Helge Kjellin

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tor Helge Kjellin)
Jump to navigation Jump to search
Helge Kjellin
Helge Kjellin 1923.jpg
Helge Kjellin (1923)
Sündinud 24. aprill 1885
Mon, Stora Kil, Värmland, Rootsi Kuningriik
Surnud 17. oktoober 1984
Filipstad, Värmland, Rootsi Kuningriik
Elukoht Rootsi Kuningriik
Rahvus rootslane
Haridus kunstiteaduse doktor (Lundi Ülikool)
Teaduskarjäär
Tegevusala(d) kunstiteadus, muinsuskaitse
Töökohad Lundi Ülikool, Tartu Ülikool, Riia Ülikool, Värmlandi Muuseum
Tuntumad tööd Uno Troili 1815–1875. 1–2. 1917 (doktoritöö)[1]; Gustaf Rydberg : Skånes målare. 1925 [2]; Die Hallenkirchen Estlands und Gotland. 1928 [3]; Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland. 1928 [4]; Reformationen i Estland och den kyrkliga konsten. 1932 [5]; Ryska ikoner : Olof Aschbergs till Nationalmuseum överlämnade samling. 1933 [6]; Från Vänern till Västerhavet : en minnesskrift. 1947 [7]; Christian Eriksson, 1858–1935. 1953 [8]; Ryska ikoner i svensk och norsk ägo. 1956 [9]
Tunnustus Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1932

Tor (Thor) Helge Kjellin [tur helje šell'i:n] (tavaliselt kasutas nime Helge Kjellin) (24. aprill 1885 Stora kil, Kil, Värmland, Rootsi17. oktoober 1984 Filipstad, Värmland, Rootsi) oli rootsi kunstiajaloolane ja muuseumitegelane, Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor aastatel 19221924.

Kjellini päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Kjellini suguvõsa on pärit Skuttunge kihelkonnast Uppsala läänist. Vanim teadaolev esiisa Olof, kes elas 18. sajandi keskpaigas, oli Skuttunge küla talupoja Eric Olssoni isa (1750–1821). Perekonnanime Kjellin võttis tema poeg Olof Kjellin (1779–1819), kes töötas organisti ja köstrina Aspös Södermanlandis. Tema poeg Carl Gustaf Kjellin (1806–1868), kes oli Nävekvarni (Tunabergsi kihelkond, Södermanland) renditalunik, seejärel põllumees ja maaomanik Björtorpis (Ölme kihelkond, Värmland), on kõigi Kjellinide esiisa. Tema pojapojad olid tuberkuloosiarst Georg Viktor Kjellin (1878–1943) ja kunstiajaloolane Helge Kjellin.

Tor Helge Kjellin sündis talupidaja Gustav Victor Kjellini ja Maria Josefina Ömani kümnelapselises peres eelviimase lapsena. Hiljem pidas ta isa kaupmeheametit.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kjellin õppis 18941902 Stockholmi Norrmalmi kõrgemas ladina koolis.

Sügisel 1907 astus ta Uppsala Ülikooli filosoofiateaduskonda. Üliõpilasena avaldas 19081912 ilukirjandust pseudonüümiga Tore Moon, oli aktiivne korporant ning aastatel 19091910 Värmlandi osakonna esimene kuraator.

Oma õppejõust Johnny Roosvalist inspireerituna hakkas sügavamat huvi tundma keskaja kunsti, eriti kirikuarhitektuuri vastu. Ta osales 1911. aastal Roosvali ja Sigurd Curmani algatatud Rootsi kirikute uurimisprogrammis "Sveriges kyrkor" ja tegi aastatel 19111918 uurimistööd ligi sajas Värmlandi maakonna kirikus. Avaldas selle põhjal uurimuse "Rootsi kirikute" väljaannete seerias (Kyrkor i Grums härad. Sveriges kyrkor. Wärmland I. Stockholm 1924). Sai 1913 Uppsala Ülikooli kunstiajaloo ja -teooria kandidaadi kraadi (juhendaja dotsent Johnny Roosval).

