Tööaja määratlemine

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Tööaeg on ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ). Antud definitsioon on väga laiamõisteline, mistõttu tekib selle tõlgendamise ja määramisega tihtipeale probleeme. Selleks, et „tööaja“ mõiste oleks kõigile arusaadav, on Euroopa Kohus andnud täiendavad tõlgendused läbi pretsedentide. Euroopa Liidu poolt antud õigusaktid peavad olema igale liikmesriigile ühtselt arusaadavad, selleks et õigused ja kohustused oleksid korrektselt rakendatud siseriiklikult.[1]

Tööaja direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ)[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu põhiõiguste harta alusel on igal töötajal õigus „töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased“ ning õigus „maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele“.[2] Nende õiguste täitmiseks võeti vastu 23. novembril 1993 töötajate direktiiv (Nõukogu direktiiv 93/104/EÜ), mille eesmärk oli tagada need õigused. Direktiiv jõustus ajal, kus tööhõive oli ühiskonnas stabiilsem ning töökorraldus põhines tavapärasel üheksast-viieni-tööpäeval. Tänapäeval on töökeskkond muutunud ning töötajad soovivad olla iseseisvamad ja paindlikumad, millega kaasnevad ka uued probleemid, mida vana direktiiv ei saanud lahendada.[3] Sellest tulenevalt võeti vastu 4. novembril 2003 uus töötajate direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ), mis jõustus 2. augustil 2004 ning kohaldub igale Euroopa Liidu liikmesriigile.[4]

Direktiiv kohaldub nii avaliku- kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes.[5][6] Sinna alla lähevad ka ettenähtavate sündmustega tegelevad tegevusvaldkonnad, nagu näiteks tuletõrjujad, politsei ja kiirabi. Isegi kui ei ole võimalik ettenähtavaid sündmusi määratleda, on siiski võimalik määrata ettenähtava sündmuse vajaliku tegevuse, mis peab tagama töötaja ohutus- ja/või terviseriskide ärahoidmise. Seega peab olema töötajal õiged vahendid ja abinõud tagatud, et oleks võimalik ohutult täita talle antud töökohustusi.[7] Erandiks on avalik tegevus, mille tõsidus ja ulatus nõuavad erimeetmete kasutusele võtmist ja nõuetekohane direktiivi järgimine tekitaks töötajatele rohkem ohtu. Antud erisündmused on loodus- ja tehnoloogia katastroofid, atentaadid, suurõnnetused ja muud sarnased ohtlikud olukorrad. Sellegipoolest peavad tööandjad tagama nii ohutu- ja terviseriske ärahoidva keskkonna töötajatele kui võimalik, olenemata valdkonnast või tegevusest.[8]

Direktiivi sätted ei kohaldu meremeeste suhtes, kes ei ole direktiivi hõlmatud. Samuti ei kohaldu need sätted töösektorite ja töötajate osas, kelle tegevusvaldkondi reguleerivad eraldiseisvad õigusaktid, näiteks noored töötajad, tsiviillennundus, maanteetransport, piiriülene raudteetransport ja siseveetransport.[9]

Töötaja mõistet ei ole direktiivis määratletud, kuid Euroopa Kohus on seisukohal, et „töötaja“ mõistet ei saa siseriiklikes õigustes erinevalt tõlgendada, vaid sellel peab olema ühtne tähendus liikmesriikide vahel. Seega on töötaja isik, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud niivõrd väiksemahuline töö, et seda saab pidada üksnes kõrval- või lisategevuseks. Samuti on oluline, et isik saab antud tegevuse eest tasu teiselt isikult (tööandjalt). Seega on „töötaja“ mõiste küllaltki laiatähenduslik ning saab kohalduda erinevatele valdkondadele.[10]

Direktiiv kohaldub „minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja ning põhipuhkuse, vaheaegade ja maksimaalse nädalase tööaja suhtes“ ning „öötöö“, vahetusega töö ja töökorralduse teatavate aspektide suhtes. Seega kohaldub direktiiv normaaltööaja suhtes (hulka kuuluvad ka ületunnid) ning tööst tulenevate puhkuste suhtes, mistõttu ei näe direktiiv ette vahepealset kategooriat, nagu näiteks väljakutse valveaeg (periood, millal oled valmis väljakutsele vastama).[11]

Tööaja määratlemine Euroopa Kohtu kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Tavapärase „tööaja“ mõiste üle ei teki vaidlust, kui inimesed viibivad oma töökohas täites oma tööülesandeid. Küsimus, kuidas määratleda aga „tööaega“ siis kui inimene ei täida otseselt tööülesandeid, kuid on valmisolekus neid täitma ehk väljakutsevalve raames, on keerulisem mõiste, mida on Euroopa Kohus tõlgendanud järgneva kolme näite põhjal.

