Euroopa Liidu direktiiv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Direktiiv on Euroopa Liidu õigusakt, millega ühtlustatakse liikmesriikide õigusakte, eelkõige ühtse turu toimimise huvides[1]. Erinevalt määrusest ei ole direktiiv otsekohalduv, vaid on juhis liikmesriikidele Euroopa Liidu seatud eesmärkide saavutamiseks. Liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas vastavaid eesmärke saavutada.

Õigusakte annab välja Euroopa Liidu Parlament koostöös Euroopa Liidu Nõukoguga. Direktiivis on sätestatud aeg, mille jooksul peab liikmesriik selle enda õiguskorda üle võtma ning selle eest vastutavad erinevad ministeeriumid. Kui direktiiv on üle võetud, tuleb sellest teatada Euroopa Komisjonile. Juhul, kui direktiiv võetakse üle puudulikult või jäetakse tähtajaks üle võtmata, siis on komisjonil õigus algatada rikkumismenetlus liikmesriigi vastu.[2]

Võib tekkida olukord, kus EL-i liikmesriik ei ole järginud direktiivis sätestatud tähtaega ning on jätnud direktiivi oma siseriiklikusse õigusesse rakendamata. Peamine põhjus on riigisisene ülevõtmisakti vastuvõtmise protseduur, mis võib olla aeganõudev, kuna olenevalt direktiivist võib riigil selle rakendamiseks olla vajadus muuta olemasolevaid õigusakte või luua täiesti uusi regulatsioone.[3] Kuna direktiiv tuleb üle võtta täielikult, peab olema tagatud ka selle tõhus rakendamine, seetõttu tuleb kavandada ka täitmist tagavad normid.[4] Direktiivide viibinud ülevõtmine liikmesriikides on aktuaalne probleem, mis takistab Euroopa Liidu seisukohast enda kodanikel ning ettevõtjatel saada kasu Euroopa Liidu õiguse eelistest. Sellest tulenevalt on Euroopa Liit seadnud sihiks redutseerida ülevõtmise puudujääke 1%-ni.[5]

Isiku (sh nii juriidilise kui ka füüsilise isiku) tuginemine ülevõtmata või puudulikult ülevõetud direktiivile oma õiguste tagamiseks riigi (laias tähenduses) vastu on tuntud kui direktiivi vahetu õigusmõju. Põhimõtet, et kõik Euroopa Liidu riikide kohtud peavad tõlgendama sisseriikliku õigust EL õiguse valguses, tuntakse kui direktiivi kaudset õigusmõju.

Direktiivi vahetu õigusmõju[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu direktiivid ei ole liikmesriikides vahetult kohaldatavad nagu riigi õigusaktid. Samas, kui liikmesriik ei ole sätestatud ajaperioodi jooksul, mis enamasti on kaks aastat, direktiivi üle võtnud, või on seda teinud puudulikult, on isikul teatud tingimustel siiski õigus tugineda ka otse direktiivile. Sellist olukorda nimetatakse direktiivi vahetu mõju põhimõtteks, mis tuleneb otseselt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusest.[6]

Põhimõtteliselt jõustub direktiiv alles pärast ülevõtmist. Siiski leiab Euroopa Kohus, et direktiiv, mida ei ole üle võetud, võib otseselt kaasa tuua teatava mõju, kui:
  • ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ei ole aset leidnud või toimub ekslikult;
  • direktiivi sätted on tingimusteta ning piisavalt selged ja täpsed;
  • direktiivi sätted annavad üksikisikutele õigusi.
Kui need tingimused on täidetud, võivad füüsilised isikud kasutada direktiivi kohtus kõigi ELi riikide vastu. Teisalt ei saa füüsiline isik siiski vahetult kasutada direktiivi teise füüsilise isiku vastu hagi esitamisel, kui direktiiv on üle võtmata.[5]

Kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga on üksikisikul õigus nõuda tekkinud kahju hüvitamist liikmesriigilt, kes ei järgi liidu õigust. Kusjuures liikmesriiki võib pidada vastutavaks, ilma et selleks peaks tõendama tema süüd. Ülevõtmata või puudulikult ülevõetud direktiivi korral on võimalik selline kaebus esitada, kui:

  1. direktiivi eesmärk on anda üksikisikule õigusi;
  2. õiguste sisu on võimalik kindlaks teha direktiivi sätete alusel;
  3. direktiivi ülevõtmise kohustuse täitmata jätmise ja üksikisikule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.[7]

Üksikisik ei või kasutada ülevõtmata direktiivi vahetut mõju teise üksikisiku vastu ehk horisontaalselt. Kui horisontaalne mõju tähendab, et tegemist on üksikisikute vahelise suhtega, siis vertikaalne mõju viitab üksikisiku ja riigi (üldisemas pildis ka Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelisele suhtele). Euroopa Kohus on sõnastanud lahti vertikaalselt kohaldatava direktiivi adressaadi laia mõiste: "ELTL artikli 288 kohaselt on direktiiv siduv õigusakt, mis tähendab, et direktiivi alusel on võimalik siseriiklikus kohtus nõuet esitada üksnes iga liikmesriigi suhtes, kellele ta on adresseeritud". Sellest tulenevalt ei või direktiiv ise panna kohustusi üksikisikutele (füüsilistele või eraõiguslikele juriidilistele isikutele) ja direktiivi sätet kui sellist ei saa üksikisiku vastu kasutada.[8]

