Soome Rahvusooper

Soome Rahvusooperi uus maja

Soome Rahvusooper ja -ballett (soome keeles Suomen kansallisooppera ja -baletti; rootsi keeles Finlands nationalopera och -balett), endise nimega Soome Rahvusooper (sm Suomen Kansallisooppera) asub Helsingis ning on ainus Soome kutseline ooperi- ja balletitrupp. Trupp esitab oopereid ja ballette ning annab kontserte.

Soome Rahvusooperi koosseisus oli 2018. aastal 111 muusikut, kellest neli esimest viiulit ja üks kontsertmeister olid Eesti päritolu. Rahvusooperi kooris ning ühtlasi Soome ainsas kutselises kooris on 50 lauljat. Ooperi juures tegutseb ka 50 lauljaga lastekoor. Balletitrupis tantsib 80 balletiartisti. Rahvusooperi alalisel palgal on vaid 7 solisti (2 sopranit, 3 tenorit, 2 bassi), nende hulgas eestlane Koit Soasepp (bass).

Soome Rahvusooper kaasab oma lavastustesse arvukalt lepingulisi lauljaid. Tavaliselt on ühel hooajal ühekordne tööleping 20–23 sopraniga (nende hulgas Hanna-Liina Võsa), 8 metsosopraniga, 18 tenoriga (nende hulgas Roland Liiv), 14 baritoniga, 4 bass-baritoniga ja 8 bassiga (nende hulgas Andrus Mitt). Soome Rahvusooperi kunstiline juht ja peadirigent oli aastatel 2016–2021 Esa-Pekka Salonen. Oopereid, operette ja ballette on juhatanud umbes 15 külalisdirigenti, nende hulgas on olnud ka eestlased, näiteks Eri Klas, Peeter Lilje ja Paul Mägi.

2023. aasta augustist on teatri ooperitrupi kunstiline juht inglane Thomas de Mallet Burgess ja balletitrupi kunstiline juht Javier Torres.

Rahvusooperi sünd

Soome ooperi ajalugu on tihedalt seotud Soome Rahvusooperiga, mis sai alguse 1870. aastal, kui Helsingi Arkadia teatris esitas Suomalainen Seura ooperitrupp esimest korda soomekeelset ooperit, milleks oli Giuseppe Verdi "Trubaduur" ("Il trovatore"). 1872. aastal asutas Kaarlo Bergbom professionaalse rahvusteatri Suomalainen Teatteri, mille koosseisu lisati aasta hiljem muusikaosakond Suomalainen Ooppera. 21. novembrit 1873 peetakse Soome Rahvusooperi sünnipäevaks, mil Suomalaine Ooppera esitas Viiburis Donizetti ooperit "Lucia di Lammermoor". Huvi ooperi vastu oli Soomes aga väga tagasihoidlik, mistõttu lõpetas Suomalainen Ooppera 1879. aastal tegevuse. Selleks ajaks oli loodud 24 ooperilavastust ning mängitud 450 etendust, populaarseim lavastus oli Gounod' "Faust", mida esitati 55 korda.

Esimesed Soome algupärased ooperid

1891. aastal kuulutas Suomalaisen Kirjallisuuden Seura välja soomekeelse ooperilibreto konkursi, kuid ühtegi tööd ei laekunud. 1896. aastal korraldati uus konkurss, kus osales vaid helilooja Oskari Merikanto, kelle oopus "Põhjaneiu" ("Pohjan neiti") võitis konkursi. Merikanto lüüriline ooper oligi esimene soomekeelne rahvuslik ooper ja kanti ette alles 1908. aastal Viiburi laulupeol. 1896. aastal katsetas ooperi komponeerimist ka Soome ajaloo suurkuju Jean Sibelius, kirjutades rootsikeelsele tekstile lavateose "Neiu tornis" ("Jungfrun i tornet"). Oopus ei äratanud aga mingit tähelepanu.

