Riia linna käsitöökoolis, edasi J. Ozoliņši tehniliste kursuste arhitektuuriosakonnas, mille lõpetas 1915. aastal. Esimese maailmasõja ajal aastatel 1915–1918 teenis ta Vene sõjaväes Gattšinas ehitustehnikuna. Võttis Eesti poolel osa Vabadussõjast.

Oli Töö- ja Hoolekandeministeeriumis töökaitseinspektor aastatel 1918–1919, töötas Teedeministeeriumis mitmel ametikohal. Õppis 1920. aastal Haridusministeeriumi stipendiaadina Riias[2] ja aastatel 1930–1934 Tallinna Tehnikumis, lõpetas selle arhitektina. Akadeemiliselt oli ta ÜÜ Valgma liige, peale selle liitumist ÜS Raimlaga oli ta viimase vilistlaskogu liige.

Ta töötas 1930. aastatel Teedeministeeriumis, pikemalt oli ta ehitusjärelevalve inspektor. Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941 oli ta Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadis arhitekt.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldanud ehitus- ja korteriküsimuste alaseid artikleid.

Ehitisi[muuda | muuda lähteteksti]

Pikkovi projekteeritud ja 1940. aastal valminud nn Kondase maja, kus tänapäeval tegutseb Suure-Jaani kultuurimaja

Poliitikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Omavalitsustes[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli oma vaadetelt vasakpoolne, kuulus alates 1905. aastast Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Tallinna komiteesse. Poliitilistel põhjustel oli ta 1907. aastal vangistatud Tallinnas. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP) liige alates 1917.

Ta valiti 1917. aastal ESDTP esindajana Tallinna linnavolikokku. Tallinna linnanõunik aastatel 1919–1921. Alates 1935 Insenerikoja tegevliige.

Eesti riigitegelasena[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal 1944. aastal oli ta Rahvuskomitee liige ja alates 18. septembrist 1944 oli ta Otto Tiefi valitsuse teedeminister.

Ta vahistati Saksa okupatsioonivõimu poolt 28. aprillil 1944 ja uuesti Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 11. oktoobril 1944. Mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt 23. juulil 1945 5 aastaks sunnitöölaagrisse ja 3 aastaks asumisele, suri 3. septembril 1947 Siblagi süsteemi Krivoštšokovo vangilaagris Novosibirski oblastis.

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnis Ritson (12.07.2000). "Toomas Hellat ja KGB" (PDF). "Toimik". Rahvusarhiiv. Toomas Hellati KGBle 1944/45 kirjutatud omakäeliste aruannete algus TUNA 1998 nr 1 [lk. 126]. Vaadatud 26. jaanuaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)[alaline kõdulink]
  2. J. Jans. "Stipendiaadid ja stipendiumid". Sotsialdemokraat nr 207, 16. oktoober 1920. Lk 2
  3. Eesti Vabariigi teenetemärgid

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]