Kõnealuse tingimuse vastu on eksinud näiteks Riigikohtu lahendi 3-3-1-90-10 kohaselt Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA). MTA võttis ettevõtte kaubapartiidelt (maisifosfasiidi söödakontsentraat) proovid, et kontrollida, kas nende kaupade rasvasisaldus jääb kaupadele antud koodiga lubatud vahemiku piiridesse ning on seeläbi õigesti maksustatud. Proovi tulemusest selgus, et rasvaprotsent oli üle piirangu ja kaubale pandi uus kood, millest lähtuvalt tegi MTA maksuotsuse, millega kohustas ettevõtet tasuma täiendavaid makse 2,2 miljonit krooni. Ettevõte vaidlustas otsuse kohtus ja vaidlus jõudis Riigikohtuni. Selgub, et kesklabor võttis õiguslikuks aluseks rasvasisalduse määramisel ELi direktiivi 84/4EMÜ. Tolliseaduses, rahandusministri määruses ega ka muudes õigusaktides, mis reguleerivad tolli teostatavat kontrolli, aga direktiivi üle võetud ei ole ning ei ole sellele ka viidatud. Seega on vaidlustatud otsus kauba rasvasisalduse määramisel otse tuginenud direktiivile.[9] Riigikohus leidis, et selles asjas ei ole komisjoni direktiivil 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. See tähendab, et MTA ei saa tugineda rasvasisalduse määra kindlakstegemisel kesklabori proovivõtu- ja analüüsiaktidele.[9]

Asjakohane on ka 1990. aasta kohtuasi, mille osapooled on Foster ja British Gas plc. See on ehe näide vertikaalsest mõjust, kus direktiiviga antakse üksikisikule õigusi. Proua Foster töötas British Gasis, kus teda sunniti 60-aastaselt pensionile jääma, samal ajal kui mehed võisid töötada kuni 65. eluaastani. Proua Foster viitas Euroopa Kohtu ees 1976. aasta võrdse kohtlemise direktiivile. Kuna vertikaalse mõju puhul võib üksikisik hagi esitada ainult riigi vastu, pidi Foster tõestama, et tema tööandja British Gas plc on nn riigi allüksus ehk riik laias tähenduses, mis tal õnnestus. Euroopa Kohus suunas kohtuasja Briti Ülemkotta, kus Fosteri hagi rahuldati.[10]

Alati ei pruugi vertikaalse mõju korral teine osapool ehk riik olla niivõrd kindel ja kitsas mõiste. Juhul, kui riigivõimu on delegeeritud ka avalikku sektorisse ehk eraõiguslik juriidiline isik tegutseb avaliku teenistuse allüksusena, on tõenäoline, et teine osapool on riik ning laiemas mõistes – eraõiguslikus vormis.

Puudulikult ülevõetud direktiivide juhtumeid on palju. Näiteks 4. aprillil 2006 esitatud kohtujurist Sharpstoni ettepanek käsitleb lahendit, mille kohaselt ei rakendanud Portugali nõukogu vastavalt nõuetele 19. novembri 1992 direktiivi 92/100/ EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ning teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas. Nimetatud direktiivi eesmärk on elimineerida autoriõigusega kaitstud teostele ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele liikmesriikide pakutava õiguskaitse lahknevused rentimise ning laenutamise sfääris.[11] Ehk teisisõnu, kui Portugalis peaks mõni üksikisik leidma, et siseriiklik õigus riivab tema õigusi kõnealuse direktiivi artiklite osas, mida ei võetud nõuetekohaselt vastu, saaks ta pöörduda kohtusse, kasutades direktiivi vahetu mõju põhimõtet.

Direktiivi kaudne õigusmõju[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Direktiivide kaudne õigusmõju

Direktiivi kaudne õigusmõju ehk kooskõlaline tõlgendamine (inglise indirect effect of directive) on Euroopa Liidu õiguse põhimõtte, mille kohaselt on kõik EL riikide kohtud kohustatud tõlgendama sisseriikliku õigust EL õiguse valguses. Kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte seisab direktiivide vahetu õigusmõju kõrval alternatiivse vahendina EL õigust puudutavates vaidlustes.

Esimene otsus, kus Euroopa Kohus kooskõlastamise tõlgendamise ideed sisustas, oli 1984. aasta Sabine von Colson ja Elisabeth Kamann kaasus[12]. Selles kaasuses kinnitas Euroopa Liidu Kohus esmakordselt, et riiklikud kohtud on kohustatud tõlgendama sisseriikliku õigust direktiivi sõnastuse ja eesmärgi valguses selleks, et tagada direktiivi tulemuslikust. Sisseriiklikud kohtud peavad tagama seda järgides sisseriikliku seadusandlust ja vältides diskretsiooniõiguse ületamist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. TEA entsüklopeedia 5. köide, 2010.
  2. "Ametniku Euroopa Liidu käsiraamat".
  3. Direktiivide ülevõtmine Riigikantselei
  4. Direktiivi ülevõtmise meetodi valik
  5. 5,0 5,1 Eur-Lex. Access to European Union law
  6. Mis on direktiiv? Euroopa Parlament. Infobüroo Eestis.
  7. Euroopa Liidu õiguse allikad ja kohaldamisala. Euroopa Parlament
  8. J. Erne. Õiguskaitsevahendid Euroopas – loengud. Tartu 2010.
  9. 9,0 9,1 RKHKo 3-3-1-90-10 (Osaühingu Everwelle kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 12. jaanuari 2009. a maksuotsuse nr 12-5/20 tühistamiseks)
  10. EKo C-188/89. A. Foster and others v British Gas plc.
  11. Kohtujurist Sharpstoni ettepanek – kohtuasjad C-53/05 ja C-61/05.
  12. Asi C14/83, Von Colson v Land Nordrhein-Westfalen. 10.04.1984