Gianni Schicchi

"Gianni Schicchi" on Giacomo Puccini ooper (opera buffa) ühes vaatuses Giovacchino Forzano libretole Dante Alighieri poeemi "La divina commedia" (Jumalik komöödia) I osa "Inferno" ("Põrgu") XXX laulu järgi.

Esiettekanne triloogia "Il trittico" (III vaatus) toimus 14. detsembril 1918 New Yorgi Metropolitan Operas. Rollide esmaesitajad olid Giuseppe de Luca (Gianni Schicchi), Florence Easton (Lauretta), Giulio Crimi (Rinuccio), Kathleen Howard (Zita), Angelo Badà (Gherardo), Marie Tiffany (Nella), Marie Sundelius (La Ciesa) ja Adamo Didur (Simone). Dirigeeris Roberto Moranzoni.

Ajalugu

Puccini ainus komöödia. Meelelahutuslik lugu, mis on komponeeritud väga kõrgel tehnilisel tasemel. "Gianni Schicchi" jäi viimaseks Puccini lõpetatud ooperiks.

Ühevaatuseline ooperižanr muutus Itaalias üha populaarsemaks pärast 1890. aastal korraldatud parima sellise teose konkurssi, mida muusikakirjastaja Edoardo Sonzogno sponsdeeris ja mille võitis noore Pietro Mascagni "Talupoja au".

Ka Puccini pidas silmas, et tuleb anda oma panus verismi koolkonda. Novembriks 1916 oli ta lõpetanud hiljem ebaõnnestunuks peetud veristliku ooperi "Il tabarro". Kuid tal mõlkus meeles, et peaks selle kõrvale komponeerima veel kaks ühevaatuselist ooperit, et need täidaksid terve teatriõhtu. Kahe ülejäänud teose jaoks puudusid tal ideed. Lõpuks andis libretist Giovacchino Forzano Puccinile tutvumiseks kaks enda teksti, millest saidki "Suor Angelica" ja koomiline "Gianni Schicchi".

Tegelikult ei olnud Puccini algul üldse koomilise ooperi ideest huvitatud. Firenze kui tegevuspaik teda ka ei köitnud, sest kartis, et avalikkus ei tunne selle teema ja linna vastu suurt huvi. Siiski tekkis tal Gianni Schicci loo vastu tasapisi huvi ja ta töötas selle libreto kallal isegi samal ajal, kui komponeeris "Suor Angelicat". Religiooni teemaline ooper valmis 1917. aasta septembris, misjärel sai Puccini kogu oma tähelepanu pöörata "Gianni Schicchile". Esimese maailmasõja sündmused ja ka 1918. aasta gripipandeemia, milles Puccini kaotas õe, tõmbasid ta tähelepanu töölt mõneks ajaks kõrvale. Esimene mustand valmis 20. aprillil 1918. Puccini jätkas selle täiustamist ja orkestreerimist kuni 1918. aasta suveni.

Triloogia lõppedes pidi Puccini otsustama esietenduskoha. Itaalias oli ettekandmine võimatu. Esimese maailmasõja ajal olid teatrid suletud ja lauljad kättesaamatud. 1918. aastal oli ka reisimine väljapoole Euroopat riskantne ja ebakindel. Puccini sai küll Buenos Airesest pakkumise seal ooperikolmik lavastada, millest ta keeldus, kuna ei soovinud, et tema äraolekul nii keerulist tööd esmakordselt välismaal esitataks. Lõpuks ta siiski nõustus, et esiettekanne võib toimuda New Yorgi Metropolitan Operas , ilma et ta oleks seal ise kohal. Dirigent sai täpsed kirjalikud juhised.

Esietendusel näitas väljamüüdud maja publik viisakat entusiasmi "Il tabarro" ja "Suor Angelica" vastu, kuid "Gianni Schicchi" võeti vastu rõõmuhõisetega. Seda nimetati „õhtu pärliks". Eriti vaimustas publikut Lauretta aaria „O mio babbino caro", mida tollastele kommetele mitte korrata ooperi ettekandmise ajal üksikuid muusikalugusid, tehti publiku tugeval nõudmisel erand. Sellest aariast sai kiiresti sopranite meelispala kontsertidel esinedes. Ainus laulja, kes kõigis kolmes teoses New Yorgi esietendusel esines, oli Ameerika sopran Marie Tiffany. Ta oli "Il tabarros" üks armastaja, "Suor Angelicas" üks õdedest ja "Gianni Schicchis" Nella. "Il tritticot" etendati esietenduse solistidega kolm päeva hiljem, 17. detsembril Philadelphia ooperiteatris. Seejärel mängiti seda veel viis korda Metropolitanis.

