Pretsedent

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pretsedent on „järgnevaile samalaadseile eeskujuks olev juhtum“.[1] Pretsedendi puhul on tegu angloameerikaliku mõistega, mille eestikeelne vaste oleks „väljakujunenud kohtupraktika“ – mõlemad tähendavad sisuliselt sama asja.[2] Inglise keeles on see termin precedent või kui tõlkida seda kui kohtupraktika, siis oleks see inglise keeles case law – tegu on sünonüümidega.

Pretsedent on vaid osa kohtuotsusest, mis lahendab ära mõne argumendi või selgitab mõnda põhimõtet, kuid ei kehti terve lahendi kohta. Seega eristatakse kohtuotsuse struktuuris ratio decidendi't ehk otsuse põhjust või põhimõtet ja obiter dictum'i ehk kohtuniku isiklikku arvamust. Kui asjakohased põhimõtted konkreetses juhtumis puuduvad, siis kohtunik saab luua või peab looma uue õiguse, mis aitab kaasa kohtupraktika kujunemisele.[3] Seega, kui järgmisel korral tuleb lahendada kohtuasi, kus asjaolud sarnanevad mõne varasema kaasusega, millele loodi pretsedent, siis peab kohus arvestama Riigikohtu varasemaid seisukohti.

Res judicata – üks kohtupraktika aluspõhimõtetest[muuda | muuda lähteteksti]

Res judicata tähendab, et samadel asjaoludel on kohtud juba varem otsuse teinud.[4] Selle mõju avaldub siis, kui on vaja täita lünki, mis tekivad, kui puudub vastav seadus. On loomulik, et kaasuse lahendamisel kohtud uurivad varasemat kohtupraktikat ja lähtuvad kõrgema kohtu otsustest. Selline nõue tuleneb kohtupraktika ühtsuse, kooskõla, stabiilsuse ja järjepidevuse vajadusest. Mandri-Euroopa õigussüsteemis ei ole kohtupraktika õiguse allikas, aga selle eesmärk on anda teatud elastsus seadustele.[5]

Stare decisis – üks kohtupraktika aluspõhimõtetest, mis kehtib Anglo-Ameerika õigussüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Stare decisis tähendab, et pretsedent on siduv.[6] Anglo-Ameerika õigussüsteemiga riikides ei pruugi põhiseaduse tekst selgelt lubada pretsedendi kohaldamist. Samuti ei välista põhiseaduse tekst pretsedendiga arvestamist – see sõltub sellest, kuidas põhiseaduse teksti kohtuvõimu puhul tõlgendada. Üks võimalus, kuidas stare decisis-doktriini kehtivust tunnistada, on argumenteerida kohtuotsuses nii, et tuua pretsedendi kaudu välja sotsiaalsed faktid ja heakskiidetud tavad – sellisel juhul ei olegi vaja viidata ühelegi sättele, mis lubaks lugeda pretsedendi siduvaks.[7]

Seos õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtud peavad arvesse võtma oma varasemaid seisukohti – see tuleneb õiguskindluse ja võrdse kohtlemise printsiipidest. Õigussubjektidel peab olema võimalus tutvuda kohtupraktikaga, et neil oleks võimalus valida õige käitumismudel. Kui kohtud oma seisukohti pidevalt muudaks, siis ei oleks isikutel võimalik ette näha, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Riigikohtu kui pretsedendi looja eesmärk on suunata teisi kohtuid. Pretsedenti võetakse arvesse, sest see on usutav, kuigi see ei pruugi alati olla formaalselt siduv.[8] Nagu enne mainitud, ei ole Mandri-Euroopa õigussüsteemis (siia alla kuulub ka Eesti) kohtupraktika õiguse allikaks ehk see ei ole formaalselt siduv, aga seda arvestatakse tulenevalt res judicata põhimõttest, et täita lüngad, kui puudub seadus, mis probleemi lahendaks.