Soome Rahvusooperi asukoht Helsingis

Soome ooperiteatri uus algus

Edvard Fazer, Oskar Merikanto ja Aino Ackté asutasid 1911. aastal alaliselt tegutseva ooperitrupi, mis sai nimeks Kotimainen Ooppera (Inhemska operan). Trupi esimene etendus toimus 2. oktoobril 1911 Vene sõjaväele kuulunud Aleksandri teatris. Rootsi keeles esitati Ruggiero Leoncavallo "Pajatsid" ("I Pagliacci") ja soome keeles Jules Massenet' "Navarralainen" ("La navarraise"). Ooperitrupi Kotimainen Ooppera dirigendiks oli kuni 1922. aastani Oskari Merikanto. Teater muudeti 1914. aastal osaühinguks, mis võttis kasutusele juba tuntud nime Suomalainen Ooppera. Trupi esinemiskohaks sai kuni 1993. aastani pärast Soome iseseisvumist riigi valdusse jäänud Aleksandri teatrimaja, kus oli publikule 669 istekohta. Esimene Soome ooperimaja avati 19. jaanuaril 1919. aastal Verdi ooperiga "Aida". Riik teatrit ei rahastanud. Seda toetas kondiitritoodete firma Fazer, kes määras ka teatri juhtkonna ja suures osas repertuaari. Trupp käis oopereid etendamas ka Turus, pani aluse Savonlinna ooperipidustuste traditsioonile ning andis Helsingis vabaõhuetendusi ja kontserte.

Majandusraskused

1920. aastate alguse majandusraskused jätsid ooperietendused publikuta, kuid operette käis publik innukalt vaatamas. 1925. aastal lõpetas Suomalainen Ooppera majandusraskuste tõttu juba teist korda tegevuse, kuid siis ulatas abistava käe riik. 1926. aastal võeti Soomes kasutusele rahaloterii, mille tulust kasutati osa ooperi hinges hoidmiseks. See taastas ooperiteatri Suomalainen Ooppera tegevuse ja üleüldse Soome ooperielu. Trupp esitas põhiliselt saksa romantilist lavamuusikat Carl Maria von Weberi ja Richard Wagneri loomingust, mis tõi publiku teatrisse. Suomalainen Ooppera lõi 1920. aastatel ligi 70 uuslavastust ja kandis esmakordselt ette rahvuslikud ooperid, nagu Ilmari Krohni "Tuhotulva" (1928), Emil Kauppi "Päiväkummun pidot" (1925) ja "Nummisuutarit" (1930), Väinö Raitio "Jeftan tytär" (1931), "Prinsessa Cecilia" (1936), "Kaksi kuningatarta" (1944) jt. Publik suhtus nendesse teostesse aga väga külmalt. Vaatajaskonna soosingu teenisid vaid Aarre Merikanto ja Leevi Madetoja teosed. Merikanto euroopalikus modernistlikus stiilis kirjutatud "Juha" (1922) võitis Soome publiku südame aga alles 1963. aastal. Madetoja "Pohjalaisia" (1924) kujunes soomlaste üheks armastatumaks algupäraseks ooperiks. Seda nimetati üle poole sajandi soomlaste rahvusooperiks. Alles 1975. aastal läks see auväärne tiitel Joonas Kokkoneni ooperile "Viimeiset kiusaukset".

Ooperi võitlus operetiga

Operett ilmus ooperiteatri Suomalainen Ooppera mängukavva 1921. aastal, mil esitati Johann Straussi operetti "Die Fledermaus" ("Nahkhiir"). Publik oli vaimustuses, kuid kriitikud mõistsid trupi repertuaarivaliku hukka. Vaatamata kriitikute vastuseisule, esitas trupp üksteise järel suurema osa maailma operetiloomingu tippteostest. 1930. aastad olid aga opereti kuldaastad. Igal aastal võttis trupp mängukavva vähemalt kaks uuslavastust. Paralleelselt operetiga kujunesid 1930. aastatel trupi mängukavas populaarseks ka vene ooperimuusika tippteosed, nagu Tšaikovski "Jevgeni Onegin" ja "Padaemand" (vene "Pikovaja dama"), Mussorgski "Boris Godunov" ning Rubinsteini "Deemon". Itaalia ooperi kõrval oli enim esindatud prantsuse heliloojate looming ("Le postillon de Lonjeumeau", "Faust", "Carmen", "Thaïs", "Les contes d’Hoffmann", "Les huguenots", "Lakmé", "Manon").

