Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond
Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetool rajati 1919. aastal eestikeelse Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, tegutses kuni 1950. aastani ja avati uuesti 1992. aastal. 2013. aastal muudeti õppetool Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnaks.
Aastatel 1922–1950 kaitsti ülikoolis kunstiajaloo erialal üks doktoritöö ja seitse magistritööd ning 1950–1992 kaitsti 13 kandidaadiväitekirja ja 194 diplomitööd. Alates 1992. aastast on ülikoolis kaitstud kunstiajaloo alal 5 doktoritööd, 40 magistritööd ja ligi 200 diplomi- ja bakalaureusetööd.[1]
Kunstiajaloo õppetooli rajamine 1919–1922[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli õppetoolide koosseisu pani üldjoontes paika Peeter Põld, kes esitas vastava plaani Haridusministrile kinnitamiseks 1. juulil 1919. Selle kohaselt nähti kunstiajaloo õpetamiseks ette eraldi "Esteetika ja üldise kunstiajaloo" õppetool.
Keiserlikus Tartu Ülikoolis oli antiikaja kunsti ajalugu õpetatud alates 1803. aastast klassikalise arheoloogia õppetoolides. Üldise kunstiajaloo (vana-, keskaja ja hilisema kunstiajaloo) loenguid hakkasid klassikalise arheoloogia õppejõud pidama alates 1880. aastatest. Sisuliselt puudus Tartu Ülikoolis senini akadeemilise kunstiajaloo õpetamise ja uurimise traditsioon. Kunstiajalugu (pro kunstiteadus) oli uus distsipliin, mis kujunes välja 19. sajandi jooksul, kuid esimesed kitsalt kunstiajaloole spetsialiseerunud õppetoolid avati alles 1870. aastatel. 20. sajandi alguseks oli kunstiajaloo uurimine ja õpetamine kõige kõrgema taseme saavutanud Saksamaal, kus oli kõige enam vastava haridusega spetsialiste.
Ülikooli avamisel 1. detsembril 1919 polnud veel õnnestunud õppetooli täita.[2] Esteetika ja kunstiajaloo professorit otsiti Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja Venemaalt. 1919–1922 pakuti välja kokku üheksa kandidaati. Need olid Josef Strzygowski (1862–1941), Fritz Knapp (1870–1938), Wilhelm Worringer (1881–1965), Martin Wackernagel (1881–1962), Oskar Waldhauer (1883–1935), Tor Helge Kjellin (1885–1984), Onni Okkonen (1886–1962), Kurt Gerstenberg (1886–1968) ja Erwin Panofsky (1892–1968). Ametlikult kinnitati 1921 mais kandidaatideks Josef Strzygowski, Fritz Knapp, Helge Kjellin ja Oskar Waldhauer, kellest osutus valituks Strzygowski ning teisele kohale jäi Kjellin. Kuna Strygowski kohast loobus, kinnitati kunstiajaloo professoriks Helge Kjellin. Edaspidi figureerib õppetool "kunstiajaloo õppetooli" nimetusega.[3]
Õppetool aastatel 1922–1950[muuda | muuda lähteteksti]
Kjellin täitis õppetooli 1924. aastani. 1922 asutas ta õppetooli juurde kunstiajaloo kabineti. 1924. aasta sügissemestrist kuni 1932. aasta sügissemestrini oli õppetool vakantne (kokku 17 semestrit).
1933 kevadsemestril hakkas Tartus kunstiajaloo professorina ja kunstiajaloo kabineti juhatajana tööle Sten Karling. Ta töötas Tartus 1941. aasta märtsi lõpuni ja pidi siis poliitilistel põhjustel Eestist lahkuma. Õppetooli juhatajaks määrati 1941 veebruaris tagasiulatuvalt alates 1940. aasta maist Armin Tuulse. Pärast doktoritöö kaitsmist kinnitati Tuulse kunstiajaloo õppetooli dotsendiks. 1944 lahkus Tuulse Eestist.
Samal aastal nimetati kunstiajaloo õppetool ümber Eesti ja üldise kunstiajaloo kateedriks. Sellise nimetuse all figureeris õppetooli kuni likvideerimiseni 1950. Sel perioodil (1944–1950) juhatas kateedrit Voldemar Vaga esialgu alates 1945 dotsendi ja alates 1946. aastast professorina. 1950 likvideeriti ka kunstiajaloo kabinet. 1950 rüüstati Glavliti korraldusega kunstiajaloo kabineti raamatukogu ja võeti ära umbes 600 raamatut. Fotokogu jäi puutumata, kuid seda koliti mitmel korral. 1922–1950 kaitsti ülikoolis kunstiajaloo erialal üks doktoritöö ja seitse magistritööd.
Kunstiajaloo õppejõudude teadustööd 1922–1950[muuda | muuda lähteteksti]
Professoriametis Helge Kjellinil ilmus ainult kaks kirjutist Eesti kunstiajaloo kohta. Mõni aasta hiljem ilmus tal Rootsis kolm raamatut ja kaks artiklit Eesti kunstiajaloo kohta. Sten Karling oli märksa produktiivsem. Professuuri ajal ilmus tal Eestis ja välismaal kokku üks raamat ning umbes 20 artiklit Eesti vanemast ja moodsast kunstist, lisaks kunstikriitika ja kunstiteaduslike tööde retsensioonid. Pärast Eestist lahkumist ilmus veel kaks raamatut ja mõned artiklid.[4] Voldemar Vagal ilmus kaks raamatut ja umbes 20 artiklit Eesti vanemast ja moodsast kunstist.[5] Armin Tuulsel ilmus Eestis üks raamat ning umbes 20 artiklit Eesti vanemast ja moodsast kunstist. Rootsis ilmus tal veel kümmekond artiklit Eesti kunsti kohta.[6] Kokku küündib Tartu Ülikooli kunstiteadlaste produktsioon sel perioodil umbes 10 raamatu ja sadakonna artiklini.