Mõnikord on kohtutel siiski vaja oma seisukohti muuta. Selline olukord on näiteks siis, kui pretsedendis on algusest peale õigusnormi valesti tõlgendatud või on viga tehtud viitamisel või on tekstis oluline kirjaviga, mis viib eksiarvamusele.[9] Seega ei pea kohtunikud tingimata nõustuma sellega, mida mõni teine kohtunik on varem öelnud, vaid selle varem öeldu võib ka argumenteerides ümber lükata. Õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei tohiks aga kohtud oma seisukohti liiga tihti muuta, vastasel juhul oleks õigussubjektidel raske jälgida, milline käitumine on keelatud.

Pretsedendile tuginemine[muuda | muuda lähteteksti]

François Terré sõnul on iga kohtuotsuse puhul kaks vaatenurka. Esimene on individuaalne ehk tegelik aspekt, mis tähendab üksiku juhtumi lahendamist. Teine aspekt on sellise üldise põhimõtte formuleerimine, mille alusel on kohtuotsus rajatud ja põhjendatud.[10] Kohtuotsus peab sisaldama mõlemat aspekti.

Kohtulahendi kirjutamisel võib pretsedenti toetada ehk seda võib järgida ja tunnustada. Teine võimalus on pretsedent ümber lükata ja muuta sellest tulenevat õigusreeglit. Kui kohtulahendi õigusliku argumentatsiooni kirjutamisel kasutada pretsedenti, siis peab see andma vastuse järgmisele viiele küsimusele:

1) milline õiguslik küsimus on vaja kaasuses lahendada;

2) milline lahend võetakse pretsedendiks (aluseks);

3) millised olid pretsedendi olulised faktilised asjaolud ja kuidas need seonduvad lahendatava kaasuse asjaoludega (asjaolud peavad olema analoogsed);

4) milline õigusreegel on tuletatud pretsedendist ja selle õigusreegli tõlgendamine ning kohaldamine käesolevale kaasusele;

5) milline on vastus õiguslikule küsimusele?[11]

Kohtulahendi kirjutamisel pretsedendi mittekasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui faktilised asjaolud on liiga erinevad, siis ei saa kohtulahendi õiguslikus argumentatsioonis pretsedendile tugineda. Sellisel juhul tuleb selgitada, miks on kahe lahendi asjaolud niivõrd erinevad, et toovad kaasa ka erineva lahenduse.[12]

Kui muutunud on õiguspoliitiline tagapõhi, siis tuleb põhjenduses esitada see muutus ning seletada, kuidas see mõjutab konkreetse kaasuse lahendust. Siia alla kuuluvad ka muutused kehtivates seadustes.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2013. – https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=pretsedent&F=M (28.10.2018).   
  2. A. Kangur. Kohus ja kohtulahend: mõtteid ja soovitusi kohtulahendi kirjutajale. Tartu: Riigikohus, 2012, p. 76 (edaspidi: A. Kangur).
  3. E. Anghel. Judicial Precedent, a Law Source. Lex ET Scientia International Journal. 2017, Vol. 24 Issue 2, pp. 68–69 (edaspidi: E. Anghel).
  4. European Justice. Kohtupraktika. 2012. – https://e-justice.europa.eu/content_member_state_case_law-13 -ie-et.do?member=1 (04.11.2018).
  5. E. Anghel, p. 70.
  6. European Justice. Kohtupraktika. 2012. – https://e-justice.europa.eu/content_member_state_case_law-1 3-ie-et.do?member=1 (04.11.2018).
  7. Kozel, Randy J. Precedent and Constitutional Structure. Northwestern University Law Review. 2018, Vol. 112 Issue 4, pp. 797–798.
  8. A. Kangur, pp. 76–77.
  9. A. Kangur, p. 85.
  10. E. Anghel, p. 71.   
  11. A. Kangur, p. 79.
  12. A. Kangur, p. 83.   
  13. A. Kangur, p. 83.