Euroopa Liidu põhiõiguste harta

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Euroopa Liidu põhiõiguste harta on Euroopa Parlamendi, ministrite nõukogu ja Euroopa Komisjoni vastu võetud õigusakt, mis jõustus 1. detsember 2009, samal ajal kui Lissaboni leping. Harta preambulas on muu hulgas kirjas: "Euroopa rahvad on üha tihedamat omavahelist liitu luues otsustanud jagada rahulikku, ühistele väärtustele rajatud tulevikku."[1]

Harta õigustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

EL-i põhiõiguste harta kaitseb kõiki Euroopa Liidus olevaid isikuid nende kodakondsusest hoolimata. Erandiks on harta viiendas peatükis EL-i kodakondsust puudutavad õigused. Art 41 annab igaühele õiguse heale haldusele, art 45 lõike 2 kohaselt võib harta olla suunatud ka Euroopa Liidus elavatele kolmandate riikide kodanikele, eeldusel, et nad elavad seal legaalselt. Sellega on neile tagatud vabalt liikumise õigus ning õigus elukohta valida. Kui isik pöördub oma riigi kohtusse või Euroopa Kohus, siis ainuüksi hartale tuginemine pole piisav alus. Õiguslik alus on vaja välja tuua EÜ asutamislepingus või teisese õiguse allikas. EL-i põhiõiguste harta artikli 52 põhjal võib hartas toodud õigusi kitsendada üksnes seaduse alusel ning jälgida tuleb ka põhiõiguste ja vabaduste sisu.[2]

Harta kohustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

Harta on moraalselt ja poliitiliselt siduv, kuid sel ei ole juriidiliselt siduvat jõudu. Harta on Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu sõlmitud EL-i institutsioonide vaheline kokkulepe. Euroopa Hartat järgivad Euroopa Komisjon, EL-i Nõukogu, Euroopa Parlament, ombudsman ja Euroopa Ülemkogu. Euroopa Kohus ei ole oma kohtulahendites hartale viidanud, ent seda on teinud esimese astme kohus ning Euroopa Kohtu kohtujuristid oma ettepanekutes. Kui üks liikmesriik kohaldab hartat oma siseriiklikus õiguses, peaksid ka teised liikmesriikide kohtud arvestama harta tõlgendamisel Euroopa Kohtu praktikaga, sest muidu tekib olukord, kus hartat tõlgendatakse erinevalt. Kuigi liikmesriigid kohaldavad Euroopa Liidu õigust, siis siseriikliku õiguse kohaldamisel ei saa hartale toetuda. [3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Harta kuulutasid välja 2000 Nice'is Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon. Õiguslikult siduvaks muutus dokument alles pärast 1. detsembrit 2009, mil see Lissaboni lepingu vastuvõtmisega vahetu õigusmõju omandas. Seega kuulub harta Euroopa Liidu esmaste õigusaktide alla, sellega võrreldes kaalutakse EL-i teiseste õigusaktide ning liikmesriikide meetmete kehtivust.[4]

Peamiselt lähtuti harta koostamisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, aluseks oli ka Euroopa Sotsiaalharta ning ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta.[4]

Harta valmis vähem kui aastaga ning harta väljatöötamiseks moodustati kogu, mis nimetati hiljem konvendiks. Konventi kuulusid iga liikmesriigi riigipead või valitsusjuhi esindajad, rahvuslike parlamentide ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni esindajad. Euroopa Inimõiguste Kohtu esindaja, Euroopa Kohus ning Euroopa Nõukogu osalesid harta koostamises vaatlejatena. Konvendi eesotsas oli Saksamaa endine president Roman Hertzog, kes muuhulgas on omal ajal aidanud kaasa ka Eesti kehtiva põhiseaduse loomisele.[5] Konventi kuulus täisliikmetena 15 selleaegse liikmesriigi riigipead või valitsusjuhtide esindajat, üks komisjoni presidendi esindaja, 16 Euroopa Parlamendi liiget ning 30 liikmesriikide parlamentide liiget (igast parlamendist 2).[4]

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on õiguslikult siduva dokumendiga, mis koostati eesmärgiga tuua põhiõigused rohkem esile ning sõnaselgelt tunnustada nende rolli liidu õiguskorras. Harta ei loo uusi õigusi, sellega kinnitati enamasti uuesti juba kehtivaid õigusi, mis liikmesriikides olemas olid ja mida EL-i õiguse üldpõhimõtete osana ka tunnustati. See kodifitseerib Euroopa Liidus olemasolevaid põhiõigusi ja -vabadusi ning Euroopa Kohtu lahendeid. Seega ei laienda harta sätted pädevust, mis on määratletud aluslepingutega. Harta uuenduslikkusele viitas ka keeld diskrimineerimisele seksuaalse sättumuse, vanuse või puude tõttu. Harta puhul on loobutud kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning teiselt poolt sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eristamisest. Oluline on ka teha vahet õigustel ja põhimõtetel – põhimõtteid sisaldavaid sätteid tuleb rakendada täiendavate õigusaktidega ning õiguslikult võib neile tugineda üksnes kõnealuste õigusaktide tõlgendamisel ning otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta.[4]

Hartaga väljendab Euroopa Liit selgelt oma kohustust tagada põhiõiguste kaitse. Seeläbi tunnustab Euroopa Liit end millegi enama kui pelgalt majandusliku ühendusena. Euroopa Liit peab oma igapäevases tegevuses austama põhiõigusi ning -vabadusi, seda enam, et Euroopa Liidu pädevus aina kasvab. Võimalus kergesti üles leida oma õiguste ja vabaduste sätestus on õigusselguse põhimõte, mis muuhulgas on ka üks EL-i üldpõhimõtteid ning harta pakub selleks head võimalust.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Euroopa Liidu põhiõiguste harta". ELT. 2012-10-26. Vaadatud 2018-05-12. 
  2. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 329–330.
  3. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 330–331.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf.
  5. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 329.
  6. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 328.