Oktoobris 1914 astus Kjellin Lundi Ülikooli, kus kaitses 1917. aastal litsentsiaadi ja seejärel doktorikraadi (juhendaja Ewert Wrangel) rootsi maalikunstniku Uno Troili monograafiaga.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Töötas aastatel 19031905 Kuninglikus Raudteevalitsuse kontoriametnikuna. Astus 1905. aastal vabatahtlikuna sõjaväkke ja tegi sõjaväelist karjääri. 19051908 töötas ta Raudteevalitsuse sõjaväebüroos ning 1907 sai reservalamleitnandi auastme.

Alates 1913. aastast praktiseeris Stockholmi Riiklikus Ajaloomuuseumis, Malmö muuseumis, osales arheoloogilistel väljakaevamistel Alvastras ja Upplandi maakonnas, tegi uurimistööd Skåne maakonna kirikutes.

Aastatel 19171929 oli vaheaegadega Lundi Ülikooli kunstiajaloo õppejõud ja periooditi ka professor ning samal ajal 19171921 töötas Lundi ülikooli kunstimuuseumis. 1918 inventeeris Skåne maakonna kirikuid ja tegi uurimistööd Varbergi kindluses. Aastatel 19211926 oli kunstiajaloo professor Tartu Ülikoolis ja 19291931 Läti Ülikoolis Riias. Alates 1928. aastast töötas Värmlandi muuseumi ja vabaõhumuuseumi juhatajana. 1938. aastast täitis Wärmlandi maakonna muinsuskaitseülema (antikvaari) kohuseid. Pensioneerus 65-aastasena 1950. aastal.

Kjellin juhtis restaureerimisprojekte Rootsis (Varberg), Eestis (Karja ja Ridala) ja Lätis (Üksküla) ning on avaldanud teadustöid keskaegse kirikukunsti kohta Baltimaades, Skånes ja Värmlandis.

Hilisema aja kunsti on käsitlenud Uno Troili (1–2, 1917), Gustaf Rydbergi (1925) ja Christian Erikssoni (1953) monograafiates.

Kjellin oli Rootsis tunnustatud vene ikoonimaali ekspert. Oma teadmisi ikoonikunstist on ta dokumenteerinud artiklites kreeka ja vene ikoonikunsti kohta ning koostanud Rootsi Rahvusmuuseumi (Nationalmuseum Stockholmis) kogusse kuuluvate vene ikoonide kataloogi (1933).

Taluehituse uurijana on tal ilmunud "Värmlandi sugu" (“Det värmlandska folklynnet”, 1934–35), "Luuletajate Värmland" (“Skaldernas Värmland”, 1936) ja palju muid teoseid. Ta on toimetanud aastaraamatut "Värmland enne ja nüüd" (“Värmland förr och nu”). Kjellin nägi palju vaeva Värmlandi uue muuseumi korraldamise ja arendamisega. 1930. aastal asutas Värmlandi konserveerimisasutuse. Koos abikaasa Stina Wennströmiga restaureeris Värmlandis altarikappe, epitaafe ja kantsleid.

Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 1919. aastat kunstiajaloo professuuri Tartu Ülikoolis ei eksisteerinud ja kunstiajalugu oli senini õpetatud klassikalise arheoloogia õppetoolides. 13. juunil 1921 valiti Kjellin Tartu Ülikooli Filosoofia-Keeleteaduskonna kunstiajaloo õppetooli professoriks. Tartusse saabus ta 1922. aasta alguses ja pidas 26. jaanuaril Tartu Ülikooli aulas avaloengu: "Die mittelalterliche kirchliche Baukunst des Scandinaviens und ihre auswärtigen Verbindungen" (Skandinaavia keskaegne kiriklik ehituskunst ja selle välismaised sidemed), millega määratles oma teaduslikud huvi Eesti kunsti ajaloos.