New Yorgi esietenduse ajal oli "Il trittico" Roomas proovides. Valmistuti Itaalia esietenduseks Teatro Costanzis. Proovid kulgesid aeglaselt, kuid orkester kõlaga oli Puccini rahul. Puccini jaoks oli Itaalia esietendus olulisem, kui New Yorgi maailmaesiettekanne. Rooma esietendus toimus 11. jaanuaril 1919. "Gianni Schicchi" võeti taas soojalt vastu, kuid kaks "Il trittico" teist osa jätsid Rooma publiku ükskõikseks. Rahulolematu oli ka Puccini sõber, dirigent Arturo Toscanini, kes oli Rooma esietendusel publiku hulgas. Toscaninile oli "Il tabarro" verismi stiil vastuvõetamatu ja ta lahkus etenduselt pärast esimest vaatust. See põhjustas lõhe tema suhetes Pucciniga, kes teatas, et ei luba „sellel jumalal" Londoni esilinastust juhatada. Puccini keeldus ka minema ooperi lõppedes lavale kummardama, kuid ta toodi vägisi kulisside tagant lavale kuulama kõrvulukustavat aplausi.

Londoni Covent Gardeni esietendus toimus 18. juunil 1920. Taas võeti soojalt vastu ainult "Gianni Schicchi". Kuningas George V ja kuninganna Mary olid kohal ning kutsusid Puccini oma looži, et talle kuninglikud õnnitlused edasi anda. Järgnesid etendused Viinis (1920), Stockholmis (1920), Hamburgis (1921), New Yorgis (1926), Berliinis (1928), Helsingis (1931) ja mujal. Kõikjal tõsteti esile "Gianni Schicchit".

1920. aastal avaldasid Puccinile kasvavat survet nii teatrite impressaariod, kui ka tema kirjastaja Casa Ricordi, et jaotada "Il trittico" osadeks, et saaks neid eraldi esitada. Ooperiteatrid soovisid esimeses järjekorras loobuda "Suor Angelicast", mis oli osutunud kolmest kõige vähem edukaks. Oldi ka "Il tabarro" vastu. Puccini oli Londonist lahkudes veendunud, et "Il trittico" püsib Covent Gardeni repertuaaris tervikuna, kuid sai peagi teada, et ooperimaja direktor Henry V. Higgins eemaldas "Suor Angelica", kuna see Londoni publikule ei meeldinud. Puccini vaidles häälekalt vastu, kuid tulutult. Lõpuks otsustas Higgins eemaldada ka "Il tabarro" ja esitada "Gianni Schicchi" koos vene balletiga. Puccini kapituleerus Higginsi ees, kuid andis üldsusele teada, et tema kontseptsioon „rebitakse julmalt tükkideks". Metropolitan ja mitmed teised teatrid ühinesid tükeldamisega. New Yorgis esitati "Il trittico" tervikuna alles 1975. aastal.

"Gianni Schicchit" on esitatud koos Ruggero Leoncavallo kahevaatuselise ooperiga "Pajatsid", Engelbert Humperdincki "Hänsel und Greteli", Bela Bartóki "A kékszakállú herceg vára", Italo Montemezzi "L'amore dei tre re", Aleksandr von Zemlinsky "Eine florentinische Tragödie" ja isegi Puccini enda "La bohème'iga". 

"Gianni Schicchit" on omaette esitatud tänapäeval sageli paljudes Itaalia, Euroopa ja Ameerika teatrites, sealhulgas Roomas, Bolognas, Milanos, Firenzes, Edinburgi festivalil, Glyndebourne'i festivali, Los Angeleses ja 2023. aastal San Diegos.