MG v Dublin City Council (C-214/20)[muuda | muuda lähteteksti]

Antud kohtuotsuse vaidluse keskmeks on küsimus, kuidas arvutada töötunde valveperioodide ajal väljakutsevalve raames. Dublini linnavolikogu palkas MG tööle osalise tööajaga (kokkulepitud lühem tööaeg)[12]. MG oli kohustatud väljakutsevalve ajal jõudma depoosse viie minuti jooksul pärast kõnet ja hiljemalt kümne minuti jooksul. Väljakutsevalve ajal ei pidanud viibima MG ühes kohas ning võis tegutseda muus kutse- ja majandustegevuses, nagu takso juhtimine, kui see ei sega päästjatööd.[13] Euroopa Kohus lahendas sisuliselt küsimuse, kas direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1[14] tuleb tõlgendada nii, et reservpäästja selline valveperiood, mille ajal ta saab tegeleda tööandja loal muu kutsetegevusega, kuid väljakutse hetkel peab ikkagi naasma depoosse, on „tööaeg“ selle sätte tähenduses.[15] Euroopa Liidu Kohus ütles, et direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et reservpäästja selline valveperioodi aeg, millal töötaja saab tööandja solekul tegeleda muu kutsetegevusega, kuid peab väljakutse ajal jõudma päästedepoosse kümne minuti jooksul, ei ole „tööaeg“ selle sätte tähenduses. Valveajal päästedepoo väljakutsele jõudmise piirangud ei ole antud juhul sellised, millega objektiivselt hinnatuna liigselt piirataks inimese õigust kasutada valveajal oma vaba aega endale sobival viisil.[16]

D. J v Radiotelevizija Slovenija (C-344/19)[muuda | muuda lähteteksti]

D. J töötas tehnikuna ülekandejaamas ning võttes arvesse töö laadi ja jaama kaugust tööst pidi D. J elama jaama läheduses.[17] D. J ja Radiotelevizija Slovenija vahelises vaidluses lahendas Euroopa Liidu Kohus küsimuse, kas valveperiood, mille ajal peab töötaja olema telefonitsi kättesaadav ja jõudma vajadusel töökohta ühe tunni jooksul jooksul, on tõlgendatav kui "tööaeg". Samuti andis kohus vastuse ka küsimuses, et kas "tööaja" kvalifitseerimisel tuleb arvestada ka töötaja kasutusse eluruumi andmist, kuna töökoht on raskesti ligipääsetav, ja vabaaja veetmise väheseid võimalusi.[18] Euroopa Liidu Kohus otsustas, et direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi, mille jooksul töötaja peab olema ainult telefonitsi kättesaadav ning vajadusel jõudma töökohta ühe tunni jooksul, kui talle on võimaldatud tööandja poolt elukoht ning ilma, et ta oleks kohustatud seal pidevalt viibima, on "tööaeg" juhul kui piirangud piiravad töötaja õigust kasutada vabalt oma aega. Oluline on hinnata olukorda ja piiranguid kogumis. Hindamisest tuleneb, kas valveperioodile seatud piirangud on sellised, mis takistavad töötajal kasutada vabalt aega endale sobival viisil. Seejuures ei ole oluline, kas vabaaja veetmise võimalusi on mitmeid või mitte.[19]

RJ v Stadt Offenbach am Main (C-580/19)[muuda | muuda lähteteksti]

RJ tegeles ametnikuna Offenbach am Maini linna tuletõrje- ja päästeüksuse teenistuses tuletõrjuja ja rühmajuhina.[20] Euroopa Liidu Kohus lahendas RJ ja Stadt Offenbach am Maini vahelises vaidluses sisulise küsimuse, kas direktiivi 2003/88 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi, mille jooksul peab töötaja 20 minuti jooksul jõudma valmisolekus (vormiriietes ja operatiivsõidukiga) linna piiridesse, kus on tema töökoht, kuulub „tööaja“ mõiste alla. Samuti, kas valveajal väljakutsetele tegelikult vastamise sagedust tuleb tööajaks kvalifitseerimisel arvesse võtta.[21] Euroopa Liidu Kohus leidis, et direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi, mille jooksul töötaja peab olema 20 minuti jooksul valmisolekus linna piires, kus töötaja on teenistuses, saab käsitelda "tööajana", kui töötajale seatud piirangud ei võimalda töötajal oma vaba aega vabalt kasutada.[22]

Tööaja tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Sisuliselt on Euroopa Liidu Kohus leidnud, et direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada "tööajana" väljakutsevalve ajal üksnes juhul, kui konkreetse juhtumi asjaolude hindamisest kogumis nähtub, et töötajale seatud piirangud valveperioodil piiravad tema õigust kasutada vabalt oma aega. Piirangud, mis objektiivselt ja tõsiselt mõjutavad töötaja õigust valveajal, mille jooksul tööalaseid teeneid ei vajata, kasutada vabalt oma aega endale sobival viisil, annavad õiguse kvalifitseerida valveaega ka "tööajana".

