Hoffmanni lood
"Hoffmanni lood" (prantsuse keeles "Les Contes d’Hoffmann") on Jacques Offenbachi kolmevaatuseline ooper. E. T. A. Hoffmanni teostele toetuva libreto kirjutasid Jules Barbier ja Michel Carré. Ooper esietendus 10. veebruaril 1881 Pariisis Opéra Comique'is.
Teos on fantastiline ooper (opéra fantastique) kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga, Offenbachi viimane ja väljapaistvaim töö. See kuulub maailma 20 enamesitatud ooperi auväärsesse nimekirja. Jules Barbieri kirjutatud libreto ainestik oli võetud tema enda ja Michel Carré näidendist "Les contes fantastiques d'Hoffmann", mille esietendus toimus Pariisi Odéoni teatris 1851. aastal ja mida Offenbach oli näinud. Näidend põhines preisi romantilise autori, juristi, helilooja, muusikakriitiku ja karikaturisti E. T. A. Hoffmanni kolmel lühilool: "Der Sandmann" (eesti keeles "Unemati"), "Rath Krespel" ("Nõunik Krespel") ja "Das verlorene Spiegelbild" ("Kaotatud peegeldus").
Ooperi esiettekanne toimus 10. veebruaril 1881 Pariisi Opéra-Comique'is (Salle Favart). Rollide esmaesitajateks olid Jean-Alexandre Talazac (Hoffmann), Adèle Isaac (Olympia, Antonia, Giulietta, Stella), Alexandre Taskin (Coppélius, dr Miracle), Hypolite Belhomme (Crespel). Esiettekannet dirigeeris Jules Danbé. Ooperit saatis Prantsusmaal otsekohe tohutu menu. Väljatulekuaasta detsembriks oli ooperit esitatud Opéra-Comique'is esitatud sada korda.
Väljaspool Pariisi etendati "Hoffmanni lugusid" Genfis, Budapestis, Hamburgis, Mexicos, Viinis, Prahas, Antwerpenis, Lvovis ja Berliinis. Viini Ringtheateri intsident põhjustas aga ooperi esitamisele mõningase tagasilöögi. Nimelt puhkes ühe etenduse ajal tulekahju, mille käigus hukkus mitu inimest. Nimekates rahvusvahelise tasemega solistides süvenes arusaam, et seda ooperit saadab needus, mistõttu teost ei riskitud repertuaari võtta. Viinis esitati ooperit uuesti alles 1905. aastal. Siis saatis tükki tohutu menu ning see levis kiiresti üle ooperimaailma. Seejärel pole see teos kunagi rahvusvahelisest püsirepertuaarist välja langenud. Ooperit on lavastatud Estonias (1923, 1934, 1957, 1988) ja Vanemuises (2007).
Ooperi loomise lugu[muuda | muuda lähteteksti]
Offenbach hakkas teost komponeerima 1877, kui ta tervis oli juba väga kehv. Algselt komponeeris maestro ooperi kolmevaatuselisena, millele eelnes proloog ja mille lõpetas epiloog. Hoffmanni roll oli mõeldud baritonile, pidades silmas Bizet’ "Carmeni" esimest Escamillo rolli esitajat Jacques Bouhyd. Kuid aasta pärast komponeerimise alustamist mänginud Pariisi Opéra-Comique'i impressaario Léon Carvalhole ette valminud lugusid, nõustunud too võtma teose teatris repertuaari, kuid nõudis, et helilooja loobuks retsitatiividest ja asendaks need muusikalugusid siduva ja faabulat edasi viiva kõnedialoogiga, mis oli prantsuse ooperite tollane komme. Samuti tahtis võimukas impressaario, et kõiki osi peavad esitama tema trupi lauljad. Algselt oli ette nähtud, et Olympia, Giulietta, Antonia ja Stella rolli esitavad erinevad lauljad – koloratuursopran, lüüriline sopran ja dramaatiline sopran. Kuid Carvalho nõudis, et kokkuhoiu pärast esitaks need rollid üks ja sama sopran ehk tema lemmik ja teatri tollane primadonna Adèle Isaac. Et ooper liigselt ei veniks, soovitas Carvalho jätta Veneetsia vaatuse Giuliettaga üldse ära. Siis tahtis ta ka veel, et kõik neli saatanlikku rolli esitaks samuti üks ja sama laulja ehk tema pakutud bass-bariton Émile-Alexandre Taskin. Juttu oli ka, et peaosa peaks esitama tenor. Offenbach vastu ei punninud ja jätkas komponeerimist. Carvalho käivitas otsekohe valminud osade proovid, ootamata ära terve teose partituuri. 