Kunstiajaloo õpetamine Tartu Riiklikus ülikoolis 1950–1992[muuda | muuda lähteteksti]
Perioodil 1950–1973 õpetati kunstiajalugu erikavade alusel ajaloo-keeleteaduskonna ja aastatel 1973–1992 ajalooteaduskonna NSV Liidu ajaloo kateedris. Peamise õppejõuna tegutses 1971. aastani Voldemar Vaga, kes jätkas kunstiajaloo loengute pidamist 1993. aastani. Alates 1964. aastast, kui Vaga kaitses doktorikraadi, oli ülikoolis võimalik kaitsta kandidaadikraadi kunstiajaloo erialal.
1967–1971 pidas Tartus kunstiajaloo loenguid ka Jaak Kangilaski, kes asus seejärel tööle Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. 1978 avati seal Kangilaski initsiatiivil kunstiajaloo kateeder. 1971–1988 õpetas kunstiajalugu Mart-Ivo Eller ning 1977 hakkas Tartu Riiklikus Ülikoolis tööle Kaur Alttoa. Kunstiajaloo kabineti varad sattusid pärast mitut kolimist lõpuks praeguse Eesti Üliõpilaste Seltsi hoonesse.
1989 nimetati Tartu Riiklik Ülikool ümber Tartu Ülikooliks. 1950–1992 kaitsti ülikoolis kunstiajaloos 13 kandidaadiväitekirja ja 194 diplomitööd.[7]
Õppetooli taasavamine ja tegevus alates 1992[muuda | muuda lähteteksti]
1. jaanuaril 1992 taasavati Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskond, mille ajaloo osakonna koosseisu rajati ka kunstiajaloo õppetool.[8]
1995 valiti kunstiajaloo professoriks Jaak Kangilaski, kes oli ametis 2003. aasta juulini. Seejärel siirdus Kangilaski Tartu Ülikooli prorektori kohale, kuid jätkas kunstiajaloo loengute andmist. 2003–2007 oli õppetooli hoidja Kaur Alttoa. 2007 moodustati ajaloo osakonna baasil ajaloo ja arheoloogia instituut, mille koosseisu kuulub ka kunstiajaloo õppetool. Samal aastal valiti uueks kunstiajaloo professoriks Juhan Maiste, kes on ametis tänaseni. 2013. aastal muudeti õppetool kunstiajaloo osakonnaks. Kunstiajaloo professuur kuulub Tartu Ülikooli 11 rahvusteaduste professuuri hulka.[9]
2021. aastal töötavad osakonnas lektorid Tõnis Tatar, Anu Ormisson-Lahe ja Holger Rajavee, teadur Krista Andreson ning referent Kadri Asmer, loenguid peavad ka Sirje Helme, Kristiina Tiideberg jt.
Aastatel 1999–2016 anti Juhan Maiste eestvedamisel välja 4-osaline koguteos Johann Wilhelm Krause loomingust ja Tartu Ülikooli arhitektuurist.[10]
Alates 1992. aastast on Tartu Ülikoolis kaitstud kunstiajaloo alal 5 doktoritööd, 40 magistritööd ja ligi 200 diplomi- ja bakalaureusetööd.[11]
Alates detsembrist 2009 annab kunstiajaloo õppetool välja rahvusvahelist teadusajakirja Baltic Journal of Art History, mille toimetaja on Kadri Asmer.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kaitstud lõputööd (vaadatud 21. aprillil 2021)
- ↑ Hiio, Toomas; Piirimäe, Helmut (Toim) 2007. Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
- ↑ Eesti Ajalooarhiiv Tartu Ülikooli fond nr 2100
- ↑ Forssman, Erik; Linde, Brita; Tuulse, Armin 1966. Konsthistoriska studier tillägnade Sten Karling. Stockholm : Konsthistoriska Institutionen, Kungl. Univ.
- ↑ Eller, Mart 1980. Professor Voldemar Vaga – kunstiajaloolane ja pedagoog. – Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt nr 3, lk 6–24
- ↑ Karling, Sten; Lagerlöf, Erland; Svanberg, Jan 1967. Nordisk medeltid. Konsthistoriska studier tillägnade Armin Tuulse. Stockholm: Almqvist&Wiksell
- ↑ Eller, Mart-Ivo 1994. Kunstiajaloolased Tartu Ülikoolis aastail 1940–1989. – Kunstiteaduslikke uurimusi nr 7. Tallinn, lk 63–110
- ↑ Hiio, Piirimäe 2007
- ↑ "Rahvusteaduste professuurid". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. august 2017. Vaadatud 21. aprillil 2021.
- ↑ Tartu Ülikooli pressiteade (4. oktoober 2016). "TÜ arhitektuur ja Krause looming sai terviklikult kaante vahele". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. aprill 2021. Vaadatud 21. aprillil 2021.
- ↑ "Kaitstud lõputööd". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2018. Vaadatud 21. aprillil 2021.