Sõjajärgsed aastad

1939. aastal alanud Talvesõjas sai Aleksandri teatrimaja Helsingi pommitamiste käigus tabamuse, kuid maja taastati kiiresti. Teise maailmasõja aastatel jätkas Suomalainen Ooppera trupp tegevust, kuid keskendus mängukavas põhiliselt operettidele ja esitas üksikuid maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, nagu "Il barbiere di Siviglia", "Così fan tutte", Gianni Schicchi, "La traviata", "Tosca" ja "I pagliacci". Sõja lõppemise järel algas soome rahvuslike ooperite komponeerimise kuldne ajajärk. Rahvuslikest heliloojatest tõusis esile Põhjamaade veristliku stiili esindajaks peetud Tauno Pylkkänen, kelle "Mare ja hänen poikansa" (1945), "Simo Hurtta" (1948), "Opri ja Oleksi" (1958) ja eriti "Tuntematon sotilas" (1967) väljendasid sügavaid rahvuslikke tundeid ning meelitasid publiku Aleksandri teatrisse. 1950. aastal võitis Pylkkanen ooperikonkursil "Prix Italia" raadio-ooperiga "Sudenmorsian" III auhinna.

Soome Rahvusooperi nimi

1956. aastal muudeti Suomalainen Ooppera finantseerimise struktuuri. Asutati Suomen Kansallisooppera fond ning Aleksandri teatri nimeks sai Suomen Kansallisooppera. Algusest peale pandi suurt rõhku soome algupäraste ooperite esitamisele ja uute oopuste loomisele. Kerkis esile terve koolkond kodumaiseid heliloojaid, nagu Ahti Sonninen (1914–1984), Aaron Justinus Tenkanen (1880–1963) ja Tauno Marttinen (1912–2008). Kolme peale on nad komponeerinud kokku 20 ooperit, millest viit pole esitatud. Suuremat tähelepanu äratasid Marttineni "Tulitikkuja lainaamassa" (1966) ja "Poltettu oranssi" (1975).

Soome rahvusliku ooperiloomingu esitaja

Järgmise komponistide põlvkonna nimekamad tegijad olid Eeva-Liisa Manner (1921–95) ja eriti Aulis Sallinen, kes oli Soome 20. sajandi viimase veerandi üks populaarsemaid ja edukamaid ooperiheliloojaid. Tema "Ratsumies" (1974), "Punainen viiva" (1979), "Kuningas lähtee Ranskaan" (1984), "Kullervo" (1993), "Palatsi" (1995) ja "Kuningas Lear" (2000) kujutavad omaette peatükki soome rahvusliku ooperi arengus. Einojuhani Rautavaara esindab soome uusklassitsistlikku stiili. Tema "Apollo" ja "Marsys" (1970) on omamoodi ooper-muusikalid, "Thomas" (1985) kuulub Kalevala temaatikasse, "Vincent" (1990) käsitleb inimhinge sügavaid probleeme, kammerooperi "Auringon talo" (1990) teema on vene emigrantide eluolu Soomes, "Tieatäjien lahja" (1996) on kammerlik teleooper, "Aleksis Kivi" (1997) räägib nimekast Soome kirjanikust ja "Rasputin" (2003) käsitleb vene usumehe, müstifikaatori ja viimase tsaarinna soosiku elu. Paavo Heininen on omamoodi nähtus soome ooperielus. Tema "Silkkirumpu" (1984) on "kontsert lauljatele, muusikutele, liikumisele, sõnadele ja nägemustele". Heinineni "Veitsi" käsitleb ühe poeedi elukäiku. See teos võitis 1989. aastal Savonlinna ooperifestivali repertuaari täiendamiseks korraldatud võistluse, kuid jättis publiku külmaks ehk kukkus läbi ja põhjustas festivali korraldajatele suuri rahalisi raskusi.