Tööaja määratlemine Eesti õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguses reguleerib töö- ja puhkeajaga seonduvaid küsimusi töölepingu seadus (edaspidi TLS), mis võeti vastu 17. detsembril 2008 ja jõustus 1. juulil 2009.[23] Käesolevas artiklis käsitletud direktiiv[24] on töölepingu seaduse selgituste[25] järgi TLS nõukogu juhendiks töö- ja puhkeaja nõuete sätestamisel. Antud nõuded on sätestatud TLS paragrahvides 5 ja 6 ning 3. peatüki (Töötaja kohustused ja tööandja kohustused) 3. jaos (Töö- ja puhkeaeg).[23]

Tööaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Tööaeg on kui aeg, millal töötaja täidab kokkulepituid tööülesandeid (TLS § 5 lg 7). See on tööaja lihtne üldmõiste, millest seaduse lugemisel juhinduda.[25][23]

Täistööaeg on seaduse mõistes 40 tundi töö tegemist nädala kohta (TLS § 43 lg 1), arvestades sisse iganädalase puhkeaja (TLS §  52), milleks on 48 tundi eelduslikult laupäeval ja pühapäeval. See tähendab, et 5 tööpäeva sees töötatakse iga päev 8 tundi (TLS § 43 lg 2). Täistööaeg on töötaja eelduslik koormus, kui tööandjaga puudub teistsugune kokkulepe. Tööandja peab lühendama tööpäevi, mis vahetult eelnevad uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale kolme tunni võrra (TLS § 53). Kuna TLS ei tee vahet täis- ja osaajaga töötajatel, siis kuuluvad pühade eel lühendamisele ka osaajaga töötajate tööpäevad. Siinkohal on oluline silmas pidada tööandja kohustus on töötajat teavitada, juhul kui on võimalik ka osalise tööajaga töötamine (TLS § 28 lg 2 p 10). Nii on töötajal ülevaade kõigist töötamise võimalustest.[25][23]

Töötajatel on võimalik sõlmida summeeritud tööaja kokkulepe tööandjaga (TLS § 6 lg 6). Summeeritud tööaeg tähendab, et arvestusperioodi jooksul jaguneb tööaeg ebavõrdselt. Selline kokkulepe esineb teenindus valdkondades. Näitena kohvikud, kus suurem osa töökohtadest on summeeritud tööajaga: kuu arvestuses on tegemist täiskohaga, kuid koormus ei ole jagunenud ühtlaselt, vaid tööandjaga kokkulepitud graafiku alusel võib ühes nädalas olla rohkem töötunde kui teises. Summeeritud tööaja puhul kantakse töölepingusse ka tööajakava teatavaks tegemise kord (kindlasti tööajakava perioodi pikkus, nt märtsikuu graafik, aga ka tööaja selgumise aeg, nt nädal enne uue graafiku algust). Summeeritud tööaja puhul selgub lõplik tööaeg, mh ületunnid, mis kuuluvad hüvitamisele, alles tööajakava perioodi lõpus. Oluline on teada, et ületunnitöö puhul toimub hüvitamine vaba aja andmisega, mis on võrdne tehtud ületunnitöö ajaga, nn ajaga hüvitamine (TLS § 44 lg 6). Juhul kui on kokkulepe, et ületunnitöö kuulub hüvitamisele rahas, siis maksab tööandja töötajale vähemalt 1,5 kordset tasu (TLS § 44 lg 7). Kui töötaja jääb tööajakava kestel haigeks, tuleb vähendada töötaja tööaega. TLS-ga ei ole kooskõlas olukord, kus töötaja peab haiguslehelt naastes tegema järele tegemata töötunde arvestusperioodi lõpus.[26][23]

Puhkeaeg[muuda | muuda lähteteksti]