Kjellin asutas õppetooli juurde kunstiajaloo uurimisinstituudi (kunstiajaloo kabinet). Instituudi kogud koosnesid esialgu professori isiklikest raamatutest, reprodest ja diapositiividest. Suvel 1922 hakkas ta koos üliõpilastega koguma uurimismaterjali Eesti keskaegse arhitektuuri kohta. "Eestimaa ehitus- ja kunstimälestiste kogusse" koondati kõikvõimalikku pildi-, arhiivi- ja ehitusarheoloogilist materjali Eesti kunsti ja arhitektuurimälestiste kohta, sh mõõdistusjoonised, mille koostas insener Nikolai Paulsen.

Oma uurimishuvidest lähtuvalt keskendus Kjellin Lääne-Eesti ja Saaremaa keskaegsetele kirikutele, kus ta leidis kõige ilmsemaid seoseid Skandinaavia keskaegse kunstiga (eriti Ojamaa kirikutega). Tartus töötas Kjellin ka Eesti Rahva Muuseumi kunsti- ja kultuuriloolise osakonna juhataja ning kunstikool Pallase joonistusõpetajate kunstiajalooõppejõuna. 1923 juhtis Tartu Toomkiriku varemete arheoloogilisi väljakaevamisi ning 1923–1924 restaureeris Karja ja Ridala keskaegsed kirikud Eestis.

Professorina töötas Kjellin Tartus kuni septembrini 1924, jätkates samal ajal uurimis- ja õppetööd Rootsis ning tehes uurimisreise Euroopasse. Tartust lahkumise põhjus olid tema tegevust piiravad majanduslikud olud. 19241926 võttis Kjellin vastu kunstiajaloo eksameid ning pidas Tartu Ülikooliga läbirääkimisi professorina jätkamiseks, kuid kokkuleppele ei jõutud. Pärast Tartu ülikooli seaduse arutelu Riigikogus soovis Haridusministeerium 1926. aastal kunstiajaloo professuuri kaotada, kuid ülikooli vastuseismisel jäeti see vakantseks. Kunstiajaloo Kabinetis jäid palgalisteks töötajateks Voldemar Vaga ja Helmi Saarmann.

Kjellini õpilased Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]

Kjellinil oli Tartus üle saja kunstiajaloo üliõpilase, kellest 27 tegid talle kunstiajaloos eksami erinevas ulatuses.

Ülemastme (Laudatur) ulatuses tegid lõpueksami Irene Ottilie Thomson (ab. Sepp), Elsbet Markus (ab. Parek, 1902–85), Helmi Saarmann (ab. Saadre, 1901–89), Elfriede Simenson (Epp Siimo, 1904–91), Eva Pedriks (ab. Niinivaara, 1901–2000), August (Ajas) Kruus (1902–84) ja Voldemar Vaga (1899–1999).

Keskastme (Cum Laude) ulatuses tegi lõpueksami 13 üliõpilast: Theodora (Jevdora) Karro (ab. Leitmann/Leitma; 1899–1944), Amanda Hallik (ab. Oll), Agnes Stahl (ab. 1930–34 Puksov), Hilda (Iroida) Mühlberg (ab. Kauri), Magdalene Ehrenwert (Erenurm), Helene Masing (Masen), Linda Antje, Gustav Saar (1901–30), Jaan Pert (1899–1953), Harry Mora (Moora, 1900–68), Ferdinand Leinbock (Linnus, 1895–1942), Bertha Elfriede (Berta) Treufeldt (ab. Helk) ja Hilda Rosalie (Haldi) Sule (ab. Teder, 1902–93).

Alamastme (Approbatur) ulatuses tegi lõpueksami 7 üliõpilast: Elfriede Therese (Elts) Möllits (ab. Mägi), Adelaida Lemberg, Hilda Taba (Tabba, ab. James), Selma Eleonore Mitt (ab. Lipp), Sigrid Helene Elsbeth von Narbutt, Hildegard Pilli (ab. Terras) ja Julie Rõks (ab. Mihkla, 1900–1988).