Eestis on esitatud Estonias 1972, 1995 (Talveaias) ja 1998 ning Vanemuises 1988.

Helisalvestised on aastatest 1959, 1962, 1977, 1986, 1991 ja 1997.

Tegelased

- Gianni Schicchi (bariton), 50 aastat vana

- Lauretta (sopran), tema tütar, 21-aastane

- Rinuccio (tenor), Zita vennapoeg, 24-aastane

- Simone (bass), Buoso nõbu, 70-aastane

- Marco (Bariton), Simone poeg, 45-aastane

- La Ciesa (metsosopran), Marco naine, 38-aastane

- Zita (metsosopran), Buoso nõbu, tuntud kui La Vecchoa, 60-aastane

- Gherardo (tenor), Buoso vennapoeg, 40-aastane

- Nella (sopran), Gherardo naine, 34-aastane

- Gherardino (kontraalt), Gherardo ja Nella poeg, 7-aastane

- Betto di Signa (bass), Buoso õemees, vaene ja halvasti riietatud, vanus määramata

- Maestro Spinelloccio (bass), arst

- Ser Amantio di Nicolao (bariton), notar

- Pinellino (bass), kingsepp

- Cuccio (bass), värvija

Süžee

Tegevus toimub 1299. aastal Firenzes Buoso Donati majas. Silmakirjalikud omaksed leinavad päranduse ootuses rikast firenzelast Buoso Donatit. Nad saavad aga teada, et varandus on pärandatud kloostrile. Kui testament leitakse, muutub sugulaste teeseldud lein paanikaks. Rinuccio (24-aastane) satub eriti raskesse olukorda, kuna ta on saanud tädi Zitalt (60-aastane) loa abielluda Gianni Schicchi tütre Laurettaga (21-aastane). Kui testament on avatud, ei taha tädi sellest enam midagi kuulda. Noormees otsustab paluda appi vembumees Gianni Schicchi (50-aastane). Et võõrad Buoso surmast veel midagi ei tea, tuleb Giannil idee asuda ise mängima põdurat vanakest ja muuta testamenti. Ideed asendada Buosot katsetatakse kõigepealt tohter Spinelloccio peal. Tohter pettusest aru ei saa, mis annab julgust edasi tegutseda. Buoso sugulased Gherardo (40-aastane), Nella (34-aastane), Gherardino (7-aastane), Simone (70-aastane), Marco (45-aastane), Betto (ebamäärases eas) ja La Ciesca (38-aastane) esitavad Schicchile oma nõudmised päranduse kohta, mida lubatakse arvesse võtta. Saabub notar Amantio, kes ei tea isikuvahetusest midagi. Schicchi hakkab üles lugema Buoso soove. Alguses läheb kõik plaanikohaselt. Kui ta aga nimetab varasid, sealhulgas maja, mida pärib Buoso „hea sõber Gianni Schicchi”, tõstavad omaksed protesti. Protestidele vaatamata saab testament valmis ja kirjutatakse alla. Lauretta ja Rinuccio abiellumise teelt on takistused kõrvaldatud. Gianni kihutab kõik rahulolematud sugulased „oma majast” minema.

Muusikalood

• Rinuccio Napoli armastuslaul „Zia, l’ho troato”
• Zita, La Ciesca ja Nella tertsett kooriga „E con le facce rosse”
• Lauretta aaria „O mio babbino caro”
• Schicchi aaria „Datemi il testamento!”
• Schicchi aaria „In testa la cappellina”
• Ansambel „Ecco la cappellina!”
• Rinuccio ja Lauretta armastusduett „Lauretta mia, staremo sempre qui!”
• Nella, La Ciesca, Zita tertsett „Spogliati, bambolino”
• Schicchi aaria „Prima un avvertimento”
• Rinuccio romanss „Firenze è come un albero fiorito”
• Schicchi monoloog „Ah! che zucconi!”

Vaata ka

• Mantel (ooper)
• Õde Angelica

Allikad

• Earl of Harewood. Kobbe’s Complete Opera Book, London, 1987
• Amanada Holden (toimetaja). The New Penguin Opera Guide, New York, 2001
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• DECCA Records, Giacomo Puccini Gianni Schicchi CD, London, 1991