TLS-ist tuleneb tööandja kohustus anda töötajale vaba aega (TLS § 42), kusjuures 24-tunnise ajavahemiku jooksul peab töötajal olema vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega (TLS § 51 lg 1). Võimalik on sõlmida kokkulepe, mis ei ole selle nimetatud reegliga vastavuses, kuid ainult juhul, kui kokkulepe ei ole tühine (TLS § 51 lg 2 loetletud juhtudel). Reeglist võib kõrvale kalduda ka siis, kui töötaja tegutseb tervishoiu- või hoolekandevaldkonnas, sellisel juhul ei tohi töö kahjustada töötaja tervist ja ohutust (TLS § 51 lg 4).[27][23]

Järjestikuse puhkeaja reeglist võib kõrvale kalduda ka direktiivis sätestatud juhtudel (TLS § 51 lg 3). Siia mahuvad tegevused, mille puhul töötaja töö- ja elukoht asuvad teineteisest kaugel (nt avameretöö); turvamistoimingud, mis nõuavad vara ja isikute kaitsmiseks pidevat kohalolekut (nt turvafirma teenistuja); tegevused, mis eeldavad pidevat jätkumist (nt põllumajandus); valdkonnad, kus on ette näha tegevuse aktiviseerumist (nt postiteenused pühade ajal) jne.[28][23]

TLS sätestab ka tööandja kohustuse tagada töötajale tööpäevasiseseid puhkepause, nimelt iga 6-tunnise töötamise järel peab olema töötajale 30 minutit pausi (TLS § 47 lg 2). Seejuures on oluline, et see puhkepaus ei pea olema arvestatud tööaja sisse. Küll aga on võimalik tööandjaga jõuda kokkuleppele, et pausi ei ole, kuid siis peab olema tööaja sees võimalik puhata ja einestada (TLS § 47 lg 2). Alaealisel on õigus tööpäevasisesele puhkusele iga 4,5-tunnise töötamise kohta, siin ei lähe 30-minutiline paus arvesse tööajana (TLS § 47 lg 3).[23]

Eesti kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-19-17536 kohaldanud maakohtu otsuse parandamisel direktiiviga 2003/88/EÜ kooskõlas olevat tõlgendust (rakendati eespool mainitud TLS § 5 lg 1 p 7 sõnastust). Tööaja mõiste sisustamisel tuleb pidada oluliseks objektiivselt tööaja osaks olevaid tegevusi. Kui maakohus leidis, et töötaja, kes on kohustatud töökohal kandma tööriideid, mida ta peab hoiustama töökohal, ei ole neid riideid selga pannes tegemist tööajaga, siis ringkonnakohus sellise lahendusega ei nõustunud. Ringkonnakohus jaatas, et mõistlik aeg, mis töökohal riietumisele kulub (nii enne tööülesannete täitmist, kui ka pärast ülesannete lõppemist tööpäeva lõpus) tuleb lugeda tasustatud tööaja hulka. Selline lahendus on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikas kujunenud tõlgenduste ja praktikaga.[29]

Eesti kohtu praktikas on ka näited vaidlustest, mis puudutavad tööaja lühendamist rahvus- ja riigipühade võrra, et seeläbi tuleks töötajale ületunnitööd rohkem. Riigikohtu tsiviilkolleegium on määruse 3-2-1-69-17 punktis 13 öelnud, et ühestki õigusaktist ei tulene, et summeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. See tuleneb tõsiasjast, et pühade ajal töötades maksab tööandja töötajale kahekordset tasu. Seega loeme ületunnitööks aega, mis ületab arvestusperioodis kokkulepitud tööaega, mitte igat aega, kus töötajale on ettenähtud teatud erisused töö tegemisel (riigipüha).[30]

Tööaja määratlemine EL liikmesriikides[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaa tööaja korralduse seaduse (Organisation of Working Time Act 1997) artikli 2 lõike 1 kohaselt on „tööaeg“ iga ajavahemik, mille jooksul töötaja on oma töökohal või tööandja käsutuses ning tegeleb oma tööga või täidab oma tööülesandeid.

2017. aasta seisuga on endiselt ettenähtud kaitse saamisel nõrgemaks kohaks Iirimaa sotsiaaltöötajate valvekorra arvestamine tööaja hulka.[31]

Sloveenia[muuda | muuda lähteteksti]

Sloveenias reguleerib tööaja määratlemist töösuhete seadus (Zakon o delovnih razmerjih, Uradni list RS, nr 21/13). Seaduse artiklis 142 on sätestatud tööaeg kui tegelik tööaeg ja puhkeaeg käesoleva seaduse artikli 154 tähenduses ehk aeg, mis vastab töölt põhjusega puudumisele seaduse ja kollektiivlepingu või üldkohaldatava õigusakti mõistes.