26 aastat hiljem, 1907. aastal oli aga Carvalho ise see, kes ooperi algse, Offenbachi loodud struktuuri ja ülesehituse taastas, naisrollid lahutas ja Veneetsia vaatuse oma kohale pani. Offenbach ise teost ei lõpetanud, surm astus 5. oktoobril 1880 vahele. Ta oli jõudnud siiski kogu teose läbi komponeerida ja klaviiris kirja panna. Maestro oli orkestreerinud ka proloogi ja esimese vaatuse. Selleks ajaks oli Carvalho määranud kindlaks esietenduse päeva 1881. aasta jaanuaris. Ooperit asus lõpetama New Orleansis sündinud prantsuse helilooja Ernest Guiraud, kes oli lõpetanud ka Bizet’ "Carmeni". Guiraud juhinduski Carvalho näpunäidetest ja eelistas kõnedialooge. Alles hiljem asendas ta need retsitatiividega. Guiraud orkestreeris teose alates II vaatusest ning jättis ära Veneetsia vaatuse. Tema oli ka see, kes otsustas "Hoffmanni lugudesse" üle kanda hiljem ooperi tippnumbriks kujunenud Giulietta III vaatuse barkarooli "Belle nuit, ô nuit d’amour" ("Veetlev öö, oo, armuöö"). See lugu polnud Offenbachil komponeeritud "Hoffmanni lugude" jaoks, vaid kuulus kummitusloona 1864 Viinis esietendusel olnud ja erilise tähelepanuta jäänud ooperisse "Die Rheinnixen". Offenbachil endal polnud plaani seda lugu uuesti kasutada, ehkki üksikute muusikanumbrite ülekandmine ühest ooperist teise oli tollal levinud tegutsemisstiil. Tänu Guiraud’le saigi teos tulevikus publiku seas suurt vaimustust esile kutsuva numbri. Ooperit saatis Prantsusmaal otsekohe tohutu menu. Ooperil on aura, et Bizet’ "Carmeni" kõrval on tegemist prantslaste paremuselt teise ooperiga, mis on sageli olnud sama populaarne kui "Carmen".
.jpg)
Hilisem teose osade järjestuse varieerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõik teose väljatulekuga seotud manööverdamised ongi selle ooperi puhul kujundanud aastakümnetega olukorra, et alati on teatrite impressaariod, dirigendid ja lavastajad käsitlenud faabulat üsna meelevaldselt ja olnud silmitsi probleemiga, kumba varianti eelistada ning missuguseid muudatusi oma lavastuses kasutada. Välja on kujunenud järgmised peamised modifikatsioonid: lisatakse ekstramuusikat, mida Offenbach pole üldse kirjutanud; tõstetakse ümber vaatuste järjekorda, kuna nad ei ole juba algselt omavahel eriti seotud, sest räägivad Hoffmanni erinevatest seiklustest. Kui Olympia vaatus välja jäetakse, siis teda ikkagi mainitakse Antonia vaatuses, kuid seegi pole määrava tähtsusega.
Offenbach pani ritta järjekorra: proloog – Olympia – Antonia – Giulietta – epiloog. 20. sajandil domineerisid tavaliselt lavastused, kus Giulietta vaatus oli enne Antonia oma. Proloog ja epiloog nimetati vaatusteks ja saadi nii viievaatuseline ooper. Muudeti faabulat, jättes ära Giulietta vaatus ning tõsteti selle barkarool Antonia vaatusesse ning Hoffmanni aaria epiloogi. Kuigi Olympia vaatus on olnud alati omal kohal, siis sageli ei lasta kurtisaanil surra eksitusliku mürgitamise läbi nagu ette nähtud, vaid ta lahkub gondliga oma teenija saatel. Algselt ette nähtud prantsuse ooperile omased kõnedialoogid on asendatud retsitatiividega. Solistide nõudmisel muudeti sageli laulunumbrite järjekorda.
Peamised tegelaskujud[muuda | muuda lähteteksti]
Hoffmann (tenor), Olympia / Antonia / Giulietta / Stella (sopran), dr Miracle / Coppélius / Lindorf / Dapertutto (bass-bariton), Nicklausse / Muusa (mez), Spalanzani (tenor), Crespel (bass), Vaim (mez), Nathanaël (tenor), Wolframm (bariton), Hermann (bariton), Wilhelm (bariton), Andrès / Cochenille / Frantz / Pitichinaccio (tenor), Peter Schlémil (bariton).
Faabula[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevus toimub 19. sajandi alguses Nürnbergis, Pariisis, Münchenis ja Veneetsias.
Proloogis purjutab poeet Hoffmann Lutheri veinikeldris Nürnbergis. Teda otsib Nicklausseks ümber riietatud poeedi muusa, et anda talle üle primadonna Stella kiri, milles on armastuseavaldus ja soov kohtuda. Nõunik Lindorf soovib ise võita lauljanna soosingut ning ostab 40 kuldmündi eest kirja. Lindorf otsustab oodata veinikeldris õhtuse etenduse lõppu ning sinna saabuvat Stellat. Teatrist saabuvad veinikeldrisse etendusest vaimustunud tudengid, kes hakkavad jooma Stella terviseks. Eufoorilises meeleolus palutakse, et Hoffmann esitaks legendi kääbus Kleinzackist. Nähes Lindorfi, meenub Hoffmannile taas Stella, kelle isikus on koondunud tema jaoks kolm tema elus olulist osa etendanud naist. Tudengid soovivad, et Hoffmann oma suurtest armastustest räägiks. Hoffmann alustabki jutustust.
