Tõnis Tatar

Allikas: Vikipeedia

Tõnis Tatar (sündinud 12. mail 1980) on eesti kunstiajaloolane, õppejõud ja tõlkija.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnis Tatar õppis Tartu Ülikoolis aastatel 2000–2005 bakalaureuse-, 2005–2008 magistri- ja 2008–2015 doktoriõppes.[1] Ta kaitses 2005. aastal bakalaureusekraadi (kunstiajaloo-alane bakalaureusetöö Joseph Beuysist – "Peatükke Joseph Beuysi loomingust"[2][3]) ja 2008. aastal teadusmagistri (Magister artium) kraadi kunstiajaloos (väitekiri "Olav Marani kunstnikutee"; juhendaja Jaak Kangilaski, retsensent Sirje Helme)[4][2].

Doktorandina astus Tatar üles kunstiajaloo õppetooli juures magistritööde kaitsmisel 2013. aastal retsensendina ja 2015. aastal juhendajana.[2]

2015. aasta juunis kaitses Tõnis Tatar TÜ filosoofiateaduskonnas kunstiajaloo õppetooli juures kolmanda eesti ajaloolasena pärast Eesti taasiseseisvumist väitekirjaga "Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel" (juhendajad Jaak Kangilaski ja Juhan Maiste, retsensendid Sirje Helme ja Szczecini Ülikooli Ida-Euroopa ajaloo professor Jörg Hackmann[5]) filosoofiadoktori kraadi kunstiajaloos.[6][2]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2005–2013 töötas ta Tartu Kunstimuuseumis.

Alates 2012. aastast töötab ta Tartu Ülikoolis. Ta oli aastatel 2012–2017 TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi kunstiajaloo osakonnas referent.[1] Ta töötab 2017. aasta veebruarist Tartu Ülikoolis kunstiajaloo lektorina..[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti 20. sajandi kunsti ajalugu; Eesti kunstiajalugu nõukogude perioodil; 20. sajandi kunstiteooriad.[1] Lisaks uurib ta neuroesteetikat (kognitiivteaduste haru[7])[8].

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]