20. sajandi lõpukümnendite ja 21. sajandi alguse rahvuslikust ooperiloomingust on Soome Rahvusooperi esituses publiku ette jõudnud Jukka Linkola "Elina" (1992), "Lieran poika" (1993) ja "Täyttyneiden toiveden maa" (1998). Tähelepanu pälvinud oopereid on komponeerinud ka Kalevi Aho, kelle "Hyönteiselämää" (1996) esitati Soome Rahvusooperis ja "Salaisuuksien kirja" (2000) Savonlinnas. Atso Almila on komponeerinud ooperid "Isontaloon Antti" (2000), "Pohjanmaan kautta" (2002) jt, Kimmo Hakola "Sinapinsiemen" (2001). Ari Hynynen on loonud mitmeid lasteoopereid, nagu "Hamelnin pillipiipari" (1982) ja "Hiiritarina" (1985), nagu ka Tuulikki Kankaanpää "Noita Poa" (1981) ja "Prinsessa Ruusunen" (1991). Rahvusooperis esitati ka Kari Tikka ooperit "Frieda" (1995) ja Tapio Tuomela "Korvan tarina" (1993) ning "Äidit ja tyttäret" (1999).

Rahvusooperist maailma ooperilavadele

Mitmed soome lauljad, kes alustasid karjääri rahvusooperis, on teinud endale rahvusvahelise nime. Esimene rahvusvaheliselt tuntud soome ooperilaulja oli metsosopran Aino Ackté, kes oli aastail 1897–1903 Pariisi Grand Opéra primadonna ja aastail 1903–1905 Metropolitan Opera solist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegid Euroopa teatrites karjääri sopranid Aune Antti, Lea Piltti ja Aulikki Rautavaara. Pärast Teist maailmasõda on end rahvusvaheliselt tuntuks laulnud baritonid Tom Krause ja Jorma Hynninen, bassid Martti Talvela, Matti Salminen ja Jaakko Ryhänen ning sopranid Karita Mattila ja Soile Isokoski. Noorema põlvkonna lauljatest on rahvusvahelistel teatrilavadel läbi löönud Laura Nykänen, Taru Valjakka, Tommi Hakala, Petri Lindroos, Tuomas Pursio jt. Operetiprimadonna Tamara Lund on esinenud Viini teatris Theater an der Wien ning Zürichis ja Amsterdamis.

Uus maja

Uut ooperimaja hakati projekteerima juba 1970. aastatel, kuid ehitust alustati alles 1987. aastal. Kuue aasta pärast sai soomlaste ooperitempel valmis ja see läks maksma 780 miljonit marka. Soome Rahvusooperi uus maja avati 30. novembril 1993 selleks puhuks tellitud Aulis Sallineni ooperiga "Kullervo", mille esiettekanne oli toimunud Los Angeleses. Uue maja originaallavastus oli Erik Bergmani rootsikeelne ooper "Laulev puu" ("Det sjungande trädet", 1995).

Teatri suures saalis on 1365 istekohta. Väikese saali (Aulis Almi) istekohtade arv varieerub olenevalt orkestri suurusest (200–500 publikukohta). Pikka aega oli tegemist Põhjamaade moodsaima teatrimajaga, milles oli võimalik saalide akustikat vastavalt vajadusele muuta.

Soome Rahvusooperi fondi nime muudeti 1. detsembril 2015. Sellest lähtuvalt kanti Suomen Kansallisooppera ja -baletti seura nimi üle ka rahvusooperi nimesse.

Vaata ka

• Soome Rahvusballett

Välislingid

• Koduleht