Tegelik tööaeg hõlmab tervikuna aega, mille jooksul töötaja töötab, kusjuures selleks tuleb pidada ajavahemikku, mil töötaja on tööandja käsutuses ja täidab töölepingu kohaselt oma töökohustusi.

Lisaks avaliku sektori kollektiivlepingu (Kolektivna pogodba za javni sektor, Uradni list RS, nr 57/08) järgi ei kuulu ajavahemikud, mil avalik teenistuja on väljakutsevalves, tööaja hulka. See tähendab, et Sloveenia õiguse kohaselt, ei ole näiteks politsei valvekorra ajal passiivselt oldud aeg osa tööajast.[32]

Belgia[muuda | muuda lähteteksti]

Belgias kehtib dekreet, mis võimaldab internaatkoolide ja prantsuse, saksa kogukondade ning Valloonia piirkonna teatavate hooldusasutustele teatud ajavahemikke tööaja hulka mitte arvestada. Selleks on aeg, mis on veedetud koos hoolealustega ekskursioonidel. Samuti osa õhtusest ja öisest ajast, mil töötajal on võimalik teoreetiliselt puhata ja tal on selleks ettenähtud sobiv koht.[31]

Taani[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusaktid Taanis annavad mõnele sotsiaalteenuste osutajatele võimaluse ise otsustada ja omavahel kokku leppida, kas valvekorra hulka lisatakse ka puhkeaeg töökohas. Mõned tervishoiusektori teenuseosutajad on ka pakutud võimalust rakendanud.[31]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kohtuotsus,1.12.2005, Abdelkader Dellas jt vs. Premier ministre ja Ministre des Affaires sociales, du Travail et de la Solidarité, C-14/04, ECLI:EU:C:2005:728, punkt 44.
  2. ↑ Euroopa Liidu põhiõiguste harta. – ELT C 326/391, artikkel 31.
  3. ↑ Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta - 2017/C 165/01, lk 4.
  4. ↑ 4. novembri 2003. aasta Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta. – ELT L 299, lk 8.
  5. ↑ Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta - 2017/C 165/01, lk 6;
  6. ↑ 12. juuni 1989. aasta Euroopa Nõukogu direktiiv, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. – ELT L 183, lk 2.
  7. ↑ EKm, 14.7.2005, Personalrat der Feuerwehr Hamburg vs. Leiter der Feuerwehr Hamburg, C-52/04, ECLI:EU:C:2005:467, p 46.
  8. ↑ Ibid., p 54 ja 56.
  9. ↑ Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta - 2017/C 165/01, lk 12-13.
  10. ↑ EKm, 07.4.2011, Dieter May vs. OK Rheinland/Hamburg – Die Gesundheitskasse, C-519/09, ECLI:EU:C:2011:221, p 21.
  11. ↑ Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta - 2017/C 165/01, lk 16.
  12. ↑ Töölepingu seadus. – RT I, 11.12.2021, 2; paragrahv 43 lõige 1.
  13. ↑ EKo, 11.11.2021, MG v Dublin City Council, C-214/20, ECLI:EU:C:2021:909, p 12-17.
  14. ↑ 4. novembri 2003. aasta Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta. – ELT L 299, lk 2.
  15. ↑ Ibid., p 34.
  16. ↑ Ibid., p 50.
  17. ↑ EKo, 09.03.2021, D. J v Radiotelevizija Slovenija, C-344/19, ECLI:EU:C:2021:183, p 10.
  18. ↑ Ibid., p 21.
  19. ↑ Ibid., p 68.
  20. ↑ EKo, 09.03.2021, RJ v Stadt Offenbach am Main, C-580/19, ECLI:EU:C:2021:182, p 11.
  21. ↑ Ibid., p 23.
  22. ↑ Ibid., p 63.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 23,5 23,6 23,7 Töölepingu seadus. – RT I, 11.12.2021, 2.
  24. ↑ 4. novembri 2003. aasta Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta. – ELT L 299.
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 TÖÖLEPINGU SEADUS Selgitused töölepingu seaduse juurde, 2021.
  26. ↑ Ibid., lk 109.
  27. ↑ Tõlgendav teatis, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta - 2017/C 165/01, lk 3.
  28. ↑ Ibid., lk 5.
  29. ↑ TrtRnK 2-19-17536.
  30. ↑ RKTKm 3-2-1-69-17 p 13.
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Aruanne direktiivi 2003/88/EÜ (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) rakendamise kohta liikmesriikides - COM/2017/0254 final, lk 5.
  32. ↑ 1.    Politsei töökorralduse ja tööaja seadus (Sloveenia Ametlik Teataja nr 15/13, 11/14, 86/15, 77/16) artikkel 71.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tööaja_määratlemine&oldid=6093930"