Tõlgendamine (õigusteadus)
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
Tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusakti, lepingu või muu õigusallika tegelik sisu ehk mõte. Tõlgendamine on õigusteaduse meetod.
Tõlgendamise vajalikkus[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli võrdleva õigusteaduse professor Raul Narits on tõlgendamise vajalikkust põhjendanud järgmiselt: "Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte. Õigusnormi looja võib eksida terminite valikus või kasutada formuleeringutes ebatäpseid termineid. Taoline olukord muudab õiguse tõlgendamise tema rakendamisel hädavajalikuks." Õigusakti keel on spetsiifiline formaliseeritud keel, kus igal mõistel on talle omane juriidiliselt eriline ja kindel tähendus. Seetõttu võivad sõnad ja terved lausekonstruktsioonid õigustekstis omada tavakeelest oluliselt erinevat tähendust.
"Klassikalise" tõlgenduskriteeriumide käsitluse autor Friedrich Carl von Savigny on öelnud tõlgendamise mõtte kohta, et seaduse tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõtetes seadusandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse sees oleva mõtte rekonstruktsioon.
Tõlgendusvõtted[muuda | muuda lähteteksti]
Von Savigny eristas nelja peamist tõlgendusvõtet: grammatiline, loogiline, süstemaatiline ja ajalooline tõlgendamine.
Grammatiline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Grammatiline tõlgendamine selgitab õigusakti sõnastust keeleliselt, määrates kindlaks sõnade ja lausete tähenduse. Suure tähendusega on keele üldmõistete ja juriidiliste mõistete eristamine. Grammatiline tõlgendamine võib hõlmata sõnaraamatute ja entsüklopeediate kasutamist, samuti sõnade ja fraaside vaheliste süntaktiliste seoste analüüsi.
Süstemaatiline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Süstemaatilisel tõlgendamisel võetakse mõistete tähenduse kindlakstegemisel arvesse kõiki asjassepuutuvaid õigusakte, mitte ainult seda, mida tõlgendatakse. Seaduses defineeritud mõistele võib olla tehtud täpsustusi ja kitsendusi muudeski seadustes.
Ajalooline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja õigusakti väljaandmise ajal valitsenud ning õigusakti loomiseni viinud tingimused, olukorrad ja põhjused. Siin saab kasutada õigusakti ettevalmistusmaterjale (nn travaux preparatoires, näiteks seaduseelnõude seletuskirjad, parlamendiarutelude stenogrammid).
Teleoloogiline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Teleoloogiline tõlgendamine püüab õigusakti mõtet tuvastada selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu. Siin kasutatakse ühe allikana õigusakti preambulit.