Kunstiajaloos tegid Kjellinile lõpueksami ja seega lõpetasid sel erialal Tartu Ülikooli V. Vaga (1925), H. Saarmann (1925), E. Simenson (1926) ja L. Soonberg (1928). Magistrikraadi kaitsesid V. Vaga ("Die Architekten der Dorpater Universität", 1926), E. Simenson ("Die Hermansfestung in Narwa. Beschreibung und Baugeschichte", 1928). E. Markus esitas küll magistritöö Järvamaa keskaegsetest kirikutest, kuid see jäi tal kaitsmata ning ülikooli lõpetas ta alles 1947.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Karja kiriku restaureerimisel kogutud materjalide põhjal avaldas ta 1928 monograafia "Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland" (Saaremaa Karja kirik ja selle sidemed Ojamaaga), mis on tema kõige mahukam uurimus Eesti kunsti ajaloost.
  • Helge Kjellini bibliograafia

Helge Kjellini mälestusfond[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal käis noor Lundi dotsent Kjellin Müncheni muuseumides ja kohtus muuhulgas antikvaar A. S. Dreyga, kellel oli pakkuda ilus Põhja-Itaalia 12. sajandi marmorreljeef 1000 riigimarga eest. Sõjast räsitud Saksamaal oli suure inflatsiooni aeg. Äsja omandatud väärisasi läks kojuveo ja tollitariifidega Kjellinile maksma 238,98 Rootsi krooni, mis sel ajal noore akadeemiku kuupalk. Kivi kujutas elu lätet, levinud allegoorilist motiivi bütsantsi ja veneetsia skulptuuris, ning kuigi Kjellin plaanis sellega kaunistada planeeritavat eramut, deponeeris ta seda 107 cm kõrgust ja 80 kg rasket kivi Stockholmi Rahvusmuuseumis. Vahepeal plaanis Kjellin selle maha müüa, et maksta laste hariduse eest, kuid seda ei läinud vaja.

Tütred otsustasid reljeefi pärast isa surma maha müüa Londoni Sotheby oksjonimajas. Selle eest saadud 27 000 Briti naela eest (240 000 Rootsi krooni) asutati Helge Kjellini mälestusfond. Fondi vahendeid on kasutatud Värmlandi muuseumis säilitatava Helge Kjellini arhiivi inventeerimistöödeks ja ülalpidamiskuludeks. Alates 1992.-1993. aastast hakati korraldama iga-aastasi Kjellini loengupäevi.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1911 abiellus ta Stina Wennströmiga (18911968). Tal oli kolm last: Alva Margit Kjellin (19122005), Marja Schönmeyr (19152002) ja Ameerika näitleja Alf Gunnar Kjellin (19201988).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Helge Kjellin. Uno Troili 1815–1875. 1–2. Stockholm, 1917
  2. Gustaf Rydberg : Skånes målare. Stockholm : Sveriges allmänna konstförening, 1925 [1]
  3. Helge Kjellin. Die Hallenkirchen Estlands und Gotland. Kungliga Humanistiska Vetenskapssamfundets årsberättelse 1928/29. 1. Lund, 1928 [2]
  4. Helge Kjellin. Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland. Lund : Gleerup, 1928 [3]
  5. Helge Kjellin. Reformationen i Estland och den kyrkliga konsten. — Kyrkohistorisk årsskrift, Årgång 1932. Uppsala och Stockholm: Almqvist & Wiksells Boktryckeri-A.-B., lk 279–296, 1932 [4]
  6. Ryska ikoner : Olof Aschbergs till Nationalmuseum överlämnade samling. Stockholm: Nationalmuseum, 1933 [5]
  7. Helge Kjellin. Från Vänern till Västerhavet : en minnesskrift. Göteborg : Wezäta, 1947 [6]
  8. Helge Kjellin. Christian Eriksson, 1858–1935. Stockholm : Norstedt, 1953 [7]
  9. Helge Kjellin. Ryska ikoner i svensk och norsk ägo. Stockholm : Svensk litteratur, 1956 [8]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Prof. Helge Kjellin surnud. Teataja, 10. november 1984, nr 21, lk 9.