Oskar Waldhauer

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Oskar Waldhauer (14. märts 188314. jaanuar 1935) oli baltisakslasest vene ja nõukogude kunstiajaloolane ja klassikaline filoloog.

Oskar Waldhauer (Оскар Фердинандович Вальдгауэр)
[[Fail:Оскар Вальдгауэр|220px]]
Oskar Waldhauer 1920.–1930. aastatel
Sünninimi Oskar Waldhauer
Sündinud 14. märts 1883
Ventspils, Kuramaa, Vene keisririik
Surnud 14. jaanuar 1935 (51-aastaselt)
Leningrad, Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Rahvus baltisakslane
Elukutse kunstiajaloolane, klassikaline filoloog
Alma mater Müncheni ülikool
Vanavanemad silmaarst Karl Waldhauer, keemiaprofessor Carl Schmidt
Isa arst Ferdinand Waldhauer
Abikaasa Nina von Rücker (lasti maha 1938)
Lapsed Erna Waldhauer (Эрна Оскаровна Вальдгауер) (sündinud 1923)
Tunnustus Vene Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi austatud teadlane (Заслуженный деятель науки РСФСР, 1934)

Oskar Waldhauer sündis 2.(14.) märtsil 188 Ventspilsis (sks k Windau) arst Christoph Ferdinand Waldhaueri ja pianist Marie Schmidti pojana. Ta lõpetas Venemaal Moskva lähedal Orjolis klassikalise gümnaasiumi. Õppis 1900.–1903. aastal Müncheni ülikoolis tuntud saksa klassikalise arheoloogi Adolf Furtwängleri juures ning sai seal doktorikraadi väitekirjaga Aleksander Suure portreedest.

1904. aastast töötas Peterburi Ermitaažis kandidaadina. 1913.–1917. Ermitaaži antiigiosakonna kuraator, 1917–1926 ja 1929–1935 antiigiosakonna direktor. 1926–1929 oli ajutiselt Ermitaaži direktori kohusetäitja.

Õpetas 1908–1918 Peterburi Luteri koguduse koolis kreeka keelt. 1913–1919 oli Peterburi ajaloolis-filoloogilise teaduskonna kunstiajaloo- ja teooria õppetooli eradotsent (ilma tasuta lektor). 1919. aastal valiti Leningradi Ülikooli Sotsiaalteaduste teaduskonna professoriks, kus ta andis antiikkunsti kursusi. 1921. aastal esitati ta ka Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori kandidaadiks. 1920.–1930. aastatel kuulus Vene (Riiklikusse) Akadeemiasse. 1912–1929 luges antiikkunsti kursusi Peterburi Kunstiajaloo Instituudis (1918. aastast professorina, 1920. aastast Kaunite Kunstide teaduskonna dekaanina). 1920–1929 oli Peterburi Kunstide Akadeemias antiikskulptuuri õppetooli professor.

Vene Arheoloogia Ühingu tegevliige (al 1907), Austria Arheoloogia Instituudi liige (al 1913), Vene Kunstide Akadeemia korrespondentliige (al 1926), Göttingeni Teaduste Akadeemia liige (al 1928), Saksa Arheoloogia Ühingu liige (al 1930), Saksa Arheoloogia Instituudi tegevliige (alates 1932. aastast selle esindaja Nõukogude Liidus). 1934. aastal sai riikliku tunnustuse (Заслуженный деятель науки РСФСР).

Tema peamiseks tööks oli Nõukogude Venemaa muuseumides asuva antiigipärandi uurimine, atribueerimine ja süstematiseerimine. Waldhauer oli Venemaal üks esimesi, kes rakendas muuseumi ekspositsioonide korraldamises teaduslikke meetodeid. Tema tuntumad õpilased on A. A. Peredolskaja, G. I. Borovka, L. S. Generalov ja L. F. Silantjeva.

Oskar Waldhaueri emapoolne vanaisa oli Tartu Ülikooli keemiaprofessor Carl Schmidt ja vanavanaisa anatoomiaprofessor Alexander von Hueck. Tema isapoolne vanaisa oli silmaarst Karl Waldhauer. Oskar Waldhauer abiellus 1922. aastal Nina von Rückeriga, kes lasti 1938. aastal maha. Oskar Waldhauer suri 14. jaanuaril 1935 ning on maetud Volkovi surnuaeda

Kirjutised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Über einige Porträts Alexander des Großen, Doktoriväitekiri, München, 1903.
  • Портреты Александра Великого, Sankt Peterburg, 1907 (doktoritöö tõlge vene keelde).
  • Краткое описание расписных ваз в Отделении древностей Императорского Эрмитажа, St. Peterburg, 1906.
  • Die Vasensammlung der Kaiserlichen Ermitage, St. Peterburg, 1906.
  • Die antiken Tonlampen, Kaiserliche Ermitage, St. Peterburg, 1914.
  • Пифагор Регийский. Исследования в области греческой скульптуры 1-й половины V в. до н. э., Peterburg, 1915.
  • Путеводитель по отделу древностей, Petrograd, 1922.
  • Lisipp, Berliin; Petrograd; Moskva, 1923.
  • Miron, Berliin; Petrograd; Moskva, 1923.
  • Римская портретная скульптура в Эрмитаже, Petrograd, 1923.
  • Античная скульптура, Petrograd, 1923.
  • Die antiken Skulpturen der Ermitage, 3 kd, Berliin, 1931–36.
  • Regina vasorum, Leningrad, 1933
  • Этюды по истории античного портрета, 1. osa Petrograd, 1921, 2. osa Moskva-Leningrad, 1938.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]