Igas vaatuses esitab Hoffmann ühe oma armulugudest.
Esimene kirg oli Pariisis, kui ta ühel õhtusöögil professor Spalanzani majas armus tolle tütresse Olympiasse. Tegelikult oli see Spalanzani valmistatud nukk, kes oskab laulda ja tantsida. Nukk näis Hoffmannile elavana vaadatuna läbi prillide, mille talle müüs Coppélius. Hoffmann tantsib Olympiaga valssi, kui tuleb vihane Coppélius, keda Spalanzani on petnud, ning purustab nuku mehhanismi. Too langeb tantsupõrandal elutuna kokku. Hoffmann mõistab, et ta oli armunud masinasse.
Münchenis on Hoffmannil õnnestunud tungida nõunik Crespeli majja ning armunud noorukesse tiisikust põdevasse lauljasse Antoniasse, kes on oma emalt pärinud imekauni hääle. Tüdruku isa Crespel on keelanud tal laulmise, sest see meenutab kadunud abikaasat. Ta keelab tütrel kohtuda ka Hoffmanniga. Kuid nad kohtuvad ikkagi ja unistavad õnnest. Tuleb Crespeli poolt vihatud doktor Miracle, kes oli enne surma ravinud nõuniku naist ja hüpnotiseerib Antoniat nii, et neiu hakkab laulma. Antoniale tundub, et seinal olev ema pilt elustub laulu peale. Ta laulab, kuni langeb jõuetult põrandale ja sureb Hoffmanni kätel.
Veneetsias on Hoffmannil armuafäär kauni kurtisaani Giuliettaga. Tüdruk on õela nõia Dapertutto meelevalla all. Too kasutab Giuliettat oma eesmärkide saavutamise vahendina. Kõik, kes soovivad saada osa Giuletta võludest, peavad loovutama Dapertuttole oma varju. Seda on pidanud tegema juba Giulietta austaja Schlémil. Nüüd soovib Dapertutto Hoffmanni varju. Ta käsib Giuliettal hankida talle poeedi peegelvari ning annab talle vastutasuks maagilise briljandi. Hoffmann mängib kaarte ja kaotab. Ta kavatseb lahkuda, kuid Giulietta naeratus sunnib teda jääma. Giulietta sosistab Hoffmannile kõrva, et tema buduaari võti on Schlémili käes. Ta palub poeedil kinkida talle oma peegelpilt ning kaob niipea, kui Dapertutto soov on täidetud. Tuleb armukade Schlémil ja haarab mõõga. Ootamatult välja ilmunud Dapertutto ulatab Hoffmannile oma relva. Hoffmann haavab Schlémili surmavalt, kelle taskust ta leiab Giulietta toa võtme. Tuba on aga tühi. Hoffmann mõistab, et teda on petetud. Majast eemaldub gondel. Kurtisaan on poeeti ninapidi vedanud. Nicklausse päästab Hoffmanni lähenevate korravalvurite käest.
Epiloog on taas Lutheri veinikeldris Nürnbergis. Kui poeet on lõpetanud oma viimase jutustuse, on läinud hämaraks. Hoffmannile tuuakse aina uusi veinipokaale ning purjus ja kurnatud poeet jääb magama. Sel hetkel saabuvad Stella ja Lindorf. Nõunik näitab lauljannale purjus poeeti, kellest Stella põlgusega eemale pöördub. Lindorf on saanud oma. Ta pakub Stellale kätt ning lahkub juubeldades koos lauljannaga. Sõbrad äratavad Hoffmanni, kuid on juba liiga hilja. Tudengid jätkavad oma prassimist lõbusate lauludega.
Peamised muusikanumbrid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hoffmanni Kleinzachi legend "Va pour Kleinzach"
- koor "Non aucun hôte vraiment"
- Olympia nukulaul "Les oiseaux dans la charmille"
- ansambel "Voici les valseurs!"
- Giulietta barkarool "Belle nuit, ô nuit d’amour"
- Dapertutto teemandiaaria "Scintille, diamant!"
- sekstett kooriga "Hélas! Mon cœur s’égare encore!"
- Hoffmanni ja Antonia duett "Pourtant, ô ma fiancée"
- intermetso
Filmid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Hoffmanns Erzählungen", 1916. aasta Saksa mängufilm, režissöör Richard Oswald
- "Hoffmanns Erzählungen", 1923. aasta Austria mängufilm, režissöör Max Neufeld
- "The Tales of Hoffmann", 1951. aasta Suurbritannia mängufilm, režissöörid Michael Powell ja